Wednesday, September 29, 2010

Ilm ja prostitutsioon

Vähe hiljaks on jäänud aga leian, et meie hiljutised ilmastikuolud väärivad mainimist. Reedel oli meil +30.5C ja laupäeval +15C, selline see kontinentaalne kliima on. Vahel võib juhtuda, et hommikul lähed t-särgiga välja aga koju tulles tunned, et kuluks kampsun või fleece selga panna. Täna jälle suviselt üle +20C sooja aga nädalavahetusel pidavat lausa öökülma oht olema. Loodetavasti ikka ei tule veel, muidu võtab tomatid ära. Viinamarjadega pole muret, need nii magusad, et kannatavad paar külmakraadi ilusti ära, kiwid ka lähevad ainult maitsvamaks.

Nädalavahetus oli jälle tänu riigitöö eelistele kolmepäevane, aga kodus suurt miskit ette ei jõudnud võtta ehkki kavas oli. Ehituspoest sai siiski aknaümbrise liistud ja liim tuua, kaasa viskasin selleks ajaks IKEA'sse maha kus ta voodipesu ja põrandamatte koera poolt näritute asemele ostis. Korjasin suurema osa viinamarjadest ära, et ei peaks enam öösiti pesukaruga võitlemas käima. Tegime mahla, mis hädavaevu külmkappi ära mahtus. Purkidesse panemisega ei viitsi jännata, joome kõik värskelt nahka, külmkapis peab nädalakese vastu.

Täna hommikul oli naljakas artikkel ajalehes: Ontarios kuulutati prostitutsiooni vastased föderaalseadused ebaseaduslikeks kuna rikuvad naiste õigusi. See oli muidugi paras naljakoht aga konservatiivsete vaadetega valitsustegelased ja publiku ajas taoline otsus tagajalgadele. Kindlasti on oodata, et kohtuotsus kaevatakse edasi ja sel teemal saab veel ohtralt pulli. Naisõiguslased ja prostituudid igatahes juubeldasid avalikult. Kummaline, et liberaalses Rootsis on kuuldavasti isegi seksi ostmine kriminaalkuritegu aga konservatiivses Kanadas bordellid uue otsuse põhjal lubatud.

Saturday, September 25, 2010

Vastas-seis

Paari päeva eest oli Jupiter kõige lähemal maale mitmekümne aasta jooksul. Õhtul rattaga trennist tulles nägin kui huvitavaid kujundeid tekitasid taevas täiskuu eest mööduvad pilveräbalad nii, et koju jõudes kiirustasin fotoka järgi. Pilte tehes jäi silma kuust all vasakul asuv hele "täht", Jupiter muidugi. Lihtne geomeetria kinnitab seda, sest täiskuu ja iga planeet, mis on päikesest kaugemal kui maa kuid samas maale lähimas punktis, peavad olema enam-vähem ühel joonel ehk samas taeva piirkonnas maalt vaadatuna.

Tõin välja 10X50 binokli, millega paistsid ka kaks Jupiteri kuud, neljast teoreetiliselt nähtavast. Kui lähemal ajal selget ilma, siis võtame lapsele paar aastat tagasi sünnipäevaks kingitud pisikese teleskoobi, mille suurendus kuni 875X. Sellega peaks ehk rohkemgi kui neli Jupiteri kuud näha olema. Binokliga imetlesin meie enda kuud, mis isegi ainult 10X suurendusega jätab tasemel optikaga vägeva mulje. Aga sellega tasub end pikali visata, et riista stabiilsena hoida.

Teleskoobiga on tugeva suurendusega isegi kuud tülikas vaadata, sest ta lihtsalt "jookseb" eest ära. Maakera pöörlemiskiirus on väga selgelt tajutav, minuti-kahega on meie lähim taevakeha vaatepiirkonnast kadunud. Mulle meeldib kuud vaadata pigem poolkuu faasis, sest siis on pinnavormide kontuurid paremini paista. Teleskoobiga tagaaias vaadates segab ka see, et iga pisemgi maapinna värin on kohe näha. Teispool kvartalit suurel teel sõitev veomasin paneb pildi tuntavalt vibreerima.

Täna oligi soe ja suhteliselt selge õhtu. Tulles rattasõidult tagasi võtsin binokli ja tõin teleskoobi välja. Mõlemaga oli selgelt näha nelja kuud Jupiteri lähedal, kolm paremalpool ja üks vasakul, ilusti reas nagu pärlid niidil. Laps nägi neid esimest korda ja ei väsinud kordamast "Amazing - Vapustav", lisades et küll see kunagine sünna kingitus oli ikka hea. Tema fotole jäänud näoilme kinnitab, et tüdruk seda vaid viisakusest ei öelnud.

Friday, September 24, 2010

Äike ja Auto

Õhtul tuli soojafront, tahtsin isegi õues magada, et viinamarju valvata aga kaasa õnneks mainis, et öösel on äikest oodata. Pidin lamamistooli peale valmis laotatud magamiskoti tagasi tuppa tassima. Kolme paiku öösel tuligi tugev äikesetorm, välgutas, müristas, lisaks oli kuulda tugevaid tuulepuhanguid. Und see siiski suurt ei seganud nii, et hommikul oli paras üllatus leida auto eest maast pirakas puuoks. Esialgu tundus, et oli masinast mööda prantsatanud aga lähemal vaatlusel märkasin esiklaasil "ämblikuvõrku".

Laks oli keset klaasi tulnud ja selle pragusid täis löönud. Igavene jama, ei osanud nagu nii tugevat tormi oodata, sest tavaliselt pargin just taoliste juhtumuste vältimiseks auto veidi tahapoole puu alt ära kui ilmajaam tormihoiatuse annab. Kindlustus küll maksab suure osa kinni aga veidi tuleb ikkagi ise välja käia. Tegelt oli klaasil juba paar pisemat pragu, hea et ei saanud enne välja vahetada. Tööle kannatas siiski sõita, ehkki oli pisike hirm, et poolel teel sülle kukub. Pean kohe täna parandusse minema, ei taha sellise klaasiga ringi sõita.

Thursday, September 23, 2010

Ületunnid ja puhkus

Viimase nelja päevaga olen teinud veidi ületunde ja meeldiva ootamatusena sain teada, et sellega kaasneb võimalus raha asemel ületunnid puhkusena välja võtta. Meie lepingu alusel loetakse ületundideks tööaeg, mis ületab 40 tundi nädalas või siis 8 tundi päevas. Selle eest saad kas kahekordset tunnitasu või kahekordset vaba aega. Valik raha ja aja vahel on minu jaoks lihtne, aega ei saa kusagilt juurde osta - see on hindamatu, raha saab alati teenida kui vaja, muidugi valin aja.

Laupäeval sai terve päev kohal olla ja isegi tööd teha. Lisaks esmaspäeva ja teisipäeva õhtutel peale normaalset aega veel 4 tunnikest, kusjuures olin määratud masina installeerimise grupi ülemaks. Kokku sain siis neli puhkusepäeva juurde, seega kui õnnestub veel 4 ületundi teha, olen oma selle aasta puhkuse neljale nädalale venitanud, mis pole Canadas üldsegi mitte paha. Need 4 päeva katavad täpselt mu matkamas käimise aja, mistõttu see aasta, on mul kolm nädalat järgi jäänud. Suusatamas käimiseks või isegi talvel sooja mere äärde lendamiseks peaks olema maa ja ilm, kuna finantsaasta lõppeb 1. aprilliks. Veel ei tea, kas saan osa päevi näiteks järgmisele suvele lükata, et neid siis kasutada. See oleks parim võimalus, eriti kui mul tuleb vahepeal ületunde juurde.

Praegu on tekkinud mingi õhkõrn võimalus kodule lähemal asuvasse töökohta ümber asuda. Samas paistab, et on palju tahtjaid ja kuna kõike mõõdetakse tööstaazhiga, siis mina saan ainult juhul, kui keegi teine ei taha. Igal juhul läheme homme ühe filipiinlasest töökaaslasega paika üle vaatama.

Wednesday, September 22, 2010

Shoppamine ja Kohv

Käisin pühapäeval kohalikus Hüpermarketis kaasaga nodi ostmas. Poleks pidanud minema, sest suutsime suurema vajaduseta tarbijatena ameerika majandust rohkem kui $250-ga toetada. Ehkki oleme enda arust mõistlikud, ikka kipub nii juhtuma, et märkad poes miskit huvitavat ja head, mida nähes tekib mõte, seda võiks vaja minna. Nii saigi ostetud Austraalia lambavilla tekk, suusasärk, riidetükke naisperele ja toidukraami. Arve kipub millegi pärast alati negatiivsest küljest üllatama, seekord vaatasin tükk aega tähelepanelikult tshekki, kas tõesti saab mitmest pisikesest summast ainuüksi liitmistehte abil nii suure kokku panna.

Poes pakuti maitsmiseks igatsorti delikatesskohvi, mis muidugi hüperhinnaga. Proovisin paljukiidetud Jamaica Blue Mountaini ja Hawai Kona sorte, kuid mulle tundus esimene veidi liiga kaua seisnud tavalise kohvi maitseline ja teine pikalt üle kõrvetatud. Ainus suhteliselt hea kohv oli firma enda "Hommiku segu". Muidugi on võimalik, et kuna kodus olen harjunud jooma värskelt ubadest jahvatatud kohvi, siis tunnen iga veidigi seisnud kohvi juures kopitanud maitset, ükskõik kui hea see kohv siis ka poleks.

