Thursday, August 11, 2011

Georgian Bay Islands National Park - I

Eellugu
Peale Awendast tagasi tulekut hakkasin peagi vaatama kuhu veel see suvi matkama - puhkama minna. Kuna süstasõit kõigile peale pisema plika hirmsasti meeldis, siis otsustasime miskit sorti veematka ette võtta. Peale lühikest netis surfamist jäi sõelale kolm võimalust. Ontario suurim park Algonquin, kus olen palju käinud nii kanuuga kui jalgsimatkadel. Bruce poolsaarel asuv Cedar Lakes rahvuspark, mis on haruldaselt ilusa Huroni Järve äärse pankrannikuga. Georgian Bay Islands rahvuspargi Beausoleil saar, kus pole varem käinud ehkki oleme mitu korda plaaninud. Valik langes viimasele just seetõttu, et uus koht. Ainsaks veidi kõhklema panevaks asjaoluks suht pikk üle lahtise vee sõitmine, mis tugeva tuule korral võib kanuuga sõitmisel tagasihoidlikult öeldes problemaatiliseks osutuda, süst kannatab palju suuremat tuult ja lainet. Lisaks pole ka peale saarele saamist mingit võimalust provianti täiendada.

Veendumaks, et me kanuuga hakkama saame võtsime eelnevalt ette lühikese sõidu Toronto saarele, millest blogisin varem. Selgus, et isegi 6 m/s tuulega ja sellega kaasnevate avajärve lainetega saame kanuuga hakkama, ehkki vastutuult just mugav sõuda pole. Polnudki muud kui panin internetis telkimisplatsid kinni. Põhilaagris oli ootamatult palju vabu kohti, mis puhkusekuul augustis on väga haruldane. Ainus seletus oli, et koht ise raskesti ligipääsetav, vaja on oma veesõiduvahendit või siis tuleb üürida kaater või lasta kohalikel sind hea raha eest saarele viia.

Platside lähemal uurimisel selgus, et ette broneeritavatest oli vaid paar tükki selliseid, mis kõik plaanitavad neli päeva vabad, rannal vaid üks. Otsustasime siiski kõhutunde järgi võtta kaks teineteise kõrval asuvat platsi, kummagi kaheks päevaks. Etterutates võib öelda, et õieti tegime. Hind oli meeldiv üllatus, pea poole odavam kui provintsi parkides telgitamise eest küsitav, panime kohad kohe kinni. Järgmiseks sammuks töö juures vabade päevade küsimine, mis osutus jälle kord äärmiselt lihtsaks. Mulle tõesti ikka meeldib ametiga kaasnev vaba aja hulk ja selle võtmise mugavus, neljas puhkus sel aastal, no kus mujal taolist võimalust oleks. Tegelt siiski on nagu kuulsin raadios, Canadas nimelt lausa kolm firmat, kus puhkuse hulk piiramatu kui saad ülemusega kokkuleppele.

Neljapäev
Vanema tüdruku sünna, mille puhul pärast tiirus käimist sõitsime hädavajalikk toidukraami ostmiseks poodidest läbi. Pärast selgus ikka, et kiirustades unustasime kohvi ja leiva, mille peab hommikul võtma. Eriti ei muretsenud, sest hommikul ei pea tingimata varavalges välja sõitma, reedel rahvas alles töötab ja enne pärastlõunat pole ummikut karta. Samas ei tahtnud liiga hilja peale ka jääda, plaanisime nii 11 ajal hommikul teele asuda. Õhtul vaatasin olulised asjad üle ja tassisin ukse taha valmis, et hommikul poleks otsimist ja ebameeldivaid üllatusi kui miskit ei leia.

