Sunday, September 5, 2010

LaCloche Matk - 5 päev, Silver Peak

Öö oli väga vaikne kuid jällegi jahe. Seekord olime paremini ette valmistanud ja mõlemil fleeced juba magamaminnes seljas. Tänu sellele ei pidanud öösel garderoobi korrastama, lapsele laotasin magamiskoti peale lisaks veel enda vihmakile. Kui hommikul hakkas ahetama läks mul uni ära ja kobisin välja, kell oli alles kuus. Ilm polnudki liiga jahe, fleece vestist piisas sooja hoidmiseks. Istusin veidi kaljul ja nautisin hommikust vaikust ning päikesetõusu enne kui tegutsema asusin.

Kallasin veepaunad üleöö pottides jahtunud vett täis ja süütasin lõkke. Kui kuuma kakao sain valmis kutsusin tüdruku telgist välja, kus too oli juba alused ja magamikotid kokku rullinud. Ehkki täna ootas ees eeldatavasti kõige raskem ja pea kõige pikem matk, võtsime rahulikult ja nautisime meie telkimisplatsi täiega. Sõime veidi rohkem kui tavaliselt, lisaks kolmele portsule õuna+kaneeli maitselisele kaerahelbe pudrule hammustasime julgelt vorsti ja kuivikuid kuuma joogi kõrvale.

Kui kraam oli enam-vähem pakitud otsustasin enne teele asumist ujumas käia. Tüdruk filmis mu kohmakat vettehüpet lootes, et külma järve sumatades saab minust naljakaid kaadreid. Paraku oli vesi üllatavalt soe, ja hommikune vettehüpe hoopiski suur nauding. Laps ise ei viitsinud enam järve karata aga tegi mütsi märjaks, et hiljem kuuma käes veidigi jahutust oleks. Mina sättisin oma märjad ujumispüksid seljakoti peale, et neid kohe kui vaja kaabu alla pähe panna. Jalga panime jällegi matkatossud, sest kaardi põhjal otsustades oli rohkelt ronimist oodata.

Ei saa ka mainimata jätta objekti, mille kotti toppisin. Nimelt olin eelmisel õhtul leidnud huvitava pea täiusliku risküliku kujuliseks murdunud kvartsiidibloki. Näitasin seda lollist peast lapsele, et vaata kui huvitav. Tüdruk arvas, et oi kui kihvt, sobiks nii hästi mulle raamatute toeks riiulisse. Mina muidugi kulutasin hulk aega selgitamaks, miks see üldse kohe ei sobi, sugugi mitte viimseks argumendiks ei jäänud objekti suurus, mis tavalist tellist julgelt ületas, kaalust rääkimata. Plika näost aga paistis, et eriti veenvad mu argumendid polnud.

Hommikul kui end minema sättisime avastasin, et kiviblokk oli müstiliste jõudude toimel mu seljakoti kõrvale ilmunud. Vaatasin lapsele otsa, kes tegi pähe ilmsüütu näo, nagu ei teaks kogu loost midagi. Kuna polnud aega eilset loengut korrata proovisin tugevaimat argumenti, mis targu õhtul olin tagavaraks jätnud. No kui nii väga tahad, võid selle oma kotti toppida. Tüdruk võttiski rõõmsalt kivi kätte. Pergel küll, ohkasin raskelt mõttes vandudes oma pehmet loomust, see vist ükskord mind hauda viib, ning asusin kotti lahti pakkima. Kompensatsiooniks toppisin vihmakatte oma kotist lapsele.

Pakkimise juures mainisin, et kui kunagi leitakse kaks luukeret seljakottidega, millest ühes sihuke pirakas kiviblokk, siis peetakse meid teemante või vähemalt väärismetalle sisaldava kivimiprooviga geoloogideks või suurema tõenäosusega lumeinimese nägemisest hulluks läinud turistideks. Aga kui elusalt selle koormaga laagrisse jõuame, siis peame kivi varjama, muidu on kindlustatud, et meile kutsutakse hullari masin järgi.

