Augusti esimene nädal oli meil plaanis pikem ja tõsisem matk Killarney pargis. See asub umbes 4 tundi autosõitu ehk 400 km Torontost põhja pool. Põhilisteks vaatamisväärsusteks on valgest kvartsiidist mäeahelikud, mille vahel metsa sees asub loendamatu hulk järvi, järvekesi ja soolaike. Nood on omavahel ühendatud kiirevooluliste ojade või jõekestega. Peamine matkarada on üle 100 km pikk ja tänu raskele maastikule kuluvat kogenud matkajatel selle läbimiseks ligikaudu nädal. Samas võib toda rada ka jupikaupa ette võtta mis oligi plaanis.
Kuna oleme suht algajad aga enda arust piisavalt heas vormis otsustasime rahulikult võtta ja nelja päevaga edasi-tagasi veidi üle 40 km läbida. Asjade ja toidu pakkimine toimus siiski täiesti amatöörlikul tasemel. Harilikult olen isegi suusareisideks nimekirja teinud, et miskit maha ei jääks aga seekord arvasin, et saan ilma hakkama. Muidugi oli see viga nagu hiljem selgus.
Jalatseid sai igaühele kaasa kaks paari - veekindlad sandaletid ja matkasaapad. Mõnevõrra ootamatu üllatusena selgus eelmisel päeval, et Kikil on nii matkasaapad kui sandaletid väikeseks jäänud. Mis muud kui kihutasime poodi ja ostsime uued. Matkasaabaste puhul otsustasime peale pikemat kaalumist Garmont'i veidi raskemate aga tugevamate kasuks. Mina oleks kergemaid Columbia tossusid eelistanud aga laps teatas, et need on mugavad ja lõppude lõpuks kannab ju tema jalatseid. Kui hakkavad hõõruma siis ei saa issit süüdistada. Tegelikult oli selline ettevõtmine õige riskantne kui mitte öelda totter. Uute saabastega ei tohiks kindlasti pikemale matkale minna. Tihtipeale tuleb isegi harilikud jalatsid sisse käia enne kui mugavad jalas.
Ilmaennustus lubas superhead selget ja jahedapoolset ilma +20C ringis päeval ning +10C öösel. Vaid viimaseks päevaks ennustati vihma. Oma kogemusest tean paraku, et ennustust ei maksa väga tõsiselt võtta, sest eelmine kord Killarneys käies saime lubatud +18C ja päikese asemel lörtsi kaela, mis sundis esimese päeva autos ja telgis veetma. Lihtsama vastupanu teed minnes otsustasin seekord uskuda ja riidekraami minimaalselt kaasa võtta teades, et ronimine ajab kiirelt kuumaks. Igaühel müts, kaks t-särki ja fleece vest ning õhuke vihmakindel kilejope ning kilepüksid. Lastel äravõetavate säärtega poolpikad püksid, mul kaks paari lühikesi pükse.
Esialgu oli kavas vaid kaks magamiskotti võtta kasutades neid tekkidena kuna kodus ainult kaks keskmises mõõdus kotti oli. Ülejäänud sobimatult suured, täidaksid terve suure seljakoti. Siis selgus, et üks kahest on liiga katkine ja peale saabaste ostmist sai ka "all season" (pidavat -16C vastu pidama) magamiskott Wal-Mardist muretsetud. Tollel tuli kodus ümbrise sang lahti, mis polnud küll eriline ime kui hinda vaadata. Õmblesin tolle ja ka seljakoti katkise rihma kalapüügi niidiga kinni.
Seljakoti valikul kaalusin kas võtta vana ja äraproovitut või uut igavesti vinge disainiga "The Noth Face" kotti, mille kasutatud peast soodsalt sain. Kuna mul on sama firma veematka tossud, mis väga hästi vastu pidanud, ei muretsenud eriti kaasnenud defektide pärast. Küllap olid katkine suur kõhupannal, üks nailonrihm ja veidi rebenenud nailonkate polsterdusel hea hinna põhjuseks, ilmselt ei viitsinud eelmine omanik lihtsalt ise parandada. Pandla asendasin vana läpaka koti pealt võetuga, rihma ja nailonkatte õmblesin kinni ning oligi "viimase peal" seljakott olemas.
Mulle avaldas muljet, et kogu kaadervärk oli nii paljude rihmakeste, kummikeste, aasade, taskute ja muude judinatega, et ei suutnud kõigi otstarvet isegi välja mõelda. Lõpuks pakkisin kiirelt üht-teist sisse ja proovisin selga. Peale rihmade kohendamist ja pingutamist istus teine nagu valatud hoides enamuse raskusest kõhurihma abil puusadel ning toetades ülejäänu paksu polsterdusega õlarihmadele. Olin nii rahul et demonstreerisin seda uhkelt kogu perele. Oleks ma vaid teadnud, et tegu on kogu varustuse kõige nõrgema lüliga.
