Monday, February 9, 2009

Leivapätsi Lugu

See jutt on inspireeritud kaasa blogi toiduteemalisest fotokonkursist. Kõik juhtus kui olin pikemalt üksi kodus ning sunnitud endale ise saia küpsetama, sest poesai siin maal kannatab ainult partidele sööta. Jälgisin tainategemise juhendeid täpipealt ja mõõtsin erilise hoolega kõiki koostisosasid (eri sorti jahud, sool, õli, pärm, ...) ning nende masinasse panemise järjekorda. Käisin vahepeal piilumas, tundus veidi imelik, et pikema aja jooksul polnud suurt miskit juhtunud, aga arvasin et küllap nii see peab olema. Mõni aeg peale masina küpsetusrežiimi lülitumist viskasin veelkord pilgu peale. Pärm ja jahu istusid endiselt rõõmsalt ja täiesti segamata kõige peal, ehkki aparaat oli juba kuum.

Nüüd oli selge, et miskit on valesti - oi kuradi kurat, olin unustanud ju segamiselaba sisse panna, vaid metallvarras oli pöörelnud jahu ja vee segus, mis tainasegamise juures eriti efektiivne polnud. Tundsin end nagu esimest korda arvuti taga istudes kui olin peale pooletunnist klaviatuurilt “Return” nupu otsimist helistanud “Lotuse” tarkvara abitelefonile ja teatanud, et teie programmi juhised on vigased, sest minu arvuti klaviatuuril “Return” nuppu pole!!! Peale lühikest vestlust selgus mõnevõrra ootamatult, et “Return” ja “Enter” nupp on samad. Praegu tundub uskumatult idiootlik lugu aga otsene tõlge on ju õige vastuoluline, üks tähendab mine tagasi, teine mine sisse! Igatahes polnud naine kirjutanud leivategemise retsepti lisajuhendiks (tema jaoks muidugi iseenesestmõistetavat tõsiasja) pane segamislaba ka sisse:)

Esimese hooga tahtsin Eestisse helistada, et mis nüüd teha aga kella vaadates mõtlesin ümber, vaevalt kaasa öise kella kahese äratuse üle eriti rõõmus on ja pealegi veidi piinlik nagu kah. Mis ikka, tõmbasin juhtme välja ja tassisin anuma sooja prototaina lögaga kööki. Ära ei raatsinud visata, valasin olluse köögilauale ja peale mõningast piidlemist suskasin näpud sisse. Lapsepõlvest üritasin meenutada, kuidas vanaema tainast oli sõtkunud. Jube tunne küll paljaste kätega taina sees mudida, aga suur mees, võtsin südame rindu ja kannatasin ära. Et see kraam normaalse taina kohta veidi liiga vedel tundus lisasin jahu, nüüd enam ei muretsenud koostise täpsuse üle. Lõpuks muutus piisavalt tihkeks, rullisin ta pätsiks ning panin panni peale “kerkima”, vanaema oli igatahes seda teinud. Hea õnne märgiks joonistasin näpuga naerunäo pätsile. Rätikut peale ei pannud, sest kartsin, et see kleepub hiljem taina külge kinni ja ei tule lahti.

Kui peale kolmetunnist seismist päts mulle ikka sama näoga mõnitavalt muiates otsa vaatas, ilma et põsed punni oleks läinud, otsustasin karistuseks ta ahju susata, las küpseb seal – saab mis saab. Temperatuuri peale seades olin veidi nõutu kuni meenus, et olin pizzat söönud ja karpidel on küpsetusinfo peal. Prügikastist koukisin selle välja ning leidsingi soovitusliku temperatuuri. Loogiliselt võttes ei tohiks väga valesti minna, pizzal ju ka tainas all. Igaks juhuks käisin iga natukese aja tagant piilumas ja kui kooriku värv minu arust õige võtsin ahjust välja.

Ettekujutusvõimet abiks võttes veesin end, et pätsike on ahjus ikka natuke suuremaks läinud ja väljanägemisel polnud vigagi. Maitse kohta võib öelda, et ega see tihe nätsakas suurem asi polnud aga singiviilaku alla käis küll. Kokkuvõtteks oli esimesest katsetusest kasu niipalju, et kadus hirm leivamasina ees ja nüüd olen võimeline ka ise vajaduse korral täitsa maitsvat mitmetera saia küpsetama, julgedes isegi aeg-ajalt veidi jahusegudega eksperimenteerida. Vorstikeste ja liha küpsetamise juures olen siiski edukam, lihagrillimine (ja õllejoomine) ju meestele ürgajast kaasa sündinud oskus:)

1 comment:

  1. Väga hästi kirjutatud stoori :)
    Hommikukohvi kõrvale kohe hea lugeda :) Tubli mees, Su perel on Sinuga vedanud :)

    /lähen loen nüüd edasi/

    ReplyDelete