Siin muidugi kivi reklaamijate kapsaaeda, kui ikka tahad kallist kohvi müüa siis maitsmiseks pakkumisel ole kindel, et selle maitseomadused ka välja tulevad mitte ei peitu seisnud lakke meki taha. Sellise hinnaga (300 EEK kilo) ei osta ju tavaline inimene, ikka kas gurmaan või kõrgema sissetulekuga kiht. Aga võib-olla mängitakse publikule, kellel vajadus lihtsalt näidata kui kallist kohvi nad joovad ise maitsetaju omamata, ka siinmaal on see grupp piisavalt arvukas. Neile võid Maxwell House nina alla panna, ja kui hinna ikka neljakordseks keerad, siis ostavad kindlasti, niikuinii maitsel vahet ei tee, peaasi, et kallis ja uhke pakend veel boonuseks.

Pärast läksime IKEA'st läbi, sealses pisikeses toidukaupade osakonnas, kust tavaliselt Kalle kaaviari ja pohlamoosi ostame oleks peaaegu märkamata mööda jalutanud seinakarva beezhist "IKEA Food" nime kandvast praktiliselt disainita kohvipakist, millelt lähemal uurimisel võis enamuses Euroopa keeltes (kuid mitte Eesti keeles) järgmised andmed välja lugeda: 250g , Mellanrost, 90% Arabica, 10% Robusta. Kahepoole dollarine hind oli soodne ja otsustasin proovimiseks ühe paki võtta. Rootslased kui tuntud kohvijoojad loodetavasti ei hakka vaeva nägema päris pasa pakendamisega. Kodus selgus, et jahvatatud kohvi kohta on tegu täitsa tasemel kraamiga, igatahes kõigist neist kallitest kohvidest parem.

Sunday, September 19, 2010

The Grand Design

Tegu on mõnevõrra iganenud uudisega, mis paar nädalat tagasi laineid lõi. Põhjus isegi veidi koomiline nagu kommenteeriti: Kui keegi tuntud tegelane väidab, et jumal on olemas ei märka seda keegi aga kui juhtub vastupidi siis "All hell brakes loose". Lisaks pole tegu uudisega, sest Stephen Hawking ei muutnud oma suhtumist sellesse küsimusse, lihtsalt tema eelmise raamatu lõpus oli veidi ebaõnnestunud väljend, mida tõtati tõlgendama kui jumala olemasolu võimalikkuse tunnistamist.

Nüüd aga tsiteerides "The Times" artiklit tema viimase raamatu "The Grand Design" kohta: Modern physics leaves no place for God in the creation of the Universe ja Just as Darwinism removed the need for a creator in the sphere of biology, Britain’s most eminent scientist argues that a new series of theories have rendered redundant the role of a creator for the Universe. Tõlgituna siis: Moodne füüsika ei jäta ruumi jumalale universumi loomise juures ja Nii nagu Darwinism kõrvaldas looja bioloogiast väidab Briti tuntuim teadlane, et vastavalt uutele teooriatele pole jumalal kohta universumi loojana.

Ise pole veel seda raamatut lugenud aga olen juba raamatukogus järjekorda pannud. Kui ükskord järjekord minuni jõuab, eks siis kirjutan pikemalt.

Friday, September 17, 2010

Kiire

Kiire nädal oli ehkki vanem laps laagris. Päevad tööl, kus esimest korda ka midagi tegime. Nimelt pandi mind meeskonda, kes uut masinat üles seab. Teised tundsid kaasa, et vaeseke aga mul oli hea meel, et sai miskit asjalikku teha. Aeg läks kiiremini ja selline töö palju huvitavam. Boonusena lähen ka Laupäeval tööle, nimelt on palk siis kahekordne nii, et ühe päeva sissetulek täitsa soliidne. Tegelt ei lähe niipalju raha kui selle pärast, et ülemusele mitte pettumust valmistada. Ta oli veendunud, et tegi mulle suure teene, siinsed inimesed ei mõista, et vaba aeg võib tähtsam olla kui raha.

Lapse korjasin töölt tulles kooli juurest pampudega üles. Too oli paksult rahul ja tahab kindlasti ka järgmine aasta minna. No muidugi, noored koos aega veetmas ja lõbutsemas sel ajal kui teised koolis peavad käima, mis sa hing veel tahad. Uurisin ääri-veeri, et kas pahandust ka tehti. Polevat miskit juhtunud, ei teagi kas siin on karmim kord või lapsed osavamad pättusi varjama või tõesti lihtsalt tublid (mida on raske uskuda). Isegi kärakat ei olevat võetud ja suitsetamise eest pidavat koju saadetama, ka sellega polnud keegi vahele jäänud??? Ausalt öeldes meeldivalt arusaamatu, meie küll nii tublid polnud omal ajal.

Nädalapäevade õhtud möödusid järjekorras karate, eesti kooli, karate, raamatukogu ja karate tähe all. Paar ööd olen pesukarusid viinamarjadest ära peletanud, sest tahan veel paar korda kodust viinamarjamahla teha. Marjad ise on nüüd sügiseses päikeses mesimagusaks läinud. Alles täna tegin peale trenni kohvi ja viitsisin veidi teksti sisse toksida. vahepeal küll panin kokku täpse nimekirja matkal kaasas olnud toiduainetest aga tahan ka muu selleteemalise infi samas postituses avaldada, endal hiljem lihtsam leida.

Vabadel momentidel sai niisama relaksida, netis surfata ja paar raamatut läbi lugeda. Ehk panen varsti ka raamatuteemalise teksti siia üles. Lähen nüüd järelejäänud kohviga voodisse lesima ja raamatut lugema.

Sunday, September 12, 2010

Esimene koolinädal

Lastele oli see esimeseks koolinädalaks, mulle teiseks nädalaks peale matka. Kui eelmine nädalavahetus oli meeldivalt pikk lausa 4 päeva, siis see vaid päevane, sest käisin laupäeval tööl. Nädala sees sai paras hulk vaba aega matkakirjelduse peale kulutada aga ega seda ei kahetse, mulle meeldib tegelikult kaardile vaadates matk uuesti läbi kõmpida ja jälle kord virtuaalselt läbi elada.

Möödunud nädala ilm oli mõnus, enamus päevi +20C kraadi ringis või isegi kübeke vähem. Eile sai veidi pidutseda käies meie lähima eestlasest naabrimehe sünnipäeval. Ehh kurat, peod pole enam see mis 20 aastasena, keegi ei viitsi möllata. Nii et sõime, jõime, lõksutasime lõugu ja mina käisin ainsana saunas. Teised kas ei viitsinud või ei jaksanud, raske öelda. Kurb lugu on kõhukesega, mis peale matkal käimist on nii kokku kuivanud, et saab juba peale esimest praadi täis. Maitsva torditüki sisse pressimisega oli tõsiselt tegu teisest polnud juttugi, no täitsa jama.

Täna saatsime hommikupoole vanema lapse nädalaks ajaks kooli poolt organiseeritud mingitsorti "Leadership" laagrisse nagu meil neid juhte ja juhtideks pürgijaid siin kodus vähe oleks:) Temal muidugi tore, koolis käimise asemel puhkavad kolme rahvuspargi vahel asuva ilusa järve ääres keset Canada metsikut loodust kolme tunni autosõidu kaugusel Torontost. Tänu koolipoolsele toetusele ei pane see ka liiga suurt põntsu rahakotile, sest tavaline nädala hind sellises kohas oleks üle $1000.

Kui uurisin lapselt, kes tema tuttavaist veel lähevad selgus, et päris paljusid ei luba nende "overprotective" vanemad, kes kardavad lapsukeste julgeoleku või siis selle pärast, et need lollustega hakkama saavad. Ausalt öeldes võttis tummaks, 15 aastastele nagu peaks ehk veidi rohkem vabadust andma, millal nad siis veel õpivad? Järgmine aasta võivad autoga sõita aga preagu ei või sõprade ja õpetajatega laagrisse minna???

Kui laps ära saadetud logelesime veidi niisama ja siis pidin pisemaga minema rattasõidule järve äärde. Aga asi läks venima ja tolle sõber jäi kah hiljaks ja lõpuks hoopis jalutasid nad koeraga parki. Mina korjasin neli potitäit viinamarju, et pesukarudele vähem jääks ja kaasa saaks mahla teha. Lõpuks veel avastasin, et kogu mu bambusest suusakeppidest tomatitele ehitatud toetusraam oli saagi koorma all kiiva kukkunud, remontisin seda.

See aasta on nii palju tomateid, et tee või hispaania tüüpi tomatisõda. Häda kohe, ei ise ega tuttavad jaksa kõike ära süüa. Vii teisi ämbriga komposti pirnidele, õuntele ja viinamarjadele seltsiks käärima. Seal ongi juba sihuke looduslik kärakatööstus tekkinud, et ei imestaks kui pesukarud peale tarbimist pohmaka saavad:) Iga kord kui uue täiega minna tõuseb lendu pilv äädikakärbseid, kardetavasti on isegi vihmaussid jommis. Loodetavasti ei kutsu hea ninaga kohusetundlikud kodanikud politseid kohale puskaritööstust sulgema:)

Tuesday, September 7, 2010

LaCloche Matk - 7 päev, George Lake kämping

Magame ülihästi kordagi öösel ärkamata, isegi tavakohane hommikune kämpingu askeldamine ei sega und. Ärkan 8:30, kobin telgist välja aga jätan plika tudile. Ühest küljest pole suurt viitsimist eriti miskit ette võtta, teisest küljest und enam pole ja niisama istuda kah igav. Meenub õhtune dushi all käik, võtan nöörilt käterätiku, autost seebi ning shampooni ja otsustan seda korrata. Et poleks mitut käimist kraban kaasa ka veekannu hommikuse kohvivee keetmiseks, meie platsil nimelt pole elektrit.

Oi pergel, organism annab mõista, et jalgsi käimisega me täna küll tegeleda ei kavatse, pigem istuks ja võtaks ühe õlle. Pole miskit, lubadusega ainult õllede jaoks siitsamast nurga tagant külma vett tuua tõmban oma laisema mina haneks, panen pesuvahendid lauale ja haaran cooleri õlledega. Paarkümmend meetrit allamäge kraanini pole vigagi. Lasen coolerisse uue külma vee õllepurkide peale, aga tagasi auto juurde mäest üles minek nõuab tahtejõu pingutust.

