LaCloche Matk - 6 päev, The Crack

Öö oli vaikne aga seekord normaalselt soe, uni nii hea, et ärkasime alles tädide askeldamise peale. Kui telgist välja ronisin olid nemad juba söönud ja pakkisid, noh õige kah, pikk ja raske tee ees. Jagasin neile nõu kaardi ja veepauna kõhul kandmise asjus, nemad tutvustasid oma toidukraami, mis meie jaoks veidi liiga uhke tundus.

Tädidel oli kaasas freezedryed (külmkuivatatud) spetsiaalne kõrge kalorsusega toidukraam, näksideks orgaanilised pähklisegu pulgad. Kindlasti oleks mugav, aga kui hinda kuulsin siis leidsin, et kaerahelbe pudrud hinnaga 2 krooni pakk rahuldavad meie hommikusöögi mured ja 4 kroonised pakisupid koos sama hinnaga kuivikutega täidavad parasjagu kõhu õhtusöögiks. Meie tee peal näksimiseks kasutatud kuivatatud aprikoosid, mida isegi järgi jäi, maksid kokku 40 krooni. Kõige kallim oli 100 kroonine kilone Austria täissuitsu vorst, mida sai delikatessina nautida, ja millest pea pool jäi järgi.

Nende ühe toidukorra maksumus ületas pikalt kogu meie matka proviandivarude hinna. No ja lõppudelõpuks pole ju nädalane matk mingi Mount Everesti vallutamine, kus tõepoolest tuleb iga grammi ja kalorit arvesse võtta. Ma võiks vist raha tegema hakata veebilehega, kus kirjas kui odavalt või kui kallilt on võimalik kõike vajalikku muretseda. Kui viitsin siis kirjutan loo lõppu ka täieliku nimekirja toidust mis meil kaasas oli koos hindadega. Tegelikult kasulik nii endale edaspidi toidukraami hulga arvestamiseks kui ka mõnele teisele matkajale üldiseks juhendiks.

Igal juhul asusid tädid kaheksa paiku reipalt teele sel ajal kui meie alles oma hommikukohvi-kakaod jõime. Veepaunasid täites olin avastanud, et seekord nad päris täis ei saanud aga eriti ei muretsenud, sest seni polnud meil kordagi puudust tekkinud. Tädid olid küll andnud edasi ilmateate, mis ennustas kuuma ja niisket päikeselist päeva ja see oleks pidanud hoiatama. Samas on tee peal ohtralt järvi ning viimase häda korras saame kasutada veepuhastustablette.

Laps pakkis magamisasjad kokku ning aitas siis mul telki rullida. Sileda kaljupinnaga nagu siin on see naljaasi, sest telk jääb puhtaks ning teda saab pisikeseks pitsitada, selle jagu ruumi rohkem seljakotis kivisid tassida:) Üheksaks saime asjad pakitud kuid juba andis tunnistust palavus, otsustasin veel kord enne seljakoti selga upitamist järve hüpata, laps kastis pea vette ja tegi oma pikad paksud juuksed läbimärjaks. Neist särgile tilkuv vesi hoiab tükk aega olemise jaheda.

Startides vaatasin kella - täpselt 9:10 aga siis lõi ette 9:11, muigasin et see pole just hea enne. Aga enesetunne oli peale ujumist värske ja minek alguses kiire ning mõnus. Pillasin mingi mõtlematu killu, mille peale laps mossitama hakkas ja tund aega ees ilma minuga vestlemata sellist tempot tegi, et lõpuks hakkasin maha jääma. Hüüdsin talle, et vana issi ei jõua nii siva ronida, pead veidi aeglasemalt minema. Oleks ehk jaksanud ka aga hakkasin muretsema, et tõmbame end liiga varakult tossuks, arvestades et ees on mugavalt rohkem kui 20 kilomeetrit selle raja kõige raskemat osa.