Selle kõige ilusama telkimisplatsiga jätsime hüvasti täpselt 8:46. Esimene veerand tundi läksime tagasi sama järve äärt pidi ja siis pöörasime mäkketõusule, mida sai eriti rahulikult võtta teades, et ees ootab pikk tee ja palju tõuse. Ujumispüksid rändasid peagi pähe ja kaabu näppu. Plika naeris, et näen välja nagu araabia kerjus oma näruse peakattega. Aga tuleb tunnistada, et märjad püksid peas on uskumatult efektiivne jahutusvahend, minu arvamine araabia peakatete "moest" paranes tunduvalt:)

Tunniga saime aheliku harjale, kust avanesid järjekordselt vaated ümbruskonnale. Ehkki taolisi fotosid on mul hulgim ei saanud kiusatusele vastu panna ja plõksisin mitu uut võtet. Veidi mööda mäeharja ronimist ja siis tuli meie matka kõige pikem laskumine, mis kulges suures osas mööda liustike poolt siledaks lihvitud kaljupinda. Tänase kuiva ilmaga polnud see eriti keeruline aga vihmaga on märja, sileda, libeda ja paraja kalde all oleva kalju ohutu ületamine paras pähkel. Meil mõlemil olid selle peale mõeldes igaks juhuks kaasas veematka jalatsid, mille tallamaterjal spetsiaalselt taolistele oludele kohandatud.

Kõrgusjoonte põhjal kaotasime 150 meetrit püstloodis vähem kui poole kilomeetriga. Paaris kohas oli raske rajamärke näha ja läksime veidi kõrvale aga laps märkas õigel ajal ning saime tagasi rajale. Siin oleks rajalt eksimise hinnaks see, et võid ennast tupikusse laskuda, kus liiga järsu kalde tõttu ei saa enam edasi ja pead siis uuesti üles ronima, et õiget laskumisrada leida. Sellist aja ja energiakadu tänasel päeval küll ei tahtnud. Paaris kohas tuli küünte ja hammastega kinni hoida, aga muidu polnud asi liiga hull. Ainult seljakotid teevad taolise ronimise veidi keerulisemaks kuna pead arvestama ka nende kaalu ja selle jaotusega.

Alla orgu jõudsime kahe tunniga olles nii ilusti minu teoreetilises ajagraafikus. Järgneb uus tõus, mis on pea sama kõrge kui eelnev laskumine kuid õnneks palju sujuvam. Peagi möödub meist varustuse ja liikumise põhjal otsustades kogenud matkajate paar. Jutu käigus selgub, et nende päevatee pikkus on vähem kui pool meie poolt plaanitust. Vaatavad meile veidi imelikult otsa ja soovivad edu kohale jõudmisel. Mul tuli väga kahtlaselt meelde kuidas ise vaatasin toda seltskonda, kes meie telgiplatsist paari päeva eest õhtul läbi jalutas. Mõtlesin siis, et nende plaan on ebarealistlik, vaesekesed jäävad ju pimeda peale, aga kõva häälega ei sobinud seda nagu öelda. Ja ma polnud maininudki kava lisaks veel Silver Peaki otsa ronida.

Igatahes proovisin mitte lasta end häirida ehkki vaatasin väikese kadedusega kuidas need supervormis nahast kõõlustest ja lihastest koosnevate kehadega sportlased kergel sammul kaljunuki taha kadusid sel ajal kui meie vaevaliselt oma seljakottide koormaga sõnaotseses mõttes kukesammudega edasi kõmpisime. Aheliku harjalt avanes vaade seekord põhjapoole, all olevale Great Mountain järvele ja kaugustesse ulatuvale metsikule maale. Pildistan jälle ja sammume edasi. Kergenduseks on asjaolu, et rada kulgeb aheliku põhjaküljel veidi harjast madalamal ja nii oleme enamasti päikesevarjus.

See ronimine oli raskevõitu võttes parasjagu võhmale aga tipule jõudes sammume üle harja kõrgeima punkti ja siitpeale on tegu aeglase laskumisega. Nüüd oleme aga nii palava päikese käes, et laps uurib minult kas vastab tõele, et kalju peal saab muna küpsetada. Nende valgete peal ilmselt mitte aga kui tuulevarjulises kohas must kivi oleks, siis ma eriti ei imestaks taolise kokakunsti võimalikkuse üle. Märjad ujukad peas on ammu kuivanud aga see-eest tunnen kuidas jalas olevad püksid selga mööda voolavast higist läbimärjad.