Kui asetan cooleri lauale ja haaran pesuvahendid uuesti kätte saab organism aru petukaubast ja saadab jalgadesse närviimpulsi, mis põlved nõrgaks võtab - istu nüüd maha. Sunnin end meenutama eilse õhtu naudingut kuuma dushi all ja saan nii minema. Nüüd on isegi allamäge minek lihastes tunda, käin nagu kangete liigestega reumahaige vanainimene. Tekib juba kahtlus kas ikka jõuan poole kildi kaugusele dushiruumide juurde jalutada. Aga varsti lõpetab keha vastupunnimise ja samm läheb käima.

Kuna siinne vets on nii puhas ja lausa kutsub istuma siis sooritan oma teise sellenädalase kuivjääkprodukti eraldamise protseduuri, ehkki seekordki vajadust ei tunne. Seega sai loodusesse vaid üks päts jäetud, mis saab tähendada vaid seda, et mu keha on jõudnud üsna lähedale otse massist energia tootmise saladusele. Kui juba jutt sel teemal siis ei saa ka jätta märkimata vedelat jääkprodukti, mis valge fajansspissuaari taustal meenutab värvi poolest elavalt meie esimest autot, kanaarikollast Volvo 343. Tekkib hirm, et selline kontsentratsioon võib keraamikale augud sisse söövitada:) OK aitab peldikulugudest.

Dushi all mõnulen jällegi pool tunnikest, siis keedan vee pesuruumis ja sammun tagasi telgiplatsi juurde. Kui olin lootnud, et eelnevad tsivilisatsiooni poolt pakutavad protseduurid mu keha jõuvarud kiirelt taastavad, siis eksisin. Kergelt ülesmäge minek on ikkagi tõsine pingutus, iga lihaskiud jalamusklites annab endast häälekalt teada.

Telgi juures kuulen, kuidas laps askeldab sees ja pakib kraami kokku. Kutsun ta kakaod nautima ning käin välja autos peidus olnud erilise delikatessi - tuunikala konservi ja majoneesi. Konservi annan lapsele sõnadega: "Kui tahad siis pead ise lahti saama". Momendile nõutusele järgneb kaval ilme ja plika otsib välja oma "Ellujäämispaki". Tubli, kui mujal pole siis sealt peab ikka lahenduse leidma.

Shveitsi noa mitut sorti terade hulgast leiab ta peagi õige ja peale paari katsetust jagab ära kuidas seda kasutada. Ta on muidugi näinud mind konservi avamas aga tahtsin kindel olla, et ikka ise oskab ka seda kunsti. kardan, et tänapäeva noortest sureks suur enamus nälga kinnise konservikarbi juures kui elektrilist avajat koos kasutusjuhendiga või interneti googeldamist käepärast poleks:)

Tuunikalavee neelan kalatükkide pealt ära, isegi see maitseb kui jumalik nektar. Kala ja majoneesi segule küpsistel ei saaks momendil vastu ka Michelini viie tärni restoranide road, lihtsalt keele viib alla. Kui lähen autost võtma magustoiduks plaanitud virsikukonservi tabab meid pettumus, kiirustamisega olime selle ilmselt maha unustanud. Pole viga, laps on õnnelik kui kuuleb, et heastame desserdist ilmajäämise tagasisõidul Tim Hortonsi restorani külastusega, kus ta võib tellida mis iganes tahab tingimusel, et jaksab ära süüa.

Meie hommikusööki jälgib äärmiselt uudishimulikult suur must orav, kes teised huvilised minema peksab. Mainin tõsimeeli, et vaeseke on vist vigane, vaata kuidas ta jalga hoiab. Laps vaatab mulle selle peale imeliku pilguga otsa lausudes: "Issi, see on ju isane orav". Oops, alles nüüd näen, et tegu on tõepoolest heldelt isaslooma tunnustega varustatud loomaga, mõni ime et keskmine tagajalg veidi imelikult hoidis:) No eks sealt ka see testosterooni üleküllusest tulenev jultumus.

Kell on pool üksteist ja mul viimane aeg keskuses telkimisplats registreerida, muidu saan veel trahvi kaela. Jalutame koos, tüdruk läheb dushi alla, mina pabereid ajama. Kohtuda otsustame järve rannas, et seal enne kojusõitu veidi ujuda, päevitada ja muidu lõõgastuda. Registreerimise juures jokutab mitu inimest, kes jagavad oma muljeid eelmisel päeval telgi juures nähtud karust. Mina tammun närviliselt jalalt jalale ja vaatan kella, mille minutiosuti kahtlaselt kiiresti üheteistkümnele läheneb.

Lõpuks saan siiski sõnaotseses mõttes pea viimasel minutil kell 10:58 lasta oma paberid sisse toksida. Rahvusparkide broneerimise süsteem on tsentraliseeritud ja kui lähed ka minuti üle ongi mitteilmumise trahv kaelas. Ostan sealt täpsema kohaliku kaardi ja saan kaasa peotäie miskisuguseid orgaanilisi pähklisegu jõupulki. Tagasiteel otsustan astuda telgi juurest läbi ning veidi näksimist, õllekese ja raamatu kaasa krabada.

Rannas saame endale kohe vee ääres tühja piknikulaua, kuhu paneme asjad. Käime kõigepealt ujumas, mis lõdvestab mõnusalt lihaseid. Selgus, et mitte ainult minul pole kere kange, ka lapsel oli raskusi jalutamisega, lihased tuimad ja sooned tundlikud. Mina ei viitsi pikalt ujuda aga tüdruk laseb vees edasi tagasi pea tund aega. Pole ka imestada, sest ilm on kuumaks läinud, hea et lohistasime enne laua puuvarju.

Libistan õllekest, ja loen lapsele toodud Jared Diamondi "Collapse" huvitavamaid kohti. Endal sai see mõne aasta eest läbi loetud, ja jättis kustutamatu mulje, tore et ka lapsele taolised tõsisemad raamatud meeldivad. Ametlikult pole avalikus kohas õlle joomine lubatud, aga hoian viisakalt oma mütsi purgil ja seni kuni laaberdama ei hakka või sellise tegevusega liiga demonstratiivselt ei esine, ei tule keegi tülitama.

Kui plika lõpuks veest välja ronib avastan, et ta on end eelmisel päeval korralikult vasakult poolt ära põletanud. Lisaks on ka meie mõlemi ninad punased nagu kärakaga liialdanud jõuluvanadel. Unustasin eile talle päevituskreemi peale pihustada, edasijõudmisega oli liialt palju tegemist. Kuna õlu on otsas, lähen telgiplatsile uue järgi ja luban ka kartulikrõpsu koti kaasa tuua, et tunneks end täielikult tsivilisatsiooni pahedest hõlmatuna.

Mäest ülesminek on jalalihastele liig mis liig, ei saa aru palju see taastumine küll aega võtab. Telgi juures vaatan, et kell on juba pool üks ja kaheks peame olema telgiplatsi vabastanud. Kuna pole mingit tahtmist uuesti siia ronida panen telgi kokku, korjan asjad autosse ja sõidan järveäärsele parkimisplatsile. Kraban kaks viimast õlut ja krõpsud kaasa ning jalutan rannale.

Laps loeb usinalt raamatut ja on õnnelik krõpsude üle. Mina võtan oma märkmiku välja ning hakkan eelmise päeva sündmusi lühidalt kirja panema nii palju kui mäletan. Tegin seda iga õhtu telkimisplatsidel, sest tean kui lihtsalt lähevad huvitavad seigad meelest või omavahel segi. Vanasti kui ei bloginud kirjutasin neid lugusid kirjadena kodustele ja enda jaoks, sealt taoline kogemus. Kui nüüd mõelda siis olen iga aasta ikka paar asisemat retke ette võtnud, millest jutukese kirja pannud. Kahekümne aasta kohta tuleks lausa pisike raamat kokku.

Pilte vaadates ja lapsega konsulteerides selgub, et eilse matka viimasest otsast suurt muud ei mäleta kui et oli hambad ristis silmi eest must minek. Aga ära tegime, rõhutan talle otsa vaadates. Tüdruku silmi ilmub lõbus helk: "Tegime jah issi, aga seda viimast päeva küll ei tahaks korrata". Ja momendi pärast: "No vähemalt mitte sel aastal. Aga järgmine aasta viime emme ja Kiki Silver Peaki otsa!" .

Kui meil algul oli kavas üsna varakult sõitma hakata siis lapsele meeldis niisama rannal vedeleda, krõpse näksida, raamatut lugeda ja aeg-ajalt vette hüpata. Mina aga avastasin peale kolmandat õlut, et pean nats lahtuma, kere pole enam harjunud sellise kemikaaliga, olemine läks liiga heaks kätte. Aeg oli ka juba nii kaugel, et suvilatest tagasisõitva rahva poolt tekitatud ummiku vältimise olime maha maganud.

Otsustasime rahulikult võtta ja seni rannal logeleda kui tuju on. Laps lahutas oma meelt rannalt ja veest ilusate kivide korjamisega, mina lõpetasin oma viimase õlle ja läksin lähedal asuvale kaljunukile turnima. Alles nelja paiku korjasime kodinad kokku ja lahkusime Killarney pargist olles enne hunniku lapse kogutud kive autosse ladunud.

Tee peal kuulasime edasi Dawkinsi raamatut ja peale 200 kildi läbimist lisasime bensu Owen Soundis, kus Tim Hortoni restoran kohe kõrval paiknes. Muidugi tellisime mõlemad endale head-paremat rohkem kui kokkukuivanud kõhud jaksasid vastu võtta, ülejäägid tulid autosse kaasa, kus sai neid tee peal näksida. Isegi koduperele jäi ports Timbitse üle. Mulle meeldis kõige rohkem 99 sendine Ice Cappuchino, mida roolis olles kõrrest kuuma Extra Large koore ja suhkruga kohvi sõõmude vahele lürpisin.