Paistis et tüdruk ei teinud kuulmagi ja uhas edasi, noh OK kui tahab jonnida las siis jonnib. Võtsin hoogu maha, natukese aja pärast kadus ta silmist aga ma ei muretsenud, sest siin pole kuhugi kaduda, rada päris hästi märgitud. Küllap ta varsti väsib või hakkab end üksikuna tundma ja ootab mind järgi. Ei möödunudki rohkem kui veerand tundi, laps ootas mind järgi ühe käänaku taga, tuju paistis ka paranenud olevat.

Ei tea kas oli see tingitud liiga kiirest algusest või kuue päeva väsimusest või ebatavaliselt kuumast ja niiskest ilmast aga igatahes tundus, et rada on palju raskem kui mäletasin. Tüdrukuga konsulteerides avaldas ta arvamust, et ma lihtsalt ei mäleta ebameeldivaid asju, nagu näiteks raja raskust, kahtlesin selles aga kes teab. Mäetippudelt avanevad vaated tagasi Silver Peaki suunas, teen mõned pildid.

Laskume läbi mingi madalama metsase oru kui tüdruk jääb äkki seisma, keegi rabistab siinsamas põõsastes. Kraban matkakepi kindlamalt ühte kätte ja otsin palavikulise kiirusega teisega fotokat taskust. Olen juba kogenud, et metsloomad pole fotomodellid kes kannatlikult ootavad, ja ennast igast küljest poseerivad. Rabistamise põhjal võiks eeldada mingit suuremat looma aga põõsastikust jookseb välja kari või parv metskalkuneid.

Fotokas kiirelt nende suunas ja pilte tegema, miskit ei juhtu, oh kurat olen teise filmirezhiimile unustanud. Selle ajaga kui foto peale ümber lülitan on enamus kalkuneid jooksujalu metsa vahele pagenud viimaste suunas tulistan paar fotot aga hiljem kodus lapsega uurides ei suutnud me ühegi pildi peal linde leida. Ei tea kas olid nad nii hästi kamuflaazhitud rüüs või just sel momendil puude-põõsaste varju sattunud. Pettunult teen paar pilti statsionaarseist objektidest nagu kivi ja sammal, mis ei jookse eest ära:)

Just enne tõsist laskumist näeme üksikut meesmatkajat, kes suundub Silver Peaki taha ja väljendab imestust kui mainime, et õhtuks kavas tagasi laagrisse jõuda. Minu tänase päeva ajagraafik oli sätitud 7 - 8 tunni peale, no ikka sellepärast nii, et jõuaks laagrisse enne infopunkti sulgemist, et autos ootava õlle jahutamiseks jääd muretseda:) Olin seda tädidele maininud, kuuldes et neil kulus kahe päeva jooksul 10 tundi sama distantsi katmiseks. Loogiliselt võttes peaks meil siis paar tundi vähem kuluma.

Jõuame eelmisest aastast tuttavale madalamal asetsevale seljakule, mis on küll suht tasane aga tuult siin pole ja päike küpsetab nagu praeahjus. Nüüd hakkame mõistma kuidas eelmisel päeval oli vedanud, et praktiliselt kogu aeg puhus jahe vastutuul, eriti aitas see paljastel kaljudel päikese käes. Peas jahutust pakkuvad ujukad on veel õrnalt niisked aga peagi vajavad niisutamist, kaardilt paraku ei paista, et tee ääres oleks ükski järv piisavalt lähedal. Esimene võimalik koht on eelmise aasta telkimisplats Heavens Lake ääres.

Järgneb hulk üles-alla ronimisi, mis päris läbi võtavad, ainus lootus, et peagi saame järve hüpata. Mul ei tule mõttessegi seda võimalust kasutamata jätta. Mitu korda mainin lapsele, et järgmise käänaku või mäe taga peaks tuttav järv tulema, no mitte ei hakka see paistma. Lõpuks ometi näeme tuttavat kaljut ja selle taga sinavat pisikest järve. Milline kergendus seljakott seljast visata ja vette hüpata.