Sattume mingi soo juurde, kus vaja veidi ka akrobaatikat harjutada kui ainus mõeldav tee üle soos lebavate puutüvede viib. Õnneks on need piisavalt jämedad, aga sellele vaatamata oskan ühes kohas libastuda ja vasakut jalga pidi mudasse sattuda. Pole hullu, sest küllap päike selle pori peagi kuivatab. Nüüd on ka väsimus üle läinud ja samm muutub kergemaks. Kindlasti aitab kaasa asjaolu, et järgnevad kaks kilomeetrit kulgevad suhteliselt siledal ja kohati lausa kiirteed meenutaval kaljuseljandikul. Vahele tuleb kohati ka laugeid paarikümne meetrisi laineid nagu jalutaksime hangunud ookeanil.

Äkki kuulen hääli ja näen meist hommikul möödunud matkajaid kaljul mõnusalt aadama ja eeva ülikonnas puhkamas. Üllatus on mõlemapoolne, sest matkajad asuvad kiirelt riideid selga kiskuma, ei osanud vist oodata, et keegi neile sellises inimtühjas kohas peale satub. Püüan olukorda naljaga lahendada hüüdes, et ärgu nähku vaeva, me lõunatame veidi edasi. Vastuseks kostub sunnitud naer ja mingi vabandav pomin. Muidugi ei saanud ma jätta märkamata neiukese täiuslikku figuuri aga sellel teemal igaks juhuks kommentaare ei hakanud tegema:)

Paarisaja meetri pärast peatumegi ühes tuulises aga ilusa vaatega kohas. Viskame seljakotid maha, et saaks momendiks ennast "vaba" inimesena tunda. Tavaliselt aitame teineteist selle protseduuri juures aga laps pusib parasjagu enda oma kallal ja kuna on soov kiirelt koormast vabaneda proovin ise kottidest lahti saada, mis õnnestubki üle ootuste hästi. Seejuures avastan ka tõsiasja, et kõhukotti ja ekstra veepudelit ei peagi maha võtma. Tähendab võin need edaspidi esimesena peale riputada, mitte lõpus seljakoti rihmade alla toppida nagu seni, hea et avastasin taolise lihtsa asja enne matka lõppu:)

Meie lõunasöök kujutab endast suitsuvorsti lõike kuivikutega ja kuivatatud virsikuid magustoiduks. Ehkki vorsti on hea närida erilist isu nagu pole, olulisemana tundub veerandtunnine puhkus, mis annab tublisti jõudu. Vett peale juues näeme, et sellest meil puudust ei tule. Üldiselt joome ronimise ajal pisikeste lonksudega vähe korraga ja ainult siis kui tõesti janu kallal ning suu kuiv, selliselt hoiame tagasi nii vee kulutust kui ka liigset higistamist.

Määran GPS-ga asukoha ja saame meeldiva üllatuse osaliseks - oleme umbes poolel teel, millele kulus ligikaudu neli tundi - normaalselt graafikus. Kaardi põhjal otsustades peaks olema edasine tee lihtsam, kõrguste vahed ei ületa 50 meetrit. Aga seda ei tea kunagi ette, sest isegi suht väikeste kõrgusvahede puhul võib ette tulla raskeid ronimisi, mis kiirelt väsitavad.

Kotid uuesti selga ja marsisammul edasi. Isegi sellisest lühikesest peatusest oli palju kasu, tunneme end mugavalt ja kerge on käia. Küllap aitab kaasa ka see, et liigume allamäge. Esialgu ületame kahele telkimisplatsile viiva "teeristi" ja peagi ka kanuutassimisraja ehk portaazhi kohalikus kõnepruugis. Järgneb tõus vähema tähtsusega mäe tippu, kust saan pilte vaadetest Silver Peaki poole ja Boundary ning David järvedele. Laps juhib mu tähelepanu haugastele, kes läheduses tiirutavad. Selleks ajaks kui fotoka valmis saan on need juba eemal aga zoomin ja teen ikka paar klõpsu.

Laskudes kohtame põnevat maastikku, mis kujutab endast tohutu suuri kaljupinnast lahti murdunud neljakandilisi blokke. Vaatame neid ja puhkeme mõlemad naerma, meenutavad tõepoolest seljakotis asetsevat kivi kuid mõõtmetelt ületavad seda nii 100 korda. Mainin, et sobiksid ilusti meile aeda lauaks, ja pisemad toolideks lisab plika kelmikalt naeratades juurde. OK, kumma sina võtad, ei saa ma heatahtlikult suskamata jätta.