Ummikus istusime oma tund aega aga tänu raamatu kuulamisele eriti see ei seganudki. Poole üheteist ajal keerasime oma tänavale ja mida ma näen, pruulmeistri maja ees käib pidu täie hooga. Garaazhi uks lahti ja tänava rahvas imeb jõudunmööda kuivaks kahte vaati. Kalpsasin kiirelt tuppa kodustele tere ütlema aga enne kui kraami sisse tassisin tuli ka naabrimeest tervitada, millele järgnes paar kiiret kannu õlut. Peale kolmandat tuli mõistus pähe ja vabandasin, et ei saa peale nii rasket pingutust rohkem võtta muidu jään nende maja ette magama, lisaks pean homme tööle minema. Selline ilus lõpp siis meie matkale.

Monday, September 6, 2010

LaCloche Matk - 6 päev, The Crack


Öö oli vaikne aga seekord normaalselt soe, uni nii hea, et ärkasime alles tädide askeldamise peale. Kui telgist välja ronisin olid nemad juba söönud ja pakkisid, noh õige kah, pikk ja raske tee ees. Jagasin neile nõu kaardi ja veepauna kõhul kandmise asjus, nemad tutvustasid oma toidukraami, mis meie jaoks veidi liiga uhke tundus.

Tädidel oli kaasas freezedryed (külmkuivatatud) spetsiaalne kõrge kalorsusega toidukraam, näksideks orgaanilised pähklisegu pulgad. Kindlasti oleks mugav, aga kui hinda kuulsin siis leidsin, et kaerahelbe pudrud hinnaga 2 krooni pakk rahuldavad meie hommikusöögi mured ja 4 kroonised pakisupid koos sama hinnaga kuivikutega täidavad parasjagu kõhu õhtusöögiks. Meie tee peal näksimiseks kasutatud kuivatatud aprikoosid, mida isegi järgi jäi, maksid kokku 40 krooni. Kõige kallim oli 100 kroonine kilone Austria täissuitsu vorst, mida sai delikatessina nautida, ja millest pea pool jäi järgi.

Nende ühe toidukorra maksumus ületas pikalt kogu meie matka proviandivarude hinna. No ja lõppudelõpuks pole ju nädalane matk mingi Mount Everesti vallutamine, kus tõepoolest tuleb iga grammi ja kalorit arvesse võtta. Ma võiks vist raha tegema hakata veebilehega, kus kirjas kui odavalt või kui kallilt on võimalik kõike vajalikku muretseda. Kui viitsin siis kirjutan loo lõppu ka täieliku nimekirja toidust mis meil kaasas oli koos hindadega. Tegelikult kasulik nii endale edaspidi toidukraami hulga arvestamiseks kui ka mõnele teisele matkajale üldiseks juhendiks.

Igal juhul asusid tädid kaheksa paiku reipalt teele sel ajal kui meie alles oma hommikukohvi-kakaod jõime. Veepaunasid täites olin avastanud, et seekord nad päris täis ei saanud aga eriti ei muretsenud, sest seni polnud meil kordagi puudust tekkinud. Tädid olid küll andnud edasi ilmateate, mis ennustas kuuma ja niisket päikeselist päeva ja see oleks pidanud hoiatama. Samas on tee peal ohtralt järvi ning viimase häda korras saame kasutada veepuhastustablette.

Laps pakkis magamisasjad kokku ning aitas siis mul telki rullida. Sileda kaljupinnaga nagu siin on see naljaasi, sest telk jääb puhtaks ning teda saab pisikeseks pitsitada, selle jagu ruumi rohkem seljakotis kivisid tassida:) Üheksaks saime asjad pakitud kuid juba andis tunnistust palavus, otsustasin veel kord enne seljakoti selga upitamist järve hüpata, laps kastis pea vette ja tegi oma pikad paksud juuksed läbimärjaks. Neist särgile tilkuv vesi hoiab tükk aega olemise jaheda.

Startides vaatasin kella - täpselt 9:10 aga siis lõi ette 9:11, muigasin et see pole just hea enne. Aga enesetunne oli peale ujumist värske ja minek alguses kiire ning mõnus. Pillasin mingi mõtlematu killu, mille peale laps mossitama hakkas ja tund aega ees ilma minuga vestlemata sellist tempot tegi, et lõpuks hakkasin maha jääma. Hüüdsin talle, et vana issi ei jõua nii siva ronida, pead veidi aeglasemalt minema. Oleks ehk jaksanud ka aga hakkasin muretsema, et tõmbame end liiga varakult tossuks, arvestades et ees on mugavalt rohkem kui 20 kilomeetrit selle raja kõige raskemat osa.

Paistis et tüdruk ei teinud kuulmagi ja uhas edasi, noh OK kui tahab jonnida las siis jonnib. Võtsin hoogu maha, natukese aja pärast kadus ta silmist aga ma ei muretsenud, sest siin pole kuhugi kaduda, rada päris hästi märgitud. Küllap ta varsti väsib või hakkab end üksikuna tundma ja ootab mind järgi. Ei möödunudki rohkem kui veerand tundi, laps ootas mind järgi ühe käänaku taga, tuju paistis ka paranenud olevat.

Ei tea kas oli see tingitud liiga kiirest algusest või kuue päeva väsimusest või ebatavaliselt kuumast ja niiskest ilmast aga igatahes tundus, et rada on palju raskem kui mäletasin. Tüdrukuga konsulteerides avaldas ta arvamust, et ma lihtsalt ei mäleta ebameeldivaid asju, nagu näiteks raja raskust, kahtlesin selles aga kes teab. Mäetippudelt avanevad vaated tagasi Silver Peaki suunas, teen mõned pildid.

Laskume läbi mingi madalama metsase oru kui tüdruk jääb äkki seisma, keegi rabistab siinsamas põõsastes. Kraban matkakepi kindlamalt ühte kätte ja otsin palavikulise kiirusega teisega fotokat taskust. Olen juba kogenud, et metsloomad pole fotomodellid kes kannatlikult ootavad, ja ennast igast küljest poseerivad. Rabistamise põhjal võiks eeldada mingit suuremat looma aga põõsastikust jookseb välja kari või parv metskalkuneid.

Fotokas kiirelt nende suunas ja pilte tegema, miskit ei juhtu, oh kurat olen teise filmirezhiimile unustanud. Selle ajaga kui foto peale ümber lülitan on enamus kalkuneid jooksujalu metsa vahele pagenud viimaste suunas tulistan paar fotot aga hiljem kodus lapsega uurides ei suutnud me ühegi pildi peal linde leida. Ei tea kas olid nad nii hästi kamuflaazhitud rüüs või just sel momendil puude-põõsaste varju sattunud. Pettunult teen paar pilti statsionaarseist objektidest nagu kivi ja sammal, mis ei jookse eest ära:)

Just enne tõsist laskumist näeme üksikut meesmatkajat, kes suundub Silver Peaki taha ja väljendab imestust kui mainime, et õhtuks kavas tagasi laagrisse jõuda. Minu tänase päeva ajagraafik oli sätitud 7 - 8 tunni peale, no ikka sellepärast nii, et jõuaks laagrisse enne infopunkti sulgemist, et autos ootava õlle jahutamiseks jääd muretseda:) Olin seda tädidele maininud, kuuldes et neil kulus kahe päeva jooksul 10 tundi sama distantsi katmiseks. Loogiliselt võttes peaks meil siis paar tundi vähem kuluma.

Jõuame eelmisest aastast tuttavale madalamal asetsevale seljakule, mis on küll suht tasane aga tuult siin pole ja päike küpsetab nagu praeahjus. Nüüd hakkame mõistma kuidas eelmisel päeval oli vedanud, et praktiliselt kogu aeg puhus jahe vastutuul, eriti aitas see paljastel kaljudel päikese käes. Peas jahutust pakkuvad ujukad on veel õrnalt niisked aga peagi vajavad niisutamist, kaardilt paraku ei paista, et tee ääres oleks ükski järv piisavalt lähedal. Esimene võimalik koht on eelmise aasta telkimisplats Heavens Lake ääres.

Järgneb hulk üles-alla ronimisi, mis päris läbi võtavad, ainus lootus, et peagi saame järve hüpata. Mul ei tule mõttessegi seda võimalust kasutamata jätta. Mitu korda mainin lapsele, et järgmise käänaku või mäe taga peaks tuttav järv tulema, no mitte ei hakka see paistma. Lõpuks ometi näeme tuttavat kaljut ja selle taga sinavat pisikest järve. Milline kergendus seljakott seljast visata ja vette hüpata.

Naudin täiega ja pikalt jahedas vees ligunemist, tüdrukule ei meeldi veetaimede olemasolu, mistõttu laps kastab end kalda ääres märjaks ujuma tulemata. Välja ronides laseme momendiks soojale kaljule sirakile et lõdvestuda. Viskan pilgu kellale ja mõistan, et seekord olen meie võimeid üle hinnanud. Siia jõudmiseks on kulunud juba kolm tundi aga oleme alles veerandi teest läbinud. Selle tempoga ei jaksa praeguse kuumaga ka kõige parema tahtmise juures jätkata.

Kui järgmiseks eesmärgiks oleva "Crackiks" kutsutava suure kaljupraoni jõuaks uuesti kolme tunniga siis oleks kaks kolmandikku käidud, aga tõele au andes tundub taoline ajakava ebareaalne. Otsustan eesmärgiks seada valges, ehk kella kaheksaks, kohale jõudmise. Peaks täiesti vastama meie võimetele ja ilmaoludele kui miskit ootamatut nagu äikesetorm või jala väänamine ei juhtu.

