Thursday, November 29, 2012

Maitseelamus

Selline on vetikate pakend
Esimest korda sain seda imelikku kraami tuttava sünnipäeval mekkida. Tolle lapse sõbrannast olla pakike maha jäänud. Mina olen selline tegelane, kes alati uusi asju tahab proovida kui need just erakordselt jälgid välja ei paista. ´Röstitud vetikad nägid välja nagu õhuke roheline paber. Lõhnasid täitsa tüüpiliste vetikate moodi, tuletades mulle elavalt meelde lapsepõlves Pärnus paadisilla postide küljes hõljunud mererohtu. Ettevaatlikult lehekese äärest näksides tundus esimesel momendil harjumatu kuid meeldivalt soolakas. Õlut peale rüübates meenus kuidas malevas sai merre kukkunud õllepudel päästetud, kerge merevee lisandiga õlu mekkis just selline.

Viisakuse pärast lõpetasin ühe lehe ära ja üritasin siis mereandi kaasale ja lastele pakkuda. Kaasa proovis aga peale esimest näksi loobus, lastele ei õnnestunud mererohtu mingi nipiga suhu toppida. Olin sunnitud teisegi lehe ise ära lõpetama, nüüd teadsin, et targem on õllest hoiduda. Teatava üllatusena ei tundunud vetikas enam üldse paha, maitsenäsad olid esimesest ehmatusest üle saanud. Poole tunni pärast võtsin veel ühe lehe täitsa vabatahtlikult, mõnus soolane snäkk ja samas pikalt tervislikum kui mingi kartulikrõpsu tüüpi rämpstoit.

Ja nii näevad õhukesed grillitud "vetikalehed" välja
Olin juba unustanud kogu loo kui eelmine nädal jäi poes pilk peatuma miskil eksootilisel kena kujundusega pakikesel. Lähemal uurimisel selgus, et Korea päritolu röstitud vetikad, kolm pakki dollari eest. Pikalt mõtlemata suskasin kolmese pakendi korvi ja kodus nagistasin ajakirja lugedes enne lõunasööki terve paki mõnuga nahka. Igatahes, keda huvitab siis konkreetsemad andmed on järgnevad: pakis sisu vaid 5 grammi, koostisained: vetikad, seesamiõli ja sool, tehtud Lõuna+Koreas. Täitsa põnev eksootiline näks. Julgen soovitada kaalujälgijatele, sest vetikaid süües, eriti 5 grammi kaupa, on salenemine garanteeritud:) Pealegi saab neid Eestis tasuta igalt poolt veest korjata, ainult röstimise vaev:) Tegelt ei tea ma muidugi mis sorti vetikaga tegu, nii et ärge ikka ise korjake:) Võib-olla see ongi Põhja-Korealaste põhitoiduseks kui riisisaak ikaldub.

Wednesday, November 28, 2012

Esimene lumi


Niruke see esimene lumi oli, mis eelmise pühapäeva hommikuks maha sadanud. Parasjagu niipalju, et kattis aialaua  millimeetrise kihiga, veidi jagus ka grilli peale. Ilmataat andis märku, et grillihooaeg on läbi. Põhjapool olla siiski oma kümmekond senti maha tulnud, küll oleks tore kui see aasta saaks varakult suusad alla ja juba enne jõule mäele. Blue Mountaini hooaja piletid igatahes saabusid postiga nii, et meie oleme valmis.

Sunday, November 25, 2012

Karate turniiri kokkuvõte.

Vasakult: Juunioride kata "pronks", Meeste vabavõitluse neljas koht,
Naiste kata "pronks" ja vabavõitluse "kuld", Meeste vabavõitluse "hõbe".

Nagu juba eelmises postituses sai mainida läks meil seekordne turniir üle ootuste hästi. Nüüd siis veidi lähemalt sündmuste käigust:

Kohale sõitsime kella kümneks ja kuna pisemal plikal olid kaks sõbrannat kutsutud kaasa elama, pidi kaasa hiljem metrooga järgi tulema. Ega ta eriti kurvastanud, sai veits kodus askeldada ja pealegi algavad meie etteasted üsna lõpu eel, madalamad vööd astuvad esimestena võistlustulle. Võtsin endale suure kohvi kaasa ja tee pealt ostsin igaks juhuks 12 sarvesaia, ehkki ka kohapeal pakutakse puhvetis näksi.