Naudin täiega ja pikalt jahedas vees ligunemist, tüdrukule ei meeldi veetaimede olemasolu, mistõttu laps kastab end kalda ääres märjaks ujuma tulemata. Välja ronides laseme momendiks soojale kaljule sirakile et lõdvestuda. Viskan pilgu kellale ja mõistan, et seekord olen meie võimeid üle hinnanud. Siia jõudmiseks on kulunud juba kolm tundi aga oleme alles veerandi teest läbinud. Selle tempoga ei jaksa praeguse kuumaga ka kõige parema tahtmise juures jätkata.

Kui järgmiseks eesmärgiks oleva "Crackiks" kutsutava suure kaljupraoni jõuaks uuesti kolme tunniga siis oleks kaks kolmandikku käidud, aga tõele au andes tundub taoline ajakava ebareaalne. Otsustan eesmärgiks seada valges, ehk kella kaheksaks, kohale jõudmise. Peaks täiesti vastama meie võimetele ja ilmaoludele kui miskit ootamatut nagu äikesetorm või jala väänamine ei juhtu.

Lõõgastume kümme minutit ja siis uuesti papud jalga ning seljakotid selga. Mul on matkatossud aga plika oli täna otsustanud sandalettide kasuks. Uurin kas ta ei taha vahetada, kuna ees ootab hulk raskeid ronimisi aga tüdruk eelistab momendil sandaale. Ei hakka peale käima, ta juba piisavalt suur teadmaks mis tahab, ja vahetada saab alati kui vaja, peaasi, et ei libiseks ega teeks jalale haiget. Märjad püksid pähe ja hakkame astuma.

Järsk langus, lühike tõus, langus kanuutassimis rajale, pool kilti lihtsat jalutamist ja siis tuleb tänase päeva kõige tõsisem tõus. Üle saja meetri vertikaalis metsa sees kus pole tuuleõhku. Higistame nagu sead ja teeme iga natukese aja tagant puhkepause. Palavus tapab aga tõus ei taha kuidagi lõppeda. Iga järgmise nuki taga jätkub tee ikka veel ülesmäge. Kaardi põhjal kestab see nii veidi üle kilomeetri aga tundub nagu oleks viis korda pikem.

Aheliku tipus on natuke tuuleõhku ja siit avaneb vaade kalju all olevale Shingwak järvele. Oleme päris läbi kuid peab edasi minema. Üles-alla ning tõus järjekordsele mäetipule. Siit peaks tulema pikk laskumine Proulx järve äärde kus on kavas kindlasti vette hüpata, sest tean et rada satub korra otse järve kaldale. Vee äärde jõudes potsatavad seljakotid sünkroonis samblale ja mina ronin kiiresti vette.

Milline õndsus on vees selili hõljuda ilma, et midagi sind koormaks. Vaatan lihtsalt taevasse ja liigutan just niipalju käelabadega, et põhja ei vajuks - nii võiks ju magama jääda! Laps istub kalda ääres kivil jalgupidi vees. Kuidagi ei taha välja ronida aga meil on alla poole tee käidud ja kell juba kolm nagu enne vette hüppamist jõudsin täheldada. Sellised veeprotseduurid on kuuma ilmaga hädavajalikud, muidu võib organism üle kuumeneda, eriti meiesugustel põhjamaalastel. Teen ka pildi järsust vastaskaldast, kus on geoloogilises mõttes hiljuti toimunud värske varing.

Ajakava on muidugi omadega upakil, kuue tunniga oleme alla poole tee läbinud! Sellise tempoga kuluks 12 tundi, aga veidi lohutab teadmine, et viimane veerand peale Crackist alla laskumist peaks suhteliselt lihtsam olema. Seljakotid selga, märjad püksid ja kaabud pähe. Kõigepealt tuleb soenduseks ületada 50 meetrise kõrguste vahega kahe järve vahel olev kaljuseljak. Võrdluseks võib ette kujutada Tallinnaski olevaid 16 kordseid tornmaju, mis mõnevõrra madalamad. Niisamagi sellise trepist ülesronimine pole käkitegu, aga kui lisada paarikümne kilone seljakott, kõhukott ja asjaolu, et treppide asemel tuleb iga sammu jaoks kindlat tuge otsida saab mingi ettekujutuse ettevõtmise energia ja ajakulust.

Kui peale soendust sattusime uuesti järve äärde otsustasime veel korra mütse kasta, sest need olid juba kuivama hakanud ja ees ootas viimane tõsine tõus aheliku tippu. See rohkem kui kilomeetrine pidev ülesmäge ronimine, kus pidevalt tuli kaljupragusid ületada pani meid tõsiselt proovile. Raske oli aru saada, kas oleme juba päris tippu jõudnud või mitte, sest pidevalt tuli läbida risti teel olevaid orgusid. Igaühe puhul oli vaja 10 kuni 20 meetrit alla ronida ja siis sama palju üles.

Algul proovisin kaardi peal järge hoida aga kui läbitud orgude hulk ületas mõistlikkuse piiri lõin käega, ega tee sellest lühemaks lähe. Kaardile märgitud sirgtee oli äärmuseni viidud üldistus, sest tegelikkuses vonkles see kõigis kolmes mõõtmes olles kokkuvõttes muidugi oluliselt pikem. Päikese järgi otsustades liikusime vahepeal isegi tagasi. Jalad hakkasid makaronistuma aga tuttavat Crack'i eelset paljast mäetippu ei tulnud ega tulnud. Olin seda lapsele lubanud juba poole kilomeetri eest, lõpuks tunnistasin, et pole kindel kui kaugel ta on. GPS'ga ei viitsinud ka jamada, ainult ajakulu, ja lähemale me sellega ei saa.

Aeg-ajalt sattusime aheliku lõunaküljele, kust avanesid vaated üle madalate graniidiahelike paarikümne kildi kaugusel asuvale Huroni järvele. Ühes sellises kohas nägin miskit musta lindu istumas kuivanud puu otsas, sain huvitava pildi. Paistab, et olime ülevalt vaadates üsna õnnetu olemisega, sest peagi hakkasid kahtlaselt ronkadele sarnanevad linnud meie kohal ringe tegema. Naljatasin lapsele, et ilmselt näeme välja nagu jalutavad korjused, linnud imestavad, miks me ikka veel liigume ja pole juba sirakile kukkunud.

Järsku kuulsime hääli ja kohe ilmus käänaku tagant kamp entusiastlikke noorukeid moekates linnariites, kes uurisid kas on õigel teel Silver Peak'ile. Vaatasin neid uskumatu pilguga, kell on pea neli ja nad tahavad võtta ette matka, mis umbes 20 km eriliselt raskel maastikul, teist samapalju tagasi. Vastasin, et see on tõepoolest õige tee aga kas nad teavad mis kell on. "Thanks! Oh yes, we know it's gonna be little tight" vastas peegelklaas prillide ja kireva särgiga liider, ning kogu lambakari kiirustas edasi enne kui jõudsin ennast koguda, et neid mõistusele kutsuda.

Vaatasime lapsega teineteisele uskumatult otsa, noh kui need noormehed on olümpiakoondislaste vormis siis äkki isegi jõuavad ööbima Silver Peakile. Just niipalju pidavat kuluma Canada murdmaa suusatamise koondislastel sellele teele. Noormeeste "eeliseks" oli muidugi see, et neil polnud miskisuguseid pakke kaasas peale taskutesse torgatud õllepurkide. Kui homme kuuleme päästekoptereid, siis teame kellele need järgi lendavad. Meid pani ka imestama fakt, et need olid esimesed inimesed peale tolle üksiku matkaja, keda hommikul nägime.

Selgus, et oli jäänud vaid paar orgu ja lõpuks jõudsime kaljutipule Crack'i kohal. Kell oli veidi neli läbi, istusime ühe männi varju ja puhkasime veidi. Isegi seljakotti polnud mõtet seljast võtta, sest ujuma ju mäe otsas ei lähe. Veidi eemal istusid kaks noormeest, kes olid ilmselt just siia jõudnud. lobisesid ja lasid kaasas oleval õllel hea maitsta. Ainuüksi tühja õllepurgi nägemine oleks mul neelud tekitanud aga nähes kedagi kesvamärjukest rüüpamas ületas igasugused piirid.