Lõõgastume kümme minutit ja siis uuesti papud jalga ning seljakotid selga. Mul on matkatossud aga plika oli täna otsustanud sandalettide kasuks. Uurin kas ta ei taha vahetada, kuna ees ootab hulk raskeid ronimisi aga tüdruk eelistab momendil sandaale. Ei hakka peale käima, ta juba piisavalt suur teadmaks mis tahab, ja vahetada saab alati kui vaja, peaasi, et ei libiseks ega teeks jalale haiget. Märjad püksid pähe ja hakkame astuma.

Järsk langus, lühike tõus, langus kanuutassimis rajale, pool kilti lihtsat jalutamist ja siis tuleb tänase päeva kõige tõsisem tõus. Üle saja meetri vertikaalis metsa sees kus pole tuuleõhku. Higistame nagu sead ja teeme iga natukese aja tagant puhkepause. Palavus tapab aga tõus ei taha kuidagi lõppeda. Iga järgmise nuki taga jätkub tee ikka veel ülesmäge. Kaardi põhjal kestab see nii veidi üle kilomeetri aga tundub nagu oleks viis korda pikem.

Aheliku tipus on natuke tuuleõhku ja siit avaneb vaade kalju all olevale Shingwak järvele. Oleme päris läbi kuid peab edasi minema. Üles-alla ning tõus järjekordsele mäetipule. Siit peaks tulema pikk laskumine Proulx järve äärde kus on kavas kindlasti vette hüpata, sest tean et rada satub korra otse järve kaldale. Vee äärde jõudes potsatavad seljakotid sünkroonis samblale ja mina ronin kiiresti vette.

Milline õndsus on vees selili hõljuda ilma, et midagi sind koormaks. Vaatan lihtsalt taevasse ja liigutan just niipalju käelabadega, et põhja ei vajuks - nii võiks ju magama jääda! Laps istub kalda ääres kivil jalgupidi vees. Kuidagi ei taha välja ronida aga meil on alla poole tee käidud ja kell juba kolm nagu enne vette hüppamist jõudsin täheldada. Sellised veeprotseduurid on kuuma ilmaga hädavajalikud, muidu võib organism üle kuumeneda, eriti meiesugustel põhjamaalastel. Teen ka pildi järsust vastaskaldast, kus on geoloogilises mõttes hiljuti toimunud värske varing.

Ajakava on muidugi omadega upakil, kuue tunniga oleme alla poole tee läbinud! Sellise tempoga kuluks 12 tundi, aga veidi lohutab teadmine, et viimane veerand peale Crackist alla laskumist peaks suhteliselt lihtsam olema. Seljakotid selga, märjad püksid ja kaabud pähe. Kõigepealt tuleb soenduseks ületada 50 meetrise kõrguste vahega kahe järve vahel olev kaljuseljak. Võrdluseks võib ette kujutada Tallinnaski olevaid 16 kordseid tornmaju, mis mõnevõrra madalamad. Niisamagi sellise trepist ülesronimine pole käkitegu, aga kui lisada paarikümne kilone seljakott, kõhukott ja asjaolu, et treppide asemel tuleb iga sammu jaoks kindlat tuge otsida saab mingi ettekujutuse ettevõtmise energia ja ajakulust.

Kui peale soendust sattusime uuesti järve äärde otsustasime veel korra mütse kasta, sest need olid juba kuivama hakanud ja ees ootas viimane tõsine tõus aheliku tippu. See rohkem kui kilomeetrine pidev ülesmäge ronimine, kus pidevalt tuli kaljupragusid ületada pani meid tõsiselt proovile. Raske oli aru saada, kas oleme juba päris tippu jõudnud või mitte, sest pidevalt tuli läbida risti teel olevaid orgusid. Igaühe puhul oli vaja 10 kuni 20 meetrit alla ronida ja siis sama palju üles.

Algul proovisin kaardi peal järge hoida aga kui läbitud orgude hulk ületas mõistlikkuse piiri lõin käega, ega tee sellest lühemaks lähe. Kaardile märgitud sirgtee oli äärmuseni viidud üldistus, sest tegelikkuses vonkles see kõigis kolmes mõõtmes olles kokkuvõttes muidugi oluliselt pikem. Päikese järgi otsustades liikusime vahepeal isegi tagasi. Jalad hakkasid makaronistuma aga tuttavat Crack'i eelset paljast mäetippu ei tulnud ega tulnud. Olin seda lapsele lubanud juba poole kilomeetri eest, lõpuks tunnistasin, et pole kindel kui kaugel ta on. GPS'ga ei viitsinud ka jamada, ainult ajakulu, ja lähemale me sellega ei saa.

Aeg-ajalt sattusime aheliku lõunaküljele, kust avanesid vaated üle madalate graniidiahelike paarikümne kildi kaugusel asuvale Huroni järvele. Ühes sellises kohas nägin miskit musta lindu istumas kuivanud puu otsas, sain huvitava pildi. Paistab, et olime ülevalt vaadates üsna õnnetu olemisega, sest peagi hakkasid kahtlaselt ronkadele sarnanevad linnud meie kohal ringe tegema. Naljatasin lapsele, et ilmselt näeme välja nagu jalutavad korjused, linnud imestavad, miks me ikka veel liigume ja pole juba sirakile kukkunud.

Järsku kuulsime hääli ja kohe ilmus käänaku tagant kamp entusiastlikke noorukeid moekates linnariites, kes uurisid kas on õigel teel Silver Peak'ile. Vaatasin neid uskumatu pilguga, kell on pea neli ja nad tahavad võtta ette matka, mis umbes 20 km eriliselt raskel maastikul, teist samapalju tagasi. Vastasin, et see on tõepoolest õige tee aga kas nad teavad mis kell on. "Thanks! Oh yes, we know it's gonna be little tight" vastas peegelklaas prillide ja kireva särgiga liider, ning kogu lambakari kiirustas edasi enne kui jõudsin ennast koguda, et neid mõistusele kutsuda.

Vaatasime lapsega teineteisele uskumatult otsa, noh kui need noormehed on olümpiakoondislaste vormis siis äkki isegi jõuavad ööbima Silver Peakile. Just niipalju pidavat kuluma Canada murdmaa suusatamise koondislastel sellele teele. Noormeeste "eeliseks" oli muidugi see, et neil polnud miskisuguseid pakke kaasas peale taskutesse torgatud õllepurkide. Kui homme kuuleme päästekoptereid, siis teame kellele need järgi lendavad. Meid pani ka imestama fakt, et need olid esimesed inimesed peale tolle üksiku matkaja, keda hommikul nägime.

Selgus, et oli jäänud vaid paar orgu ja lõpuks jõudsime kaljutipule Crack'i kohal. Kell oli veidi neli läbi, istusime ühe männi varju ja puhkasime veidi. Isegi seljakotti polnud mõtet seljast võtta, sest ujuma ju mäe otsas ei lähe. Veidi eemal istusid kaks noormeest, kes olid ilmselt just siia jõudnud. lobisesid ja lasid kaasas oleval õllel hea maitsta. Ainuüksi tühja õllepurgi nägemine oleks mul neelud tekitanud aga nähes kedagi kesvamärjukest rüüpamas ületas igasugused piirid.

Ja nagu kiuste hüüdis üks neist meile, kust tulete, ning kuuldes et oleme tagasi saabumas tervelt ringilt avaldas tunnustust küsides kas soovin üht Budweiserit, kahjuks küll olevat see soe. Vaatasin taeva poole ja imestasin, Jumal kuidas sa küll nii kitsi saad olla, ma lubasin oma hinge müüa kahe kasti külma kvaliteet tshehhi õlle eest ja sa julged tulla mulle pakkuma ühte purki sooja ameeriklaste hobusepissi. Usun et kuradi pakkumine trumpab su iga kell üle, nii jääd pikapeale hingedest üldse ilma. Usu mind, tänapäeval enam kivikujude pisarate valamine inimeste imede nägemise vajadust ei rahulda, oodatakse palju materiaalsemaid imetegusid.

Aga heasüdamlikele noormeestele vastasin, et olen südamest tänulik kuid ei saa seda pakkumist vastu võtta, sest lubasin religioosseks muutuda kui Jumal peaks mind matka jooksul õllega varustama. Nood olid veidi segaduses sellisest vastusest, nii et lisasin, pigem kannatan veel mõned tunnid, sest auto juures ootab mind cooler külmade õlledega. Seda nad mõistsid ja noogutasid innukalt kaasa lisades tuntud ameerika ütluse: "I could kill for a cold beer". Õnneks ei kujutanud nad ette kui lähedal tõele olid minu vaatevinklist vaadatuna:)

Klõpsasin vaid ühe pildi, sedagi istuli asendist. Siinseid vaateid on mul eelmsest aastast hulgim, pigem kasutasin puhkeaega efektiivselt - enamasti silmad poolkinni istudes ja pisikeste lonksudega sooja vett kõhupealsest veepaunast imedes. Kokkuvõttes puhkasime seekordki ainult 10 minutit enne kui ajasime end uuesti püsti. Küsisin lapselt, kas tahab jalatseid vahetada, sest ees ootab kaljudel turnimine aga ta ei viitsinud, ok läheme siis, see on viimane tõsine ronimine.

Kaljupraost läbi laskumine võttis tüdrukul just tänu ebasobivatele jalatsitele palju rohkem aega aga eks tal on hiljem lagedamal maal see-eest palju mugavam käia. Kuna pidin last järgi ootama kasutasin võimalust ja tegin mõned pildid, plikal oli ikka parasjagu tegu, et sandaalidega teravail kaljudel turnida. Peaasi, et ei läheks lohakaks ega hakkaks kiirustama, muidu veel teeb endale lõpu eel häda.