Edasi laskume soo äärde ja siit liigume kiiresti suhteliselt väheliigestatud rada mööda kuni Silver Peaki tippu viiva teeotsani. Tegu on ümbruskonna ja kogu Lõuna-Ontario kõrgeima tipuga, mis eriti muljetavaldav pole oma 539 meetrise absoluutse kõrgusega. Samas on suhteline kõrgus 300 meetri kanti, tänu millele Eestist tulnud inimesele paistab ta ikka päris mäena. Olime kokku leppinud, et otsustame ülesmineku sõltuvalt enesetundest ja ajalimiidist.

Teeotsas istub ja puhkab langenud tüvel grupp tipust saabunud matkajaid, kellelt küsides kuulen, et tippu jõudmiseks kulub tund. Vaatan lapsele otsa ja küsin kuidas ta end tunneb, OK läheme tuleb pikemalt mõtlemata vastus. Kell on ka alles kolm, aega on meil maa ja ilm, oleme oma graafikust ette jõudnud. Ausalt öeldes polnud mu lootused eriti suured enne matkale asumist, sest tippu tõusmine jäi ju eelviimasele päevale, kui oli niigi plaanis kaks korda pikem matk kui eelmistel päevadel.

Seljakotid viskasime maha, kaasa ainult veepaun minul ja pisike ekstra seljakott lapsel, mis sisaldas küpsiseid, vorstilõike ja mis kõige tähtsam - lehmakomme. Laps alustab lausa sörgiga ülesmäge, sest raskest seljakotist vabanemine muudab liikumise uskumatult kergeks, eriti peale rohkem kui kuuetunnist pidevat kandmist. Nüüd saan aru kui ebamugav on ülekaaluliste elu, jube kui peaksin tassima kahtekümmentviit ekstra kilo koguaeg kaasas, ja nii mõnelgi on lisakoorem suuremgi.

Hoian tüdrukut tagasi, et ta suurest rõõmust end esimese paarisaja meetriga hingetuks ei jookseks. Rada on suhteliselt lihtne kuid pideva tõusuga, läheme kiire kõnniga. Veidi ronimist tuleb alles viimases lõpus. Mäeharjal on kolm tippu, mis asuvad üksteisest paarisaja meetri kaugusel enamvähem ühel joonel. Valime keskmise, kus kella vaadates selgus, et meil kulus 40 minutit. Mäe hari on säravvalgest kvartsiidist nagu kogu ahelik, siin avalduvad eriti selgelt liustike kulutuse jäljed. Kalju on küll siledaks poleeritud kuid liustike all olnud kivide kriipsud on selgelt sellel pinnal näha. Kohati on lihvitud vannikujulisi õnarusi, mis lausa kutsuvad selili viskama, et veidi lõõgastuda. Vaid patja pole, tuleb käsi peaalla panna.

Ilm on selge ja vaated kõigis suundades üle 50 kilomeetri. Tuul on suhteliselt tugev ja jahe nii, et otsustame oma eine tuulevarjus võtta. Kaardile ja isegi pisikesele seljakotile paneme kivi raskuseks, et tuul neid ära ei viiks. Filmin panoraami ja meid mäe tipus aga nagu hiljem selgub pole üle mikrofoni ragistava tuule meie häält praktiliselt üldse kosta.

Laps korjab siitki kive taskusse, ei hakka keelama kui ise kaasa tassib, ja vaevalt mägi sellest madalamaks jääb, vähemalt oluliselt mitte:)

Kaua seal ei naudi vaateid, sest tüdrukul hakkab külm. Märgin oma GPS-l punkti maha ja hakkamegi laskuma. See võtab täpselt pool tundi ehkki eriti ei kiirusta ja teel pildistame huvitavaid taimi.

Kolmveerand viis on koorem jälle seljas ja liigume edasi telkimisplatsi poole, kuhu peaks olema umbes 4 km. Oleme mõlemad paksult rahul, et käisime mäe tipus ära. Esimesed kaks kilti on senistest kõige lihtsamad, sest rada kulgeb mööda mahajäetud metsaveoteed. Samas on hakanud selg väsima, ei tea kas harjumatult pikast päevamatkast või on raskused (kivi)nihkunud viltu. Viimased kaks kilti kulgevad korraliku ronimise tähe all ja võtavad kaks korda rohkem aega kui esimesed. Isegi laps hakkab väsima ja uurib, millal ometi see telkimisplats paistma hakkab. Just enne läheme läbi kaljuprao ja olemegi platsi ees asuvas tuttavas miniorus. Sellel H38 telgiplatsil elasime eelmine aasta kolmekesi äikesevihma üle.