Peale sissemarssimist, hümni ja sõnavõtte sai kõigepealt veidi katasid harjutatud. Vaatasin plikad üle ning andsin nats nõu. Oli mõningaid pisivigasid aga praegu liiga hilja parandama hakata, sest püüdes kramplikult neile mõelda võid hoopis sassi minna. Pisem plika kippus keha taha kallutama ja mitte piisavalt madalas asendis olema, mis on raskem aga näeb efektsem välja. Suuremal oli liigutuste ja asendite poolest kõik paigas aga aeg-ajalt tundus mõni blokk või löök liiga nõrk olema. Ise jalutasin oma kata moe pärast mõned korrad läbi. Kata esituse juures olen leidnud, et tuleb lasta seda kehal automaatselt "lihasmälule" tuginedes läbi teha ja mitte liiga pingsalt mõelda, mis järgmisena tuleb, et ei tekkiks ootamatut mälublokki.

Vabavõitluse juures harjutasin tüdrukutega lihtsamaid ja samas lollikindlamaid kombinatsioone. Kui filmides võid igasugu keerulisi ja kaelamurdvaid trikke näha siis päris elus see nii ei toimi. Tavakodanikku ehk õnnestub trikkidega jahmatada aga teise musta vöö vastu ei maksa efektitsema hakata, kohe saad karistada. Idee on ikkagi selles, et kaitses olles vastata taktikaga, mis vastase rünnaku rikub. Rünnates kasutada kas ootamatust, kiirust või sobival juhul ka ette planeeritud kombinatsioone. Alati on kasulik aeg-ajalt pooli vahetada (vasak või parem ees) nii kaitses kui ründes, sest see sunnib vastast oma plaane korrigeerima. See muidugi võimalik, kui tunned end mugavalt mõlemas asendis. Vaatamata oma paremakäelisusele kirjutamise või kivi viskamise puhul olen vabavõitluses suutnud end treenida nii hästi mõlemakäeliseks, et ei pane enam tähelegi kumba pidi asendis olen.

Juunioride Mustade vööde kata, vanem laps vasakul kohtunikuks noorem paremal võistleja.
Esimesena astus meie hulgast võistlustulle pisem plika oma kata esitusega juunioride mustade vööde kategoorias, kus nii poisid kui tüdrukud võistlesid koos. Filmisin ta esitust aga kahjuks hakkas fotokas patarei ühendus jupsima, lapsel pool juba läbi kui jõudsin salvestama hakata. Kaks karatekat olid väga heal tasemel ja omaette klass, meie plika tundus minu hinnangul 3 - 5 positsiooni vahel asuvat. Kohe võistluse lõpus otsustati kohad välja kuulutada ja autasud kätte anda. Meeldiva üllatusena sai meie pere pisem esindaja auhinnalise kolmanda koha medali kaela.

Palju aega ei kulunudki kui kutsuti mustade vööde kata esitusele. Mehed, naised ja seeniorid koos, kuid auhindamisele lähevad eraldi. Seega istusime vanema tüdrukuga kõrvuti võistlusplatsi ääres, et saaksime teineteise esitust filmida. Osavõtjaid oli nii palju, et päris kitsas kõigil korraga platsi äärde ära mahtuda. Tüdruk läks enne ja esitas Seienchin kata. Minu vaatevinklist väga hästi, kindlasti pääses teise ringi. Enda kata sammusin ilma suuremate apsakateta läbi, aga meeste hulgas on nii palju paremaid, et polnud mingit muret edasi pääsemisega:)

Kui kõigil üks esitus tehtud anti teada igast kategooriast neli paremat, kes finaali pääsesid, vanem laps nende hulgas. Finalistidele anti aega puhata, vahepeal söögipaus ja demonstratsioonesinemised. Mustadest vöödest paraku keegi sööma ei kippunud, sest vabavõitlus ootas veel ees ja sinna täis kõhuga küll ei taha minna. Jõin tassi kohvi, sõin ühe sarvesaia ning läksin koos vahepeal saabunud kaasaga demonstratsioonesinemisi vaatama. Tavapäraselt lõhuti laudu ja betoonblokke, demonstreeriti erinevate traditsiooniliste relvade kasutamist ning mõningaid vähemtuntud katasid. Plikad esitasid Awayagi kolmekesi ja Juroku kahekesi.

Kohe peale seda algas mustade vööde kata finaal. Meie tüdruk oli valinud keerulise ja pika Kusanku-Dai nimelise kata, mis tegelikult palju kõrgemate vööde repertuaari peaks kuuluma. Tundus igati korralik olema aga hiljem kuulsin, et ta oli siiski vea teinud, mida üks kohtunik viiest märkas. Kolm esimest naist olid kõik väga tugevad, esikoht läks meie dojo esindajale minimaalse eduga. Meie plika ja üks karateka Ottawa lähedalt jäid võrdselt 0.1 punktiga maha. Teise koha otsustas reegel, et võrdse punktisumma juures vaadatakse kõige madalamat hinnet, mis tänu selle ühe kohtuniku tähelepanelikkusele langetas meie lapse kolmandaks. Igati hea tulemus nii tasavägises heitluses.