Edaspidine laskumine oli küll pikk aga mitte enam nii raske ja peale pea kahetunnist ronimist jõuame alla järve äärde, kus teisel pool silda võtame puhkuse. Seekord ujuma ei saa minna, vesi liiga pehme põhjaga ja madal aga teen lisaks mütsidele ka särgi märjaks. Seljakotid selga ja kella kuue ajal hakkame astuma, algul on rada lihtne ning peagi jõuame ristmikule, kust vasakpoolne haru viib vaid kilomeetri kaugusel olevale parkimisplatsile.

Küsin tüdrukult, kas ta tahaks hoopis sinna minna ja oodata, ma võiks ise edasi laagrisse matkata ning autoga talle järgi tulla. Peale momenti kaalutlemist teatab laps minu tõsiseks heameeleks, et läheme ikka koos lõpuni, muidu pole ta ju teinud tervet ringi. Voh, see on minu laps!:) Oleme küll surmväsinud aga need seitse-kaheksa kilti mis jäänud peaks suutma kahe tunniga just enne pimedat läbida.

Oleme vaid paarsada meetrit edasi sammunud kui lapse veekotist kostab lurinat - vesi otsas. Õnneks olen ise üsna kokkuhoidlikult veega käitunud ja annan talle enda juurest lonkse. Oleme täna kaks korda rohkem joonud kui tavaliselt, aga tegelikult peaks vett jaguma. Tüdruk hakkab nüüd ees tempot tegema nii, et jõuan vaevalt sabas püsida. Pean iga paarisaja meetri tagant puhkepausi võtma ja kasutan karates õpitud hingamisharjutusi, et enne püstitõusmist lihased hapnikuga küllastada.

Laps ütleb, et ta ei taha enne lõppu istuda, sest kardab, et ei jaksa enam end püsti ajada. Jalad on mõlemil täitsa makaronid ja nii me siis sammume need viis kilti, tüdruk ees ühtlaselt liikumas, mina taga lühikeste puhkepeatustega jupitamas ja järgi kiirustamas. Minu aju on nõus töötlema ainult kahte olulist visuaalset aistingut, iga võimalikku istekohta raja ääres ja lapse ees sammuvat selga. Kopratammi juurde jõuame rekordajaga - viis kilti tunni ja veerandiga, kell on 19:15. Metsa all hakkab juba veidi hämaraks kiskuma aga hullu pole, oleme peaaegu kodus.

Viimased kolm kilti on kuigipalju kaljudel ronimist, põhiline mure, et väsinud jalad kannaksid. Lähen ise ette ja sammume stoiliselt edasi, isegi rääkida enam ei jaksa. Viimases otsas tuleb juba imelik tunne nagu tahaks pilt eest kerida. Peab ikka paar korda kividele istuma, et hinge tõmmata. Sammume ja sammume pead maas kui äkki plika hüüab ootamatult rõõmsalt: "Issi vaata!". Tõstan pea ja näen silti "600m to George Lake Campground", harva olen armsamat teeviita näinud, kas või kallistaks seda posti. Ometi oleme kohal aga hoiatan siiski last, et need viimased 600 meetrit tunduvad meile üsna pikad.

Jõudu tuleb korraks juurde ja samm läheb kergemaks aga siiski osutub kõige raskemaks viimane tõus ja järsk laskumine idapoolse parkimisplatsi juurde. Põlved kipuvad värisema ja jalgu tuleb eriliselt ettevaatlikult sättida. Raja lõppu tähistava sildi juurde jõuame täpselt 20:10, seega oleme teel olnud ühtejärgi üksteist tundi võttes vaid mõned lühikesed peatused. Minu 7 - 8 tundi oli ilmne ülepakkumine aga ilmselt tulenes sellest, et seni olime alati ilma pingutamata graafikust ees olnud. Teen pildid rajalõpu-alguse sildi juures ja sammume oma telgiplatsi suunas. Minust tehtud pildil on näha, kuidas matkapüksid on pea sääreotsteni märjaks higistatud.

Küsin ühelt abivalmis vanamehelt, ega tal pole kaarti telgiplatside asukohtadega ja saamegi näha, et tuleb veel oma pool kilti seljakott seljas sammuda enne kui saame sellest lahti. Kerge ja raske korraga, oleme ju lähedal aga ikka on vaja veel minna. Lõpuks ometi oleme kohal, seljakotid lauale ja istume momendiks maha. Arutame, et esiteks läheme auto juurde, hüppame vette ja siis sõidame tagasi telkimisplatsi juurde.

Nagu mõeldud nõnda tehtud, aga auto juures ei saa kiusatusest hoiduda ja avan õllecooleri. Paraja pettumusega tunnen, et purgid on umbes +40C kraadise temperatuuriga. Kurat küll, jääd pole ka enam kusagilt võtta. Aga kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, järv ju suhteliselt jahedat vett täis. Seni kui ujumas käin jahtub mu purk järves +20C peale, mis tundub eelnevaga võrreldes lausa külm.

Veest välja ronides avan õlle suurte ootustega aga kahjuks valmistab sellise temperatuuriga õlu pettumuse, ega maitse pooltki nii hästi kui olin ette kujutanud. Rüüpan ta ära ja siis sõidame veel teeninduskorpuse juurest läbi, kus keedan elektrikannuga kuuma vett, kuna ei viitsi õhtul enam lõket üles teha. Telkimisplatsile jõudes on juba pime ja nüüd saame ebameeldiva üllatuse osaliseks. Esimesel pilgul jääb mulje nagu oleksime barbarite rünnaku ohvriks langenud.

Seljakotid laualt maha tõmmatud, toit ja isegi mõned riided välja sikutatud ning üle kogu telkimisplatsi laiali veetud. Igalt poolt on veidi matti võetud aga parem kraam nagu suitsuvorst koos ümbritseva kilekotiga nahka pandud. Seljakottide lukud olid nii ilusti lahti tehtud, et hakka või sakslastest naabreid kahtlustama, kes ei suutnud vastu panna Austria suitsuvorsti lõhnale. Hävingut lähemalt uurides kerkivad põhikahtlusalustena esile siiski pesukarud, sest vaevalt oleks turistid kuivsupi pakke puruks närinud ja päris karu oleks seljakoti lukkudega jändamise asemel selle lihtsalt lõhki tõmmanud.

Päästa õnnestub ainult kaks pakisuppi, kogu ülejäänud toidukraam on vähemal või rohkemal määral ära näritud või ligastatud. Nojah pole midagi öelda, oma hooletus. Irooniline muidugi, et metsas ei saanud ükski loom jaole aga kämpingus, kus sadu inimesi ümberringi, pandi meie toit praktiliselt täies koosseisus nahka. Praegu on tegu rohkem komöödiaga, kuid metsas oleks asi päris tõsine olnud. Siit õpetus, et ära jäta oma toidukotte laokile ka lühikeseks ajaks, vaenlane luurab kõikjal. Koristame enamuse kokku enne kui mul tärkab mõte laastamistööst blogi tarvis pilt teha. Pakendid on juba ühte hunnikusse kokku kogutud aga näritud toiduriismeid paistab siiski veel siin kui seal.

Resigneerunult istume maha ja teeme kuuma kohvi ning kakaod, kohvitopside vastu polnud nad õnneks huvi tundnud. Kahest säilinud supist tuleb kiire õhtusöök, mille kõrvale närime autosse jäänud kuivikuid ja küpsiseid. Otsustame enne telgi ülespanemist dushi all käia, ehk selle ajaga söövad elukad kõik toiduriismed platsilt ära. Telki ei pane, et neil ei tekiks kiusatust sinna sisse piiluda. Kõik kraami topime igaks juhuks autosse varju enne kui seebi ja shampooniga varustatult keskuse poole suundume.

Peale kuut päeva tsivilisatsioonist eemal metsas viibimist on kuuma dushi võtmine sõnulkirjeldamatu luksus. Istun lihtsalt maha ja naudin kuidas kuum vesi tugeva survega pähe pahiseb. Meil kulub oma pool tundi vee all mõnulemisele enne kui rahulolevalt end kuivatame ja autos oodanud puhtad riided selga ajame. Järgmiseks on vaja lambivalgel telk üles panna aga see protseduur on juba nii tuttavaks saanud, et võiks ka kinnisilmi ära teha.

Laps kobib kohe tudile, mina istun laua taha ning üritan eelnevalt coolerisse külma vette pandud õlut nillides raamatut lugeda. Õlu on nüüd juba nii jahedaks saanud, et pakub tõsist naudingut, raamatu teksti ja mõtet ei suuda aga jälgida. Panen selle käest ja vaatan niisama puuvõrede vahelt paistvaid tähti ning mõlgutan mõtteid tsivilisatsiooni hüvedest ja pahedest kuni õlu otsa saab.

Laua tagant end püsti ajades tunnen kui väsinud on jalalihased ja kui kange kogu keha. Telki magama kobides on viimane mõte enne uinumist, et loodetavasti läheb see hommikuks üle, muidu ei saa autoga sõitagi.

Sunday, September 5, 2010

LaCloche Matk - 5 päev, Silver Peak

Öö oli väga vaikne kuid jällegi jahe. Seekord olime paremini ette valmistanud ja mõlemil fleeced juba magamaminnes seljas. Tänu sellele ei pidanud öösel garderoobi korrastama, lapsele laotasin magamiskoti peale lisaks veel enda vihmakile. Kui hommikul hakkas ahetama läks mul uni ära ja kobisin välja, kell oli alles kuus. Ilm polnudki liiga jahe, fleece vestist piisas sooja hoidmiseks. Istusin veidi kaljul ja nautisin hommikust vaikust ning päikesetõusu enne kui tegutsema asusin.