Puu otsas, kuhu oma toidu olin tõmmanud rippus nöör, huvitav kas eelmised on maha unustanud. Pool kuus kohale jõudes aga leiame eest kaks keskeas tädikest, imelik et nad ikka veel siin. Tervitan ja küsin millisesse laagrisse neil kavas minna, järgneb piinlik vaikus ja lõpuks vastavad, et väga vabandavad aga jääks hea meelega siia. Olevat enda võimeid üle hinnanud ja plaaninud juba täna sinna jõuda, kust meil võttis aega oma 8 tundi tulla. Ausalt öeldes ei saa ma aru kuidas pargivahid lubavad üldse sellist ebarealistlikku plaani kinnitada. Ei taha anda hinnangut ainult välimuse põhjal aga mõlemad kandsid lisaks seljakottidele parajat ülekaalu kaasas ja mulle tundus juba see suure saavutusena, et nad kahe päevaga siia olid jõudnud.

Muidugi lasime (ranges vastuolus pargikasutus reeglitega) neil meie platsil ööbida, no kuhu nad siis ikka vastu ööd lähevad. Üldiselt osutusid tädid jutu põhjal veidi naiivseteks aga muidu normaalseteks. Varustus oli päris hea, ühel lausa tipptasemel sõjaväe kraam kuna mees on garnisoni laojuhataja. Soovitas minulgi sõjaväega ühendust võtta kui korralik varustus huvitab. Hea mõte, mul ei tunud pähegi, et siin seda sama moodi saaks teha nagu nõuka ajal. Tädi muigas ja mainis, et armeel läheb ikka varustust katki või kaotsi ning piisava hüvituse puhul võib seda "leida". Teisel naisel on maalimistarbed ja priimus, lõkkel söögi tegemine on mõlemile üllatuseks???

Käime ujumas, süütan lõkke, panen vee peale sel ajal kui laps telki püstitab. Siin siis vastus minu hommikusele videolinti loetud retoorilisele avaldusele, et täna selgub mis masti "mehed" me oleme. Päris asjalikud tundub, jõudsime ilusti ajavaruga telkimisplatsile ja käisime ka Silver Peaki tipus ära, mida vaid salamisi loota julgesin. Homne tee on tuttav, ehkki mõnevõrra pikem kui oli tänane, selle pärast eriti ei muretse. Läbisime ju eelmise aasta esimesel päeval kolmveerandi sellest raskema katkise selja koti ja tollal 11 aasase pisema lapsega.

Selleks ajaks kui oleme söönud ja veed hommikuseks valmis keetnud on juba hämaraks läinud. Laps kobib telki magama, mina askeldan veel veidi lõkkeplatsi ümber. Järsku kostab metsast mingi raks ja üks tädi kargab telgist välja, kas karu tõmbas tema toidukoti maha? Rahustan, et see kostis hoopis teisest suunast, ärgu pabistagu. Lesin veel veidi kaljul ja vaatan tähti, taevas on selge aga liiga ere kuu segab. Teen siis sellestki paar pilti, kuid minu kaameraga ei tule neist midagi asjalikku välja. Näen paar meteoriiti ja kobin siis telki tudile.

3 comments:

  1. väga lahedad matkakirjeldused! loen ja ootan huviga järgmisi, matk vist peaks hakkama juba lõppema :)

    ReplyDelete
  2. Minagi loen kui raamatut või siis pigem järjejuttu. Väga hästi kirja pandud ja pildid on ka ilusad. :)

    ReplyDelete
  3. Tänan positiivsete kommentaaride eest. Aga tõele au andes olid keel ja kirjandus mul kooliajal komistuskivideks. Omal ajal sai reisu/matkakirjeldusi koduste jaoks toksitud, nüüd olen neid blogi visanud.

    Kahjuks pole aega ja viitsimist neid korralikult siluda ja kõiki pähe karanud mõtteid sisse toksida. Järgmine kord võtan diktofoni kaasa:) Videosid on ka tehtud aga millal nii kaugele saan, et need läbi töödelda ei tea.

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!