Juunioride mustade vööde vabavõitluses läks pisemal plikal tagasihoidlikumalt kui oleks oodanud. Ta kaotas kohe esimeses ringis keskmise tasemega võistlejale. Probleemiks ilmselgelt liiga ühekülgne ja hambutu rünnak ning lohakas kaitse. Kokkuvõttes vähese harjutamise viga, aga küll seda annab parandada. Samas on näha, et liikumine ja löögid on muutunud kiiremaks ning täpsemaks kui enne.

Oligi järg jõudnud mustade vööde naiste vabavõitluse kätte. Kuna võistlejaid suht vähe, siis lisati gruppi ka paar kõrgemat värvivööd. Vanema lapse esimene vastane oli õige lihtne, võit saabus kiirelt kuiva skooriga 5:0. Ma ei jõudnud isegi ergutama hakata. Teises ringis läks ta vastu endast pikemale saledale hea tehnikga punapeale. Plika asus kohe ründama, aga tegi seda veidi hooletult, vastane sai järjest kaks punkti ilusatest vasturünnakutest. Muretsesin, et mu tüdruk lasi oma valvsuse eelmisest vastasest uinutada. Tahtsin hüüda, et muudaks taktikat aga enne jõudsid nad uuesti alustada ja paistis et plika oli mu mõtteid lugenud.

Igatahes järgmised neli punkti tulid meie pere vanemale võsule, võit skooriga 4:2. Finaalis oli ilmselt oodata kohtumist kata võitjaks tulnud meie dojo tugeva teise astme musta vööga. Paraku oskas too ootamatult kaotada punapeale keda meie plika oli enne võitnud. Seega kuulutati teatava üllatusena naiste mustade vööde vabavõitluse võitjaks minu vanem laps. Tuleb tunnistada, et suurt osa mängis loosiga vedamine ja vastaste ootamatu esinemine aga selline sport juba kord on.

Viimaseks ja kõige populaarsemaks alaks on alati meeste mustade vööde vabavõitlus. Osavõtjaid umbes 30 üle terve Kanada, lisaks Itaaliast ja Iirimaalt külalisesindajad. Mu põhiline mure oli, et miskit lolli vigastust ei saaks, mis kahe nädala pärast toimuvat üritust võiks rikkuda. Lohutasin end mõttega, et vanem laps vähemalt oskab autoga sõita kui ise ei peaks selleks võimeline olema.

Sattusin loosiga esimese ringi eelviimaseks paariks, mis pole just soodne. Esiteks jahtud teiste matshe vaadates platsi ääres istudes maha, teiseks jääb sul edasijõudmise korral vähem aega taastumiseks. Igatahes esimeseks vastaseks 18 - 19 aastane noormees. Alustasin suht agressiivselt ja sain kohe punkti. Siis lõdvestusin liialt ja andsin initsiatiivi käest, paar võrdset seeriat kuni vastane hästi ajastatud jalalöögiga omakorda punkti sai.

See äratas mu üles, mida kuradit, seda vastast peaks küll suutma võita. Suutsin teda üllatada oma kiirusega, too ei oodanud vist nii äkilist liikumist halli habemega vanamehelt. Suht kiirelt sain ette 3:1. Nüüd võtsin veidi rahulikumalt aga ei kaotanud valvsust, kasutasin vastase vea saades vasturünnakust veel ühe punkti. Lõpuks oli too sunnitud kiirustama ja siit noppisin viimase punkti. 5:1 skoori põhjal võiks arvata, et lihtne võit aga matsh oleks võinud palju tasavägisem olla, poleks ma peale 1:1 seisu kahte kiiret punkti saanud.

Teises ringis soosis mind õnnejumalanna, seoses paaritu arvu võistlejate järgi jäämisega sai üks edasi ilma matshita ja selleks osutusin mina! Aga peagi selgus ka millist hinda "Lady Luck" mult vastu tahtis saada. Kolmanda ringi vastaseks sain meie dojo peainstruktori ja endise maailmameistri. Ega miskit, hiljem vähemalt saan lapselastele rääkida, et olen tatamil maailmameistriga võidelnud:) Mõistagi otsustasin erilist tähelepanu kaitsele pöörata.

Kuna oleme dojos koos palju olnud, teadsin tema tugevaid ja nõrku (pea olematud) külgi ning lemmikkombinatsioone, mis muutis elu natsa lihtsamaks. Algus oli väga ettevaatlik, tema ