Tuesday, January 27, 2009

Peatükk Üksteist

Firma aktsia väärtus on teinud märkimisväärse languse: ligi $10 pealt aasta alguses 4-le sendile reede hommikuks, lõunaks tõusis lausa 7 sendi peale. Arutasime töökaaslasega, et oleks hommikul miljoni eest 4 sendiseid aktsiaid ostnud ja lõuna ajal müünud oleks naksti $750000 teeninud – täitsa võimalik tehing kui vaid julgust ja raha oleks. Aga parem mitte tulega mängida, esmaspäeva hommikul selgus, et see oli õige taktika.
Nimelt tuli kaua oodatud uudis, et firma on läinud pankrotti. Tehniliselt täpsemalt öeldes on pandud sisse paberid kohtusse, pankroti kaitseks. Suures plaanis tähendab, et pangad ja teised võlausaldajad ei saa meid kinni panna ega mõne aja jooksul oma raha tagasi nõudma hakata. See annab firma juhtidele aega pidada plaani koos võlausaldajatega kuidas kõige paremini esile kerkinud probleemid lahendada. Võimalusi on mitmeid alates uue laenu saamisega (juba antigi 750 miljonit, et firma saaks tõrgeteta edasi töötada) kuni tehaste uste sulgemiseni. Kõrgeim ülemus andis üle interneti teada, et miskit pole muutunud, jätkake vanaviisi – see muidugi tüüpiline sovjetlik pula ajamine. Esialgu siiski ilmselt suht tegelikkusele vastav, sest sii suures firmas nagu meie oma võtab asjade muutmine palju aega (isegi uste sulgemine). Inimesed on veidi närvilisemad kui keskmiselt aga muidu pole erilisi muudatusi näha. Vestlesin paari mureliku kolleegiga, lohutasin, et inimesed (mõned) jäid ka Siberi vangilaagreis ellu, töö kaotamine pole veel maailma lõpp. See elatustase, mida siin maal nauditakse kuulub maailma mastaabis tippu. Isegi kohalikud kodutud elavad paremini kui pool ülejäänud maailma elanikkonnast. Taoline jutt neid suurt ei lohutanud, eks alati on raske hea elu pealt veidi raskema peale minna. Aga kui oled tulnud raskemaist tingimustest siis tead, et tegelikult pole häda miskit, kõik on kinni oma peas, peab oskama asju positiivse külje pealt vaadata.

No comments:

Post a Comment