Teiseks seljakotiks valisime ühe väiksema, mis oli plaanitud enamasti toidu tassimiseks ja pidi Mari selga minema. Tegu oli küll rohkem koolikotiga, kuid kuna toitu polnud plaanis palju võtta siis ei muretsenud selle üle. Tollel kotil olid samuti polsterdatud õlarihmad ja eest kinnituseks nii rinna kui kõhurihm. Kikile sai samuti üks väike seljakott. Lisaks oli igaühele plaanitud 2 liitrine veekott kõhu peale. Olen ennegi seda trikki kasutanud, sest kõhul olev lisakott tasakaalustab raskuskeset ja võimaldab sirgemalt käia. Telk mille kaasa võtsin oli kolmekohaline ja raskevõitu aga see eest korralik erekollane (hea värv looduses märgata) vihma ning tuulekindel.
Toidukraami oli suhteliselt lihtne planeerida kuid raske seda arukalt teha nagu hiljem selgus. Süüa kavatsesime ainult hommikul ja õhtul kui telgitame, lõuna ajal käigu pealt vaid veidi näksida. Hommikueineks kaerahelbe pudru ja õhtuks kanasupi ning kuivatatud nuudlite pakid. Joogiks kakaod lastele, ise kavatsesin veega läbi ajada. Närimiseks kõrvale veel kuivikuid ja kogenematusest ka kaks leiba ning suur Kiki küpsetatud sai. Nagu hiljem selgus olid need täiesti mõttetu kaalulisa, ühe leiva tõin tagasi. Ronimise ajal kõrvale närimiseks "power-bar" energia pulkasid, neli tahvlit šokolaadi ja lastele kaks pakki eesti komme üllatuseks. Piinlik tunnistada aga kõik šokolaadid ja enamus power-bar'e tõin kah tagasi. Lisaks kilone suitsuvorst, millest pool peale mägedes rändamist samuti Toronto külmkappi jõudis. Seega oli toitu nii mahu kui kaalu poolest vähemalt kaks korda nii palju kui tegelikult vaja läks. Hea õppetund tulevikuks.
Muu olulise koha pealt olin kõigile teinud pisikese "ellujäämise paki" mis sisaldas veekindlaid tikke, tulemasina, kompassi, vile (endast märku andmiseks ja karu peletamiseks), ja šveitsi noa. Mul endal oli kaasas GPS koos korraliku topo kaardiga ja ka meie matkapiirkonna aerofotod. Lisaks kalakonkse, niit, nöör ja veel üht-teist potensiaalselt vajalikku. Kodus olin eelnevalt teinud lastele lühikursuse kuidas kõike seda kasutada. Igaühel oli ka generaatoriga laaditav taskulamp seljakotis.
Enesekaitse vahendiks võtsin kaasa saksa sõjaväe noa, mille kohta kaasa veidi irooniliselt mainis, et vaevalt karu see hirmutab kui noaga vehkima hakkan. Tõsi küll aga ägeda välimusega külmrelv annab vähemalt psühholoogilist tuge, iseasi muidugi kas karu sarnaselt asja mõistab. Põhieesmärk on siiski pea ainsa tolle piirkonna ohtliku loomaga (teisteks üliharuldased puuma, lõgismadu ning veidi ootamatult ka põder) kohtumise võimalus miinimumini viia. Oleksin kaasa rahustuseks ka karuvastast piprapihustit ostnud aga jahipood oli kinni ja mujal seda polnud.
Tegin tüdrukutele väikese teooriakursuse kirjeldades erinevaid hädaolukordi, mis võiks juhtuda ja lasin neil endil mõelda, kuidas sel juhul käituda. Eriti panin rõhku olukorrale kus mind mingil põhjusel pole või siis olen tegutsemisvõimetu (eksinud, kaljult alla kukkunud, karu poolt nahka pandud, ...) ja nad peavad ise otsustama milline edasine tegutsemine kõige tõhusamalt olukorra lahendab. Pisemat plikat pani tema elav ettekujutusvõime muretsema, kuid vanem lohutas, et tegu on vaid teoreetiliste situatsioonidega, mille võimalus väga väike, aga milleks peab valmis olema. Välise abi peale ei saa väga loota, sest oleme piirkonnas, kus enamasti puudub mobla levi.
Kuna oleme suht algajad aga enda arust piisavalt heas vormis otsustasime rahulikult võtta ja nelja päevaga edasi-tagasi veidi üle 40 km läbida. Asjade ja toidu pakkimine toimus siiski täiesti amatöörlikul tasemel. Harilikult olen isegi suusareisideks nimekirja teinud, et miskit maha ei jääks aga seekord arvasin, et saan ilma hakkama. Muidugi oli see viga nagu hiljem selgus.
Jalatseid sai igaühele kaasa kaks paari - veekindlad sandaletid ja matkasaapad. Mõnevõrra ootamatu üllatusena selgus eelmisel päeval, et Kikil on nii matkasaapad kui sandaletid väikeseks jäänud. Mis muud kui kihutasime poodi ja ostsime uued. Matkasaabaste puhul otsustasime peale pikemat kaalumist Garmont'i veidi raskemate aga tugevamate kasuks. Mina oleks kergemaid Columbia tossusid eelistanud aga laps teatas, et need on mugavad ja lõppude lõpuks kannab ju tema jalatseid. Kui hakkavad hõõruma siis ei saa issit süüdistada. Tegelikult oli selline ettevõtmine õige riskantne kui mitte öelda totter. Uute saabastega ei tohiks kindlasti pikemale matkale minna. Tihtipeale tuleb isegi harilikud jalatsid sisse käia enne kui mugavad jalas.
Ilmaennustus lubas superhead selget ja jahedapoolset ilma +20C ringis päeval ning +10C öösel. Vaid viimaseks päevaks ennustati vihma. Oma kogemusest tean paraku, et ennustust ei maksa väga tõsiselt võtta, sest eelmine kord Killarneys käies saime lubatud +18C ja päikese asemel lörtsi kaela, mis sundis esimese päeva autos ja telgis veetma. Lihtsama vastupanu teed minnes otsustasin seekord uskuda ja riidekraami minimaalselt kaasa võtta teades, et ronimine ajab kiirelt kuumaks. Igaühel müts, kaks t-särki ja fleece vest ning õhuke vihmakindel kilejope ning kilepüksid. Lastel äravõetavate säärtega poolpikad püksid, mul kaks paari lühikesi pükse.
Esialgu oli kavas vaid kaks magamiskotti võtta kasutades neid tekkidena kuna kodus ainult kaks keskmises mõõdus kotti oli. Ülejäänud sobimatult suured, täidaksid terve suure seljakoti. Siis selgus, et üks kahest on liiga katkine ja peale saabaste ostmist sai ka "all season" (pidavat -16C vastu pidama) magamiskott Wal-Mardist muretsetud. Tollel tuli kodus ümbrise sang lahti, mis polnud küll eriline ime kui hinda vaadata. Õmblesin tolle ja ka seljakoti katkise rihma kalapüügi niidiga kinni.
Seljakoti valikul kaalusin kas võtta vana ja äraproovitut või uut igavesti vinge disainiga "The Noth Face" kotti, mille kasutatud peast soodsalt sain. Kuna mul on sama firma veematka tossud, mis väga hästi vastu pidanud, ei muretsenud eriti kaasnenud defektide pärast. Küllap olid katkine suur kõhupannal, üks nailonrihm ja veidi rebenenud nailonkate polsterdusel hea hinna põhjuseks, ilmselt ei viitsinud eelmine omanik lihtsalt ise parandada. Pandla asendasin vana läpaka koti pealt võetuga, rihma ja nailonkatte õmblesin kinni ning oligi "viimase peal" seljakott olemas.
Mulle avaldas muljet, et kogu kaadervärk oli nii paljude rihmakeste, kummikeste, aasade, taskute ja muude judinatega, et ei suutnud kõigi otstarvet isegi välja mõelda. Lõpuks pakkisin kiirelt üht-teist sisse ja proovisin selga. Peale rihmade kohendamist ja pingutamist istus teine nagu valatud hoides enamuse raskusest kõhurihma abil puusadel ning toetades ülejäänu paksu polsterdusega õlarihmadele. Olin nii rahul et demonstreerisin seda uhkelt kogu perele. Oleks ma vaid teadnud, et tegu on kogu varustuse kõige nõrgema lüliga.
Teiseks seljakotiks valisime ühe väiksema, mis oli plaanitud enamasti toidu tassimiseks ja pidi Mari selga minema. Tegu oli küll rohkem koolikotiga, kuid kuna toitu polnud plaanis palju võtta siis ei muretsenud selle üle. Tollel kotil olid samuti polsterdatud õlarihmad ja eest kinnituseks nii rinna kui kõhurihm. Kikile sai samuti üks väike seljakott. Lisaks oli igaühele plaanitud 2 liitrine veekott kõhu peale. Olen ennegi seda trikki kasutanud, sest kõhul olev lisakott tasakaalustab raskuskeset ja võimaldab sirgemalt käia. Telk mille kaasa võtsin oli kolmekohaline ja raskevõitu aga see eest korralik erekollane (hea värv looduses märgata) vihma ning tuulekindel.
Toidukraami oli suhteliselt lihtne planeerida kuid raske seda arukalt teha nagu hiljem selgus. Süüa kavatsesime ainult hommikul ja õhtul kui telgitame, lõuna ajal käigu pealt vaid veidi näksida. Hommikueineks kaerahelbe pudru ja õhtuks kanasupi ning kuivatatud nuudlite pakid. Joogiks kakaod lastele, ise kavatsesin veega läbi ajada. Närimiseks kõrvale veel kuivikuid ja kogenematusest ka kaks leiba ning suur Kiki küpsetatud sai. Nagu hiljem selgus olid need täiesti mõttetu kaalulisa, ühe leiva tõin tagasi. Ronimise ajal kõrvale närimiseks "power-bar" energia pulkasid, neli tahvlit šokolaadi ja lastele kaks pakki eesti komme üllatuseks. Piinlik tunnistada aga kõik šokolaadid ja enamus power-bar'e tõin kah tagasi. Lisaks kilone suitsuvorst, millest pool peale mägedes rändamist samuti Toronto külmkappi jõudis. Seega oli toitu nii mahu kui kaalu poolest vähemalt kaks korda nii palju kui tegelikult vaja läks. Hea õppetund tulevikuks.
Muu olulise koha pealt olin kõigile teinud pisikese "ellujäämise paki" mis sisaldas veekindlaid tikke, tulemasina, kompassi, vile (endast märku andmiseks ja karu peletamiseks), ja šveitsi noa. Mul endal oli kaasas GPS koos korraliku topo kaardiga ja ka meie matkapiirkonna aerofotod. Lisaks kalakonkse, niit, nöör ja veel üht-teist potensiaalselt vajalikku. Kodus olin eelnevalt teinud lastele lühikursuse kuidas kõike seda kasutada. Igaühel oli ka generaatoriga laaditav taskulamp seljakotis.
Enesekaitse vahendiks võtsin kaasa saksa sõjaväe noa, mille kohta kaasa veidi irooniliselt mainis, et vaevalt karu see hirmutab kui noaga vehkima hakkan. Tõsi küll aga ägeda välimusega külmrelv annab vähemalt psühholoogilist tuge, iseasi muidugi kas karu sarnaselt asja mõistab. Põhieesmärk on siiski pea ainsa tolle piirkonna ohtliku loomaga (teisteks üliharuldased puuma, lõgismadu ning veidi ootamatult ka põder) kohtumise võimalus miinimumini viia. Oleksin kaasa rahustuseks ka karuvastast piprapihustit ostnud aga jahipood oli kinni ja mujal seda polnud.
Tegin tüdrukutele väikese teooriakursuse kirjeldades erinevaid hädaolukordi, mis võiks juhtuda ja lasin neil endil mõelda, kuidas sel juhul käituda. Eriti panin rõhku olukorrale kus mind mingil põhjusel pole või siis olen tegutsemisvõimetu (eksinud, kaljult alla kukkunud, karu poolt nahka pandud, ...) ja nad peavad ise otsustama milline edasine tegutsemine kõige tõhusamalt olukorra lahendab. Pisemat plikat pani tema elav ettekujutusvõime muretsema, kuid vanem lohutas, et tegu on vaid teoreetiliste situatsioonidega, mille võimalus väga väike, aga milleks peab valmis olema. Välise abi peale ei saa väga loota, sest oleme piirkonnas, kus enamasti puudub mobla levi.
Esmaspäeva õhtuks oli kraam koos ja enamus ka autosse tassitud. Kuna esimese ja viimase öö veedame auto juures laagriplatsil sai grillvorstide ning kohvikoore näol veidi luksuslikku külmkarbi söökigi kaasa võtta.
Järgmisel hommikul ärkasime küll vara kuid startisime alles kümne paiku. Bensu võttes astusin ka kohalikust kodutarvete poest läbi ja ostsin igaks juhuks $15 eest kolmanda pisikese magamiskoti. Taolise hinna eest pole kahju kui too vaid nädala vastu peab. Ette rutates tuleb tunnistada, et meie ilmaolude puhul osutus see ideaalseks lahenduseks. Meenus ka, et olin unustanud oma noa koju lauale. Tõime selle ära, ütlesime veel kord emmele, koerale ja kassidele nägemist ning asusime lõpuks teele.