Ja nagu kiuste hüüdis üks neist meile, kust tulete, ning kuuldes et oleme tagasi saabumas tervelt ringilt avaldas tunnustust küsides kas soovin üht Budweiserit, kahjuks küll olevat see soe. Vaatasin taeva poole ja imestasin, Jumal kuidas sa küll nii kitsi saad olla, ma lubasin oma hinge müüa kahe kasti külma kvaliteet tshehhi õlle eest ja sa julged tulla mulle pakkuma ühte purki sooja ameeriklaste hobusepissi. Usun et kuradi pakkumine trumpab su iga kell üle, nii jääd pikapeale hingedest üldse ilma. Usu mind, tänapäeval enam kivikujude pisarate valamine inimeste imede nägemise vajadust ei rahulda, oodatakse palju materiaalsemaid imetegusid.

Aga heasüdamlikele noormeestele vastasin, et olen südamest tänulik kuid ei saa seda pakkumist vastu võtta, sest lubasin religioosseks muutuda kui Jumal peaks mind matka jooksul õllega varustama. Nood olid veidi segaduses sellisest vastusest, nii et lisasin, pigem kannatan veel mõned tunnid, sest auto juures ootab mind cooler külmade õlledega. Seda nad mõistsid ja noogutasid innukalt kaasa lisades tuntud ameerika ütluse: "I could kill for a cold beer". Õnneks ei kujutanud nad ette kui lähedal tõele olid minu vaatevinklist vaadatuna:)

Klõpsasin vaid ühe pildi, sedagi istuli asendist. Siinseid vaateid on mul eelmsest aastast hulgim, pigem kasutasin puhkeaega efektiivselt - enamasti silmad poolkinni istudes ja pisikeste lonksudega sooja vett kõhupealsest veepaunast imedes. Kokkuvõttes puhkasime seekordki ainult 10 minutit enne kui ajasime end uuesti püsti. Küsisin lapselt, kas tahab jalatseid vahetada, sest ees ootab kaljudel turnimine aga ta ei viitsinud, ok läheme siis, see on viimane tõsine ronimine.

Kaljupraost läbi laskumine võttis tüdrukul just tänu ebasobivatele jalatsitele palju rohkem aega aga eks tal on hiljem lagedamal maal see-eest palju mugavam käia. Kuna pidin last järgi ootama kasutasin võimalust ja tegin mõned pildid, plikal oli ikka parasjagu tegu, et sandaalidega teravail kaljudel turnida. Peaasi, et ei läheks lohakaks ega hakkaks kiirustama, muidu veel teeb endale lõpu eel häda.

Edaspidine laskumine oli küll pikk aga mitte enam nii raske ja peale pea kahetunnist ronimist jõuame alla järve äärde, kus teisel pool silda võtame puhkuse. Seekord ujuma ei saa minna, vesi liiga pehme põhjaga ja madal aga teen lisaks mütsidele ka särgi märjaks. Seljakotid selga ja kella kuue ajal hakkame astuma, algul on rada lihtne ning peagi jõuame ristmikule, kust vasakpoolne haru viib vaid kilomeetri kaugusel olevale parkimisplatsile.

Küsin tüdrukult, kas ta tahaks hoopis sinna minna ja oodata, ma võiks ise edasi laagrisse matkata ning autoga talle järgi tulla. Peale momenti kaalutlemist teatab laps minu tõsiseks heameeleks, et läheme ikka koos lõpuni, muidu pole ta ju teinud tervet ringi. Voh, see on minu laps!:) Oleme küll surmväsinud aga need seitse-kaheksa kilti mis jäänud peaks suutma kahe tunniga just enne pimedat läbida.

Oleme vaid paarsada meetrit edasi sammunud kui lapse veekotist kostab lurinat - vesi otsas. Õnneks olen ise üsna kokkuhoidlikult veega käitunud ja annan talle enda juurest lonkse. Oleme täna kaks korda rohkem joonud kui tavaliselt, aga tegelikult peaks vett jaguma. Tüdruk hakkab nüüd ees tempot tegema nii, et jõuan vaevalt sabas püsida. Pean iga paarisaja meetri tagant puhkepausi võtma ja kasutan karates õpitud hingamisharjutusi, et enne püstitõusmist lihased hapnikuga küllastada.

Laps ütleb, et ta ei taha enne lõppu istuda, sest kardab, et ei jaksa enam end püsti ajada. Jalad on mõlemil täitsa makaronid ja nii me siis sammume need viis kilti, tüdruk ees ühtlaselt liikumas, mina taga lühikeste puhkepeatustega jupitamas ja järgi kiirustamas. Minu aju on nõus töötlema ainult kahte olulist visuaalset aistingut, iga võimalikku istekohta raja ääres ja lapse ees sammuvat selga. Kopratammi juurde jõuame rekordajaga - viis kilti tunni ja veerandiga, kell on 19:15. Metsa all hakkab juba veidi hämaraks kiskuma aga hullu pole, oleme peaaegu kodus.

Viimased kolm kilti on kuigipalju kaljudel ronimist, põhiline mure, et väsinud jalad kannaksid. Lähen ise ette ja sammume stoiliselt edasi, isegi rääkida enam ei jaksa. Viimases otsas tuleb juba imelik tunne nagu tahaks pilt eest kerida. Peab ikka paar korda kividele istuma, et hinge tõmmata. Sammume ja sammume pead maas kui äkki plika hüüab ootamatult rõõmsalt: "Issi vaata!". Tõstan pea ja näen silti "600m to George Lake Campground", harva olen armsamat teeviita näinud, kas või kallistaks seda posti. Ometi oleme kohal aga hoiatan siiski last, et need viimased 600 meetrit tunduvad meile üsna pikad.

Jõudu tuleb korraks juurde ja samm läheb kergemaks aga siiski osutub kõige raskemaks viimane tõus ja järsk laskumine idapoolse parkimisplatsi juurde. Põlved kipuvad värisema ja jalgu tuleb eriliselt ettevaatlikult sättida. Raja lõppu tähistava sildi juurde jõuame täpselt 20:10, seega oleme teel olnud ühtejärgi üksteist tundi võttes vaid mõned lühikesed peatused. Minu 7 - 8 tundi oli ilmne ülepakkumine aga ilmselt tulenes sellest, et seni olime alati ilma pingutamata graafikust ees olnud. Teen pildid rajalõpu-alguse sildi juures ja sammume oma telgiplatsi suunas. Minust tehtud pildil on näha, kuidas matkapüksid on pea sääreotsteni märjaks higistatud.

Küsin ühelt abivalmis vanamehelt, ega tal pole kaarti telgiplatside asukohtadega ja saamegi näha, et tuleb veel oma pool kilti seljakott seljas sammuda enne kui saame sellest lahti. Kerge ja raske korraga, oleme ju lähedal aga ikka on vaja veel minna. Lõpuks ometi oleme kohal, seljakotid lauale ja istume momendiks maha. Arutame, et esiteks läheme auto juurde, hüppame vette ja siis sõidame tagasi telkimisplatsi juurde.

Nagu mõeldud nõnda tehtud, aga auto juures ei saa kiusatusest hoiduda ja avan õllecooleri. Paraja pettumusega tunnen, et purgid on umbes +40C kraadise temperatuuriga. Kurat küll, jääd pole ka enam kusagilt võtta. Aga kus häda kõige suurem seal abi kõige lähem, järv ju suhteliselt jahedat vett täis. Seni kui ujumas käin jahtub mu purk järves +20C peale, mis tundub eelnevaga võrreldes lausa külm.

Veest välja ronides avan õlle suurte ootustega aga kahjuks valmistab sellise temperatuuriga õlu pettumuse, ega maitse pooltki nii hästi kui olin ette kujutanud. Rüüpan ta ära ja siis sõidame veel teeninduskorpuse juurest läbi, kus keedan elektrikannuga kuuma vett, kuna ei viitsi õhtul enam lõket üles teha. Telkimisplatsile jõudes on juba pime ja nüüd saame ebameeldiva üllatuse osaliseks. Esimesel pilgul jääb mulje nagu oleksime barbarite rünnaku ohvriks langenud.

Seljakotid laualt maha tõmmatud, toit ja isegi mõned riided välja sikutatud ning üle kogu telkimisplatsi laiali veetud. Igalt poolt on veidi matti võetud aga parem kraam nagu suitsuvorst koos ümbritseva kilekotiga nahka pandud. Seljakottide lukud olid nii ilusti lahti tehtud, et hakka või sakslastest naabreid kahtlustama, kes ei suutnud vastu panna Austria suitsuvorsti lõhnale. Hävingut lähemalt uurides kerkivad põhikahtlusalustena esile siiski pesukarud, sest vaevalt oleks turistid kuivsupi pakke puruks närinud ja päris karu oleks seljakoti lukkudega jändamise asemel selle lihtsalt lõhki tõmmanud.

Päästa õnnestub ainult kaks pakisuppi, kogu ülejäänud toidukraam on vähemal või rohkemal määral ära näritud või ligastatud. Nojah pole midagi öelda, oma hooletus. Irooniline muidugi, et metsas ei saanud ükski loom jaole aga kämpingus, kus sadu inimesi ümberringi, pandi meie toit praktiliselt täies koosseisus nahka. Praegu on tegu rohkem komöödiaga, kuid metsas oleks asi päris tõsine olnud. Siit õpetus, et ära jäta oma toidukotte laokile ka lühikeseks ajaks, vaenlane luurab kõikjal. Koristame enamuse kokku enne kui mul tärkab mõte laastamistööst blogi tarvis pilt teha. Pakendid on juba ühte hunnikusse kokku kogutud aga näritud toiduriismeid paistab siiski veel siin kui seal.

Resigneerunult istume maha ja teeme kuuma kohvi ning kakaod, kohvitopside vastu polnud nad õnneks huvi tundnud. Kahest säilinud supist tuleb kiire õhtusöök, mille kõrvale närime autosse jäänud kuivikuid ja küpsiseid. Otsustame enne telgi ülespanemist dushi all käia, ehk selle ajaga söövad elukad kõik toiduriismed platsilt ära. Telki ei pane, et neil ei tekiks kiusatust sinna sisse piiluda. Kõik kraami topime igaks juhuks autosse varju enne kui seebi ja shampooniga varustatult keskuse poole suundume.

Peale kuut päeva tsivilisatsioonist eemal metsas viibimist on kuuma dushi võtmine sõnulkirjeldamatu luksus. Istun lihtsalt maha ja naudin kuidas kuum vesi tugeva survega pähe pahiseb. Meil kulub oma pool tundi vee all mõnulemisele enne kui rahulolevalt end kuivatame ja autos oodanud puhtad riided selga ajame. Järgmiseks on vaja lambivalgel telk üles panna aga see protseduur on juba nii tuttavaks saanud, et võiks ka kinnisilmi ära teha.

Laps kobib kohe tudile, mina istun laua taha ning üritan eelnevalt coolerisse külma vette pandud õlut nillides raamatut lugeda. Õlu on nüüd juba nii jahedaks saanud, et pakub tõsist naudingut, raamatu teksti ja mõtet ei suuda aga jälgida. Panen selle käest ja vaatan niisama puuvõrede vahelt paistvaid tähti ning mõlgutan mõtteid tsivilisatsiooni hüvedest ja pahedest kuni õlu otsa saab.

Laua tagant end püsti ajades tunnen kui väsinud on jalalihased ja kui kange kogu keha. Telki magama kobides on viimane mõte enne uinumist, et loodetavasti läheb see hommikuks üle, muidu ei saa autoga sõitagi.