Olime otsustanud ka koera kaasa võtta ehkki polnud aimugi kuidas talle kanuusõit võiks meeldida. Proovisime kutsale laste pisikeseks jäänud päästevesti selga, mis sobis ootamatult hästi. Vesti kõhuosa keerasime seljale nii, et kuklatoetuspadi jäi talle lõua alla pead toetama. Lukk ja klõps kinni ning Koko seisiski äraseletatud näoga jalad harkis nagu lehm libedal jääl keset tuba. Ta meil õnneks selline kannatlik, kes laseb endaga igasugu trikke teha ega hakka vastu kui just väga paha pole. Vestiga käimine või pigem komberdamine oli liiga laia esikäppade vahe tõttu koomiline, aga ega see kiirjooksu kostüüm ole, peaasi et hoiab looma vee peal kui peaks ujumisest ära väsima.

Reede
Hommikul magasime mõnuga sisse, ärkasime alles sel ajal kui kaasa pidi end tööle sättima hakkama. Peale hommikukohvi tegin poetreti ja ostsin eelmisel päeval unustatud toidukraami. Autosse pakkisime kõik peale pisikese külmkarbi, enne kui paate sai katusele sättima hakata. Seekord olin ettevaatlik ja sidusin nii kanuu kui süsta kummagi kahe nailonist tõmmitsrihmaga kinni. Need rihmad on tugevad ja mugavad kasutada, metallpannal kindel ega lase rihmal lõdvaks libiseda. Julgestuseks kinnitasin otstesse nöörid vältimaks ette-taha libisemist.

Ootamatult hakkas pisem plika kurtma, et tal on paha olla ja tuli näitas mulle kraadiklaasi, palavik 37.0 kraadi. See asi tundus veidi kahtlane, sest teadsin, et ta oli millegi pärast tahtnud koju niisama lesima jääda. Pole häda, võta aspiriinipurk kaasa, küll läheb paremaks. Laps nõustus ootamatult lihtsalt, aga igaks juhuks otsustasin ikkagi apteegist läbi sõita ja veidi palavikuvastaseid enesetunnet parandavaid tablette kaasa osta.

Kokkuvõttes läks üllatavalt palju aega nii et sõitma hakkasime alles ühe ajal. Maantee 400 põhjasuunas oli küll juba suvilate poole kimavaid autosid täis, kuid ummikuid veel polnud. Esialgu sõitsin ettevaatlikult aga kui paadid maha ei lennanud lisasin kiirust ja peagi uhasin keskmises reas teistega võidu 100 km/h põhja poole. Honey Harbouri'sse, ehk "Meesadamasse" jõudsime kolmeks, siin asub Georgian Bay Islands infopunkt ja riigi paadikai, kust saab tasuta vee peale minna. Kanuu ja süstaga saaks muidugi igalt poolt aga niikuinii tahtsin endale kaarti saada.

Selgus, et parkimist ei pakuta, seda pean omal käel leidma. Tegu oli kohalike mugava äriga, sest igal pool äravedamisega ähvardavad parkimist keelavad sildid, mille kõrval eramajade ees parkimisteenust pakkuvad plakatid. Kohe sadama vastas küsiti $10 päevas, ei viitsinud aega raisata ja otsustasin peale asjade maha laadimist seda kasutada ehkki $50'ne hind tundus ikka väga soolane. Süsta ja kanuu tõstsime maha esimeses järjekorras ja vedasime need kohe paadisillale. Muu kolu muruplatsile maha ning viisingi auto parklasse. Kurtsin kõrge hinna üle lootes, et omanik veidi alla annab aga kus sa sellega, olin tal ju pihus. Tehing muidugi seisnes vaid rahatähtede käest kätte ulatamises, tegu polnud mingi ametliku äriga, küllap politsei ja sadamategelased saavad sealt oma protsendi.

Asjade kanuusse laadimine läks sujuvalt vaatamata sellele, et neid kole palju paistis olema. Enamus keskmise iste taha põhja peale, paar asja nii esimesse kui tagumisse ninasse. Pisem plika istus keskele ja siis saabus oluline moment kui võtsin Koko sülle ning ulatasin paati. Korraks tekkis rabelemine aga lapse juurde saades rahunes ta maha. Kõikumine ei paistnud suurt häirivat. Süsta panin vaid mõned asjad, ehkki vajadusel oleks rohkemgi mahtunud. Vanem plika tahtis süstaga sõita, naabripoiss kanuus ees, mina taga. Istusin viimasena sisse ja tõukasin kanuu sillast lahti, seiklus algas.

Tuul oli ennustuse järgi nõrgapoolne, paar meetrit sekundis. Ehkki kaardi peal tundus marsruut suhteliselt lihtne olema võtsin GPS välja ja märkisin meie asukoha ära. Tean varasematest kogemustest, et vee peal on lihtne orientatsiooni kaotada ja väga raske uuesti enda asukohta kaardil fikseerida. Sadamast välja sõites oli kerge vastutuul ja nõrk laine aga suuremat muret tegi ootamatult suur kaatrite hulk, mis risti-rästi vee peal kihutas. Õnneks olid enamus viisakad ja võtsid meile lähenedes hoogu maha aga mõned päralained olid sellele vaatamata päris pirakad. Võtsime neid poolviltu, nii et sisse ei pritsinud, nii kanuu kui süst osutusid üllatavalt lainekindlaks.

Peale veidi enam kui kilomeetri läbimist sõitsime saarte vahel asuvasse kitsasse kanalisse, kust kaater vaevalt läbi mahub. Kitsamates kohtades pidi üks või teine ootama, et mitte kaldakalju vastu sõita.
Kanalist väljas sattusime vabamasse vette kahe suure saare vahel, kus vaatamata nõrgale tuulele laine parasjagu loksutas. Siin sõitsid kaatrid täie lauluga aga olime juba nende lainega harjunud, ning enam ei tekkinud sellest probleemi. Mõlatasime rahulikult, vaadates ringi ja nautides loodust, aega ju oli. Vanem laps liikus süstaga hoopis kergemini sõites kord ette või jäädes maha. Koer ajas end jalule ja kummardas üle kanuu ääre. Arvasin juba, et hakkab kalu toitma, hea isegi et teeb seda üle ääre vette. Loom hoopiski tundis end nii mugavalt, et lürpis üle kanuu ääre vett, kui mõni suurem laine seda võimaldas.

Kauguses hakkas paistma pisike sadam, mis kaardi põhjal otsustades oleks pidanud olema meie sihtpunktiks. Seal oli aga kai ääres ja ankrus hulk uhkeid kaatreid ning jahte, ei paistnud sugugi matkasellide telkimiskoha moodi välja. Naabripoiss arvas, et oleme kindlasti vale saare juurde sõitnud nagu tal see kunagi papsiga juhtunud. Võtsin GPS'i välja kontrollimaks asukohta, oli küll õige. Kurat mul tekkis lausa alaväärsuskompleks kui miljoniliste aluste vahel manööverdades kanuu ja süstaga ranna poole tüürisin. Miks mul ei võiks olla selline jaht, mille tekil päevitunud blondiinid vaevumärgatavates bikiinides päevitavad. Nüüd mõistsin väga hästi kuidas revolutsioonid tekivad:) Allolev pilt on tehtud meie telgiplatsilt.

Nii olimegi rahulikku tempot arendades umbes pooleteise tunniga kohale jõudnud. Paraku kondimootori jõul liikuvaid veesõidukeid rohkem ei näinud kui välja arvata täispuhutavad basseini toolid shampa klaase käes hoidvate neiukestega. Mis ikka, üritasin südame kõvaks teha ja seda mitte märgata ning sõitsime madalasse liivase põhjaga lahte sisse juhtides paadid sahinal ninaga rannaliivale. Kõigepealt lasime koera kuivale maale ja vabastasime ta vestist, loom nuuskis huviga aga kaugele meist ei söendanud minna. Kui asjad liival lohistasime paadid kõrgemale ning asusime kolu seljas telkimisplatsi otsima. Leidsime oma #30 kohe üles, kuid esimesel momendil olime pettunud.

Privaatsusest suurt juttu polnud, sest kaks ülejäänud telgikohta olid 20 meetri piires. Positiivse momendina laudadest pirakas telgialus, korralik grill ja kaks piknikulauda. Jalutasin kohalikku infopunkti, et meid kirja panna ja postile üles riputatav paberilipik saada. Uurisin ilmateadet, mis lubas päikesepaistet ja mõõdukat tuult järgmiseks päevaks - tore. Telgiplatsile tagasi jõudes leidsin tüdrukud telgi kallal askeldamas. Selle ajaga kui mina õlle tegin ja naabripoisiga arutasin, mis suunas peaks telgi ukse panema oli plikade oma ülal.

Kui mõlemad telgid püsti ning asjad sees läksime ümbrust uurima. Kohe oli näha, et provintsi ja rahvuspargid alluvad erinevatele reeglitele. Siin olid hoopis uhkemad teenused nagu eraldi metsloomade vastu kindlustatud toidupakkide maja, varjualustega välikaminad ja pliidid ning isegi suured varjualused kuhu võib vihmase ilma korral sööma või niisama logelema minna. Dushiruumid ja vets olid ka korralikud, suured ning puhtad, lisaks eraldi toidunõude pesemise koht.

Kuna vesi oli soe otsustasime enne söömist ujumas käia. Telgiplatsi ja ranna vahele jäi kümnekonna meetrine märjem kõrkjastunud ala, millest viisid üle laudteed. Jalutasime ujukatega randa, kus veendusime, et vesi on endiselt soe. Põhi oli mõnusalt liivane aga nii pikalt madal, et ülepea vette ei jõudnudki. Isegi muidu vett veidi pelgav koer sulistas rannaäärses madalas vees meeleldi.

Õhtusööki valmistama hakates selgus, et olime vorstid maha unustanud. No mis siis ikka, elame need viis päeva nuudlite, pakisupi ja pudrudieedil. Ei pea ju tingimata iga päev liha õgima, ehkki see maitsev on. Lapsed olid ka asjalikud ega hakanud kurtma, kõht oli nii tühi, et nuudlid läksid hästi peale. Joogiks kõrvale kakao tüdrukutele ja kohv meessoo esindajaile.

Kõrvalplatsile saabus kaks kahekümnendates paari, kes panid oma elamise püsti ning asusid siis kibedasti alkole pihta andma. Meie jalutasime pimeduse saabudes lahe kaugemas sopis oleva kaljuneemiku peale. Kivi oli ikka veel päikesest soe, nii mõnus sellel lesida ja taevasse vahtida, kus tähed ükshaaval süttisid. Siinse suveöö eeliseks on, et isegi palja kerega ei hakka jahe. Kahjuks ilmusid välja sääsed, kes meid peadselt tagasi telkide juurde ajasid.

Telgiplatsil olid naabrid juba üsna valjuks muutunud ja ehkki tore see pole kui looduses viibides pead piduliste loba kuulama, olime nii väsinud, et ei lasknud end segada ja jäime kiirelt magama. Läbi une veel kuulsin, kuidas neil käis võitlus pesukaruga, kes kasutas juhust ja miskit toitu laualt varastas.

Hommikupoole öösel kui kõik oli ammu vaikseks jäänud ärkasin haigruhüüu peale. Muidugi hakkasin unesegasena ringi kobama, et moblat leida. Kaasa oli nimelt minu Eestis viibimise ajaks mobla helina kanadapäraseks haigruhüüuks muutnud. Kuna see nii tõetruu oli siis esialgu ma mitu korda ei reageerinud, avaldades vaid juuresviibijatele imestust, et teil ka siin Eestis ju haigrud. Lõpuks naabrinaine mainis, et sa ise teed seda häält. Minu juhmi ilme peale osutas ta taskule, kus mobla asus. Nüüd aga ei suutnud ma telgis leida moblat, imestasin et kuidas kurat ta küll nii polüfooniline on, et kostab nagu liiguks ruumiliselt. Alles siis kui haigur vait jäi ja vandusin, et ei jõudnud telefonile vastata sain äkki aru: tegu on ju ehtsa linnuga mitte mobla helinaga. Milline kergendustunne, et ei pea telefoni pimedas edasi otsima:)

No comments:

Post a Comment