Sain kaks pilti sõpradest. Meie suurem ja vanem kass näitas ootamatult üles jõulumeeleolu ja ei lasi ilma erilise puiklemiseta koera toolile enda kõrvale. Viimane oli esialgu üllatunud nii jahedast reageeringust aga hakkas siis olukorda ära kasutama ja lasi end mugavalt vastu sooja kassi röötsakile. Noorem ja pisem kass on hakanud juba hommikuti koera juures nuuskimas käima, tunneb vist puudust kaelakarvade sasimisest ja kõrvade lakkumisest, mis tihtipeale nende kohtumisega kaasas käib.
Teine sõpradepilt on mu pisemast plikast ja arvatavasti tema kõige paremast canadalasest (hiinlasest) sõbrast, kes küll juba teist aastat erinevas koolis käib. Eestis olles ei puutunud me peale venelaste eriti teiste rahvuste rääkimata rasside esindajatega kokku. Siin aga on see "Startreki" rahvaste paabel tavaliseks muutunud ja esimeste aastate harjumatus ja isegi kõhedustunne kadunud. Mõnevõrra ootamatult monorahvuselises ja kultuurses ühiskonnas üleskasvanuna selgus, et nemad on inimesed nagu kõik teised. Pole haruldane, et mõtteviisis võib olla rohkeb sarnasust mõne korealasega kui kohaliku eestlasega.
On jäänud mulje, et immigrantide põlvkonnad on sarnased. Esimene (mujal sündinud) hoiab tugevalt vanast kinni, teine (uuel maal sündinud või väga noorena saabunud) on väga laia diapasooniga alates sama konservatiivseist kui nende vanemad lõpetades täieliku juurte lahtiraiumisega, kolmas põlvkond on enamasti juba canadalased, kellele nende päritolu vaid põgusalt meenub. Kui see peaks kehtima ka Eestis, siis on loota, et praegu sündiv immigrantide põlvkond hakkab Eestit tegelikult koduks pidama nägemata selles piiriäärset kolooniat või okupeeritud territooriumi.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!