Thursday, August 9, 2012

Ebavõrdne vahetus


Millalgi kevadel tuli ukse vahele teade linnalt, et kuna maja ees kasvav suur vaher on ohtlikult kõdunenud siis võetakse see peagi maha. Meile tundus puu ikka veel päris kobe, aga kuna ta kasvab linna maa peal (10 jalga sõiduteest) pole meil sõnaõigust. Vahepeal läks kuu ja teinegi, miskit ei juhtunud, mina läksin Eestisse puhkusele ja olime kogu asjaloo peaaegu et unustanud. 

Ja siis üks päev kui kaasa töölt koju jõudis oli puu läinud, ainult ülessongitud muru andis tunnistust, et siin kunagi võimas vaher kasvanud. Eks me põdesime ikka ka, oli teine justkui pereliige, kellega üle 14 aasta koos elanud, ja äkki enam pole, ainult nats saepuru mullal tema mälestuseks. Mingi aeg hiljem anti teada, et linn istutab uue puu, milleks saab olema kas tamm või punane vaher. Noh ok, siingi polnud meil valikut, istutavad mis iganes parajasti käepärast. 

Saabusin Torontosse, maja ees jube tühi, ainult pügamata murul kasvasid mõned paarikümne sendi pikkused umbrohud. Et aga kogu haljastus oli niikuinii segi keeratud ja suvel peab siinse palavusega kastma nagu segane, et miskitki rohelust säilitada, otsustasin "landscapingu" sügisele lükata. Kes teab kui suure puu nad istutavad ja palju pinnas selle käigus veel kannatada saab. 
Nädal enne pere saabumist otsustasin, et oleks viisakam kui majaesise hõreda väga "loodusliku" kõrrepõllu veits lühemaks pügan. Muruniitjaga nahistasin seda vähest rohelust ja ka suuremaid taimi. Silma jäi keset rohuvaba platsi endisel puu asemel kasvav imelik suurte lehtedega umbrohi. Ilmselt kellegi mahasülitatud sihvkast kasvama läinud päevalill, käis mõte peast läbi. Las tühi kasvab, sammusin niidukiga temast mööda, niikuinii oli lähema paari meetri ulatuses vaid kuivanud mullapuru ja tolm. 

Alles kui pere koju jõudis ja nende küsimuse peale, mis imeliku asja ma kasvama olen pannud, vastasin enda arust nalja tehes, et see ongi linna poolt istutatud puu. Kaasa algul ei uskunud kuid hakkas siis lähemalt uurima ja võttis isegi interneti appi. Ootamatult tuli välja, et ongi puu, sorti paraku kindlaks ei suutnud teha, valik jäi mitme sarnase lehekujuga erineva puuliigi peale. Igatahes kui see tõepoolest linna istutatud puu on, olen sügavalt pettunud, ootasin ikka vähemalt kahemeetrist istikut. Aga ju siis siiagi jõudnud kokkuhoiu poliitika ei võimaldanud suuremaga laristada, eks töömehed tõid ise esimese ettejuhtuva istiku metsa alt võttes linna käest "tamme" väärilise maksu. 

Meie plaanime iseseisvalt sügisepoole miski korralikumas mõõdus puu kohale tarida ja tolle ette maha istutada. Vaatame kumb kauem vastu peab, ja kui mõlemad, las siis kasvavad sõbralikult koos üles.

No comments:

Post a Comment