Liiklus oli talutav ja sõit möödus kiiresti kuna kuulasime CD mängijalt "The end of Faith" nimelist väga asjalikku filosoofilist raamatut, mis kirjeldas miks usk ühiskonnale ja inimkonnale üldse kahjulik ja lausa ohtlik on. Jumalasse või üldse ükskõik millesse uskumine on mulle alati totter tundunud, aga seni olen usklikesse suhteliselt tolerantselt suhtunud seni kui nad ei hakka oma arusaamisi peale suruma. Toda raamatut kuulates aga tekib tõesti tunne, et usk hävitab inimkonna ja selle vastu tuleks aktiivselt võidelda kuna seal toodud faktidele toetuvaid väiteid on raske ümber lükata. Pikemalt usul ei peatu, sest ei kuulu praeguse teema alla aga soovitan soojalt seda raamatut igal oma peaga mõelda suutval inimesel lugeda. Hea tsitaat: "Kui ühel inimesel on luulud peetakse teda hulluks suurema hulga puhul nimetatakse seda religiooniks"
Kolme tunniga jõudsime French Riveri parki, mis teele jäi. Pakkusin lastele välja võimaluse jalgu sirutada ja pisike sissejuhatav matk pooleteise kilomeetri kaugusel asuva kärestiku juurde teha. Jalatsitena kasutasime kõik sandalette, nii lühikese maa peale ei pidanud vajalikuks matkatossusid jalga ajada. Äsjane sadu oli raja mudaseks ja libedaks teinud, saime esimese maitse, kui salakavalad pealtnäha siledad kivid on. Keegi lausa pikali ei lennanud ja porisse ei kukkunud aga ootamatuid libastumisi tuli ette. Rõhutasin ettevaatlikkust, oleks piinlik jalg juba enne matka välja väänata.
Kose juurde jõudes tegime mõned pildid ja Mari leidis kolm madu kivide vahel rohus peesitamas. Üks poiss oli juba pisema Gartersnake üles korjanud ja pakkus meilegi näha. Lapsed võtsid teda endale hoida ja lasid roomajal mööda käsi liikuda. Ise ma eriti ei naudi madude lähedust aga plikadele nad millegi pärast meeldivad. Ühest oli vähe ning Mari korjas ka suurema veemao üles aga lasi lahti kui keegi hoiatas, et selle hammustus võib haigeks teha. Ma küll kahtlesin tolle väite tõsuses, aga parem karta kui kahetseda. Auto juurde tagasi jõudes avastas Kiki, et sandaletid on jalale villi hõõrunud - seega olid need ilmselgelt pikemaks matkaks kasutud. Jäi vaid loota, et matkatossud head on.
Edasi sõites nägin tee ääres jahipoodi ja otsustasin sisse pöörata, et ikkagi see karupiprapihusti ära osta, mis naisele sai lubatud. Polnud eriti pettunud kui neil taolist asja polnud ning poest väljudes jäi pilk pidama pisikesel kohalikul kärakapoel. Kui juba kinni peetud, eks siis peab ka läbi astuma, noh saigi üks kuuene karp hollandi õlut kaasa haaratud. Oli veidi loll tunne küll - justkui Homer Simpson, kes ostab karukaitse vahendi asemel õlut.
Killarney parki saime peale lõunat kohale, registreerisime, saime oma paberlipikud autole ning sõitsime kruusasele metsa all asuvale platsile number 68. Kui auto pargitud korkisin õlle ja lasin lastel telki hakata üles panema. See oli neil esimene kord täiesti iseseisvalt teha, muidu olin ikka veidi siin ja seal aidanud. Selleks ajaks kui mul purk tühjaks sai oli telk ülal ja kuna ilm ilus siis läksime järve randa. Plikad sulistasid kivide ja liivaga askeldades jalgupidi vees, mina lugesin kaasavõetud jaapani kriminulli.
Õhtul lõket tehes lasin tüdrukuil paar korda ise tule süüdata. Selgus, et olin tulemasina kasutamise kui enda arust kõige lihtsama vahendi lähemalt selgitamata jätnud. Peale natukest näpunaha kulutamist ja küüne kõrvetamist said aga mõlemad sellega hakkama. Peale vorstide praadimist ja kõhu täis pugimist lugesime veidi taskulambi valgusel ja kobisime siis magama. Hommikul oli kavas varakult teele asuda, sest esimeseks päevaks oli meil kõige pikem ja raskem etapp plaanitud.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!