Hiljuti sattusin lugema kahte raamatut, mis nii mõnegi teemaga omavahel kattusid ja kuna just enne seda sai ka Crichtoni "Andromeda" uut 2008 aasta filmiversiooni telekast vaadatud, otsustasin neist kirjutada.
Michael Crichtoni "The Andromeda Strain" oli minu teismeliseea üks meelisraamatuid. Alati on meeldinud sellist tüüpi ulmekad, mis pole liialt ülepingutatud. Sellised lood, mis tegelikult võiks ka juhtuda ja kus lisatakse vürtsiks juurde populaarteaduslikku selgitust. Selle peale on Crichton meister. Filmi 2008 aasta versioon on küll tehniliselt parem, kuid sisse on toodud mitmed uued elemendid. Eriti segavaks osutus tulevikust saadetud hoiatussõnum, no see kisub minu jaoks liialt fantastikasse. Kokkuvõttes on film vaadatav ja parem kui enamus ulmekaid aga ka siin kehtib reegel, et raamat on filmist etem, eriti veel originaalversioonis.
Alan Weismani "The world without us" ehk "Maailm ilma meieta" on samas näide sellest, et on olemas ka erandeid. Raamatu põhjal tehtud populaarteaduslik (või kuidas seda kutsuda) teleseriaal on tasemel ja annab palju huvitavaid visuaalseid pilte kuidas meie maailm välja hakkab nägema kui inimesi enam pole. Huvitavaks faktiks on see, et kogu idee on ehitatud üles konkreetseid näiteid kasutades. Nimelt on olemas piirkondi, kus endine aktiivne inimtegevus pea täielikult lakanud ja kus tsivilisatsiooni jäljed vähehaaval murenevad sulades kokku loodusega. Tšernobõl, Korea DMZ, Küprose samasugune tsoon lähiminevikust ja iidsed keskameerika või aasia kultuuride varemed kaugemast ajaloost annavad aimu, mis tsivilisatsioonist säiliks kauem ja mis häviks kiiremini. Huvitav ja mõtlemapanev - soovitan soojalt nii seriaali kui raamatut.
Viimaseks on Brian Falkneri "Tomorrow code", esimene raamat, mida vanema lapse soovitusel lugema asusin. Tegu on küll teismelistele mõeldud ulmekaga aga üllatusega avastasin, et raamat oli lahedalt loetav ja mitmete originaalideedega. Mitmes kohas siiski kerkisid esile teistest raamatutest tuttavad momendid, aga samas on praegusel ajal vist pea võimatu miskit täiesti originaalset kirjutada. Seda võiks lausa kutsuda teismelise "Andromedaks." Raamatust jookseb tugeva joonena läbi mõte, et maakera on üks suur organism ja meie oleme viiruseks, millega organism peab võitlema, et ellu jääda. Vürtsiks juures mäng ajaga, kus isegi veidi umbmäärane tuleviku/mineviku paradokside seletus kaasas. Kindlasti meeldib vastavate huvidega teismelistele aga kõlbab lugeda ka täiskasvanul.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!