Kallasin veepaunad üleöö pottides jahtunud vett täis ja süütasin lõkke. Kui kuuma kakao sain valmis kutsusin tüdruku telgist välja, kus too oli juba alused ja magamikotid kokku rullinud. Ehkki täna ootas ees eeldatavasti kõige raskem ja pea kõige pikem matk, võtsime rahulikult ja nautisime meie telkimisplatsi täiega. Sõime veidi rohkem kui tavaliselt, lisaks kolmele portsule õuna+kaneeli maitselisele kaerahelbe pudrule hammustasime julgelt vorsti ja kuivikuid kuuma joogi kõrvale.

Kui kraam oli enam-vähem pakitud otsustasin enne teele asumist ujumas käia. Tüdruk filmis mu kohmakat vettehüpet lootes, et külma järve sumatades saab minust naljakaid kaadreid. Paraku oli vesi üllatavalt soe, ja hommikune vettehüpe hoopiski suur nauding. Laps ise ei viitsinud enam järve karata aga tegi mütsi märjaks, et hiljem kuuma käes veidigi jahutust oleks. Mina sättisin oma märjad ujumispüksid seljakoti peale, et neid kohe kui vaja kaabu alla pähe panna. Jalga panime jällegi matkatossud, sest kaardi põhjal otsustades oli rohkelt ronimist oodata.

Ei saa ka mainimata jätta objekti, mille kotti toppisin. Nimelt olin eelmisel õhtul leidnud huvitava pea täiusliku risküliku kujuliseks murdunud kvartsiidibloki. Näitasin seda lollist peast lapsele, et vaata kui huvitav. Tüdruk arvas, et oi kui kihvt, sobiks nii hästi mulle raamatute toeks riiulisse. Mina muidugi kulutasin hulk aega selgitamaks, miks see üldse kohe ei sobi, sugugi mitte viimseks argumendiks ei jäänud objekti suurus, mis tavalist tellist julgelt ületas, kaalust rääkimata. Plika näost aga paistis, et eriti veenvad mu argumendid polnud.

Hommikul kui end minema sättisime avastasin, et kiviblokk oli müstiliste jõudude toimel mu seljakoti kõrvale ilmunud. Vaatasin lapsele otsa, kes tegi pähe ilmsüütu näo, nagu ei teaks kogu loost midagi. Kuna polnud aega eilset loengut korrata proovisin tugevaimat argumenti, mis targu õhtul olin tagavaraks jätnud. No kui nii väga tahad, võid selle oma kotti toppida. Tüdruk võttiski rõõmsalt kivi kätte. Pergel küll, ohkasin raskelt mõttes vandudes oma pehmet loomust, see vist ükskord mind hauda viib, ning asusin kotti lahti pakkima. Kompensatsiooniks toppisin vihmakatte oma kotist lapsele.

Pakkimise juures mainisin, et kui kunagi leitakse kaks luukeret seljakottidega, millest ühes sihuke pirakas kiviblokk, siis peetakse meid teemante või vähemalt väärismetalle sisaldava kivimiprooviga geoloogideks või suurema tõenäosusega lumeinimese nägemisest hulluks läinud turistideks. Aga kui elusalt selle koormaga laagrisse jõuame, siis peame kivi varjama, muidu on kindlustatud, et meile kutsutakse hullari masin järgi.

Selle kõige ilusama telkimisplatsiga jätsime hüvasti täpselt 8:46. Esimene veerand tundi läksime tagasi sama järve äärt pidi ja siis pöörasime mäkketõusule, mida sai eriti rahulikult võtta teades, et ees ootab pikk tee ja palju tõuse. Ujumispüksid rändasid peagi pähe ja kaabu näppu. Plika naeris, et näen välja nagu araabia kerjus oma näruse peakattega. Aga tuleb tunnistada, et märjad püksid peas on uskumatult efektiivne jahutusvahend, minu arvamine araabia peakatete "moest" paranes tunduvalt:)

Tunniga saime aheliku harjale, kust avanesid järjekordselt vaated ümbruskonnale. Ehkki taolisi fotosid on mul hulgim ei saanud kiusatusele vastu panna ja plõksisin mitu uut võtet. Veidi mööda mäeharja ronimist ja siis tuli meie matka kõige pikem laskumine, mis kulges suures osas mööda liustike poolt siledaks lihvitud kaljupinda. Tänase kuiva ilmaga polnud see eriti keeruline aga vihmaga on märja, sileda, libeda ja paraja kalde all oleva kalju ohutu ületamine paras pähkel. Meil mõlemil olid selle peale mõeldes igaks juhuks kaasas veematka jalatsid, mille tallamaterjal spetsiaalselt taolistele oludele kohandatud.

Kõrgusjoonte põhjal kaotasime 150 meetrit püstloodis vähem kui poole kilomeetriga. Paaris kohas oli raske rajamärke näha ja läksime veidi kõrvale aga laps märkas õigel ajal ning saime tagasi rajale. Siin oleks rajalt eksimise hinnaks see, et võid ennast tupikusse laskuda, kus liiga järsu kalde tõttu ei saa enam edasi ja pead siis uuesti üles ronima, et õiget laskumisrada leida. Sellist aja ja energiakadu tänasel päeval küll ei tahtnud. Paaris kohas tuli küünte ja hammastega kinni hoida, aga muidu polnud asi liiga hull. Ainult seljakotid teevad taolise ronimise veidi keerulisemaks kuna pead arvestama ka nende kaalu ja selle jaotusega.

Alla orgu jõudsime kahe tunniga olles nii ilusti minu teoreetilises ajagraafikus. Järgneb uus tõus, mis on pea sama kõrge kui eelnev laskumine kuid õnneks palju sujuvam. Peagi möödub meist varustuse ja liikumise põhjal otsustades kogenud matkajate paar. Jutu käigus selgub, et nende päevatee pikkus on vähem kui pool meie poolt plaanitust. Vaatavad meile veidi imelikult otsa ja soovivad edu kohale jõudmisel. Mul tuli väga kahtlaselt meelde kuidas ise vaatasin toda seltskonda, kes meie telgiplatsist paari päeva eest õhtul läbi jalutas. Mõtlesin siis, et nende plaan on ebarealistlik, vaesekesed jäävad ju pimeda peale, aga kõva häälega ei sobinud seda nagu öelda. Ja ma polnud maininudki kava lisaks veel Silver Peaki otsa ronida.

Igatahes proovisin mitte lasta end häirida ehkki vaatasin väikese kadedusega kuidas need supervormis nahast kõõlustest ja lihastest koosnevate kehadega sportlased kergel sammul kaljunuki taha kadusid sel ajal kui meie vaevaliselt oma seljakottide koormaga sõnaotseses mõttes kukesammudega edasi kõmpisime. Aheliku harjalt avanes vaade seekord põhjapoole, all olevale Great Mountain järvele ja kaugustesse ulatuvale metsikule maale. Pildistan jälle ja sammume edasi. Kergenduseks on asjaolu, et rada kulgeb aheliku põhjaküljel veidi harjast madalamal ja nii oleme enamasti päikesevarjus.

See ronimine oli raskevõitu võttes parasjagu võhmale aga tipule jõudes sammume üle harja kõrgeima punkti ja siitpeale on tegu aeglase laskumisega. Nüüd oleme aga nii palava päikese käes, et laps uurib minult kas vastab tõele, et kalju peal saab muna küpsetada. Nende valgete peal ilmselt mitte aga kui tuulevarjulises kohas must kivi oleks, siis ma eriti ei imestaks taolise kokakunsti võimalikkuse üle. Märjad ujukad peas on ammu kuivanud aga see-eest tunnen kuidas jalas olevad püksid selga mööda voolavast higist läbimärjad.

Sattume mingi soo juurde, kus vaja veidi ka akrobaatikat harjutada kui ainus mõeldav tee üle soos lebavate puutüvede viib. Õnneks on need piisavalt jämedad, aga sellele vaatamata oskan ühes kohas libastuda ja vasakut jalga pidi mudasse sattuda. Pole hullu, sest küllap päike selle pori peagi kuivatab. Nüüd on ka väsimus üle läinud ja samm muutub kergemaks. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et järgnevad kaks kilomeetrit kulgevad suhteliselt siledal ja kohati lausa kiirteed meenutaval kaljuseljandikul. Vahele tuleb kohati ka laugeid paarikümne meetrisi laineid nagu jalutaksime hangunud ookeanil.

Äkki kuulen hääli ja näen meist hommikul möödunud matkajaid kaljul mõnusalt aadama ja eeva ülikonnas puhkamas. Üllatus on mõlemapoolne, sest matkajad asuvad kiirelt riideid selga kiskuma, ei osanud vist oodata, et keegi neile sellises inimtühjas kohas peale satub. Püüan olukorda naljaga lahendada hüüdes, et ärgu nähku vaeva, me lõunatame veidi edasi. Vastuseks kostub sunnitud naer ja mingi vabandav pomin. Muidugi ei saanud ma jätta märkamata neiukese täiuslikku figuuri aga sellel teemal igaks juhuks kommentaare ei hakanud tegema:)

Paarisaja meetri pärast peatumegi ühes tuulises aga ilusa vaatega kohas. Viskame seljakotid maha, et saaks momendiks ennast "vaba" inimesena tunda. Tavaliselt aitame teineteist selle protseduuri juures aga laps pusib parasjagu enda oma kallal ja kuna on soov kiirelt koormast vabaneda proovin ise kottidest lahti saada, mis õnnestubki üle ootuste hästi. Seejuures avastan ka tõsiasja, et kõhukotti ja ekstra veepudelit ei peagi maha võtma. Tähendab võin need edaspidi esimesena peale riputada, mitte lõpus seljakoti rihmade alla toppida nagu seni, hea et avastasin taolise lihtsa asja enne matka lõppu:)

Meie lõunasöök kujutab endast suitsuvorsti lõike kuivikutega ja kuivatatud virsikuid magustoiduks. Ehkki vorsti on hea närida erilist isu nagu pole, olulisemana tundub veerandtunnine puhkus, mis annab tublisti jõudu. Vett peale juues näeme, et sellest meil puudust ei tule. Üldiselt joome ronimise ajal pisikeste lonksudega vähe korraga ja ainult siis kui tõesti janu kallal ning suu kuiv, selliselt hoiame tagasi nii vee kulutust kui ka liigset higistamist.

Määran GPS-ga asukoha ja saame meeldiva üllatuse osaliseks - oleme umbes poolel teel, millele kulus ligikaudu neli tundi - normaalselt graafikus. Kaardi põhjal otsustades peaks olema edasine tee lihtsam, kõrguste vahed ei ületa 50 meetrit. Aga seda ei tea kunagi ette, sest isegi suht väikeste kõrgusvahede puhul võib ette tulla raskeid ronimisi, mis kiirelt väsitavad.

Kotid uuesti selga ja marsisammul edasi. Isegi sellisest lühikesest peatusest oli palju kasu, tunneme end mugavalt ja kerge on käia. Küllap aitab kaasa ka see, et liigume allamäge. Esialgu ületame kahele telkimisplatsile viiva "teeristi" ja peagi ka kanuutassimisraja ehk portaazhi kohalikus kõnepruugis. Järgneb tõus vähema tähtsusega mäe tippu, kust saan pilte vaadetest Silver Peaki poole ja Boundary ning David järvedele. Laps juhib mu tähelepanu haugastele, kes läheduses tiirutavad. Selleks ajaks kui fotoka valmis saan on need juba eemal aga zoomin ja teen ikka paar klõpsu.

Laskudes kohtame põnevat maastikku, mis kujutab endast tohutu suuri kaljupinnast lahti murdunud neljakandilisi blokke. Vaatame neid ja puhkeme mõlemad naerma, meenutavad tõepoolest seljakotis asetsevat kivi kuid mõõtmetelt ületavad seda nii 100 korda. Mainin, et sobiksid ilusti meile aeda lauaks, ja pisemad toolideks lisab plika kelmikalt naeratades juurde. OK, kumma sina võtad, ei saa ma heatahtlikult suskamata jätta.

Edasi laskume soo äärde ja siit liigume kiiresti suhteliselt väheliigestatud rada mööda kuni Silver Peaki tippu viiva teeotsani. Tegu on ümbruskonna ja kogu Lõuna-Ontario kõrgeima tipuga, mis eriti muljetavaldav pole oma 539 meetrise absoluutse kõrgusega. Samas on suhteline kõrgus 300 meetri kanti, tänu millele Eestist tulnud inimesele paistab ta ikka päris mäena. Olime kokku leppinud, et otsustame ülesmineku sõltuvalt enesetundest ja ajalimiidist.

Teeotsas istub ja puhkab langenud tüvel grupp tipust saabunud matkajaid, kellelt küsides kuulen, et tippu jõudmiseks kulub tund. Vaatan lapsele otsa ja küsin kuidas ta end tunneb, OK läheme tuleb pikemalt mõtlemata vastus. Kell on ka alles kolm, aega on meil maa ja ilm, oleme oma graafikust ette jõudnud. Ausalt öeldes polnud mu lootused eriti suured enne matkale asumist, sest tippu tõusmine jäi ju eelviimasele päevale, kui oli niigi plaanis kaks korda pikem matk kui eelmistel päevadel.

Seljakotid viskasime maha, kaasa ainult veepaun minul ja pisike ekstra seljakott lapsel, mis sisaldas küpsiseid, vorstilõike ja mis kõige tähtsam - lehmakomme. Laps alustab lausa sörgiga ülesmäge, sest raskest seljakotist vabanemine muudab liikumise uskumatult kergeks, eriti peale rohkem kui kuuetunnist pidevat kandmist. Nüüd saan aru kui ebamugav on ülekaaluliste elu, jube kui peaksin tassima kahtekümmentviit ekstra kilo koguaeg kaasas, ja nii mõnelgi on lisakoorem suuremgi.

Hoian tüdrukut tagasi, et ta suurest rõõmust end esimese paarisaja meetriga hingetuks ei jookseks. Rada on suhteliselt lihtne kuid pideva tõusuga, läheme kiire kõnniga. Veidi ronimist tuleb alles viimases lõpus. Mäeharjal on kolm tippu, mis asuvad üksteisest paarisaja meetri kaugusel enamvähem ühel joonel. Valime keskmise, kus kella vaadates selgus, et meil kulus 40 minutit. Mäe hari on säravvalgest kvartsiidist nagu kogu ahelik, siin avalduvad eriti selgelt liustike kulutuse jäljed. Kalju on küll siledaks poleeritud kuid liustike all olnud kivide kriipsud on selgelt sellel pinnal näha. Kohati on lihvitud vannikujulisi õnarusi, mis lausa kutsuvad selili viskama, et veidi lõõgastuda. Vaid patja pole, tuleb käsi peaalla panna.

Ilm on selge ja vaated kõigis suundades üle 50 kilomeetri. Tuul on suhteliselt tugev ja jahe nii, et otsustame oma eine tuulevarjus võtta. Kaardile ja isegi pisikesele seljakotile paneme kivi raskuseks, et tuul neid ära ei viiks. Filmin panoraami ja meid mäe tipus aga nagu hiljem selgub pole üle mikrofoni ragistava tuule meie häält praktiliselt üldse kosta.

Laps korjab siitki kive taskusse, ei hakka keelama kui ise kaasa tassib, ja vaevalt mägi sellest madalamaks jääb, vähemalt oluliselt mitte:)

Kaua seal ei naudi vaateid, sest tüdrukul hakkab külm. Märgin oma GPS-l punkti maha ja hakkamegi laskuma. See võtab täpselt pool tundi ehkki eriti ei kiirusta ja teel pildistame huvitavaid taimi.

Kolmveerand viis on koorem jälle seljas ja liigume edasi telkimisplatsi poole, kuhu peaks olema umbes 4 km. Oleme mõlemad paksult rahul, et käisime mäe tipus ära. Esimesed kaks kilti on senistest kõige lihtsamad, sest rada kulgeb mööda mahajäetud metsaveoteed. Samas on hakanud selg väsima, ei tea kas harjumatult pikast päevamatkast või on raskused (kivi)nihkunud viltu. Viimased kaks kilti kulgevad korraliku ronimise tähe all ja võtavad kaks korda rohkem aega kui esimesed. Isegi laps hakkab väsima ja uurib, millal ometi see telkimisplats paistma hakkab. Just enne läheme läbi kaljuprao ja olemegi platsi ees asuvas tuttavas miniorus. Sellel H38 telgiplatsil elasime eelmine aasta kolmekesi äikesevihma üle.

Puu otsas, kuhu oma toidu olin tõmmanud rippus nöör, huvitav kas eelmised on maha unustanud. Pool kuus kohale jõudes aga leiame eest kaks keskeas tädikest, imelik et nad ikka veel siin. Tervitan ja küsin millisesse laagrisse neil kavas minna, järgneb piinlik vaikus ja lõpuks vastavad, et väga vabandavad aga jääks hea meelega siia. Olevat enda võimeid üle hinnanud ja plaaninud juba täna sinna jõuda, kust meil võttis aega oma 8 tundi tulla. Ausalt öeldes ei saa ma aru kuidas pargivahid lubavad üldse sellist ebarealistlikku plaani kinnitada. Ei taha anda hinnangut ainult välimuse põhjal aga mõlemad kandsid lisaks seljakottidele parajat ülekaalu kaasas ja mulle tundus juba see suure saavutusena, et nad kahe päevaga siia olid jõudnud.

Muidugi lasime (ranges vastuolus pargikasutus reeglitega) neil meie platsil ööbida, no kuhu nad siis ikka vastu ööd lähevad. Üldiselt osutusid tädid jutu põhjal veidi naiivseteks aga muidu normaalseteks. Varustus oli päris hea, ühel lausa tipptasemel sõjaväe kraam kuna mees on garnisoni laojuhataja. Soovitas minulgi sõjaväega ühendust võtta kui korralik varustus huvitab. Hea mõte, mul ei tunud pähegi, et siin seda sama moodi saaks teha nagu nõuka ajal. Tädi muigas ja mainis, et armeel läheb ikka varustust katki või kaotsi ning piisava hüvituse puhul võib seda "leida". Teisel naisel on maalimistarbed ja priimus, lõkkel söögi tegemine on mõlemile üllatuseks???

Käime ujumas, süütan lõkke, panen vee peale sel ajal kui laps telki püstitab. Siin siis vastus minu hommikusele videolinti loetud retoorilisele avaldusele, et täna selgub mis masti "mehed" me oleme. Päris asjalikud tundub, jõudsime ilusti ajavaruga telkimisplatsile ja käisime ka Silver Peaki tipus ära, mida vaid salamisi loota julgesin. Homne tee on tuttav, ehkki mõnevõrra pikem kui oli tänane, selle pärast eriti ei muretse. Läbisime ju eelmise aasta esimesel päeval kolmveerandi sellest raskema katkise selja koti ja tollal 11 aasase pisema lapsega.

Selleks ajaks kui oleme söönud ja veed hommikuseks valmis keetnud on juba hämaraks läinud. Laps kobib telki magama, mina askeldan veel veidi lõkkeplatsi ümber. Järsku kostab metsast mingi raks ja üks tädi kargab telgist välja, kas karu tõmbas tema toidukoti maha? Rahustan, et see kostis hoopis teisest suunast, ärgu pabistagu. Lesin veel veidi kaljul ja vaatan tähti, taevas on selge aga liiga ere kuu segab. Teen siis sellestki paar pilti, kuid minu kaameraga ei tule neist midagi asjalikku välja. Näen paar meteoriiti ja kobin siis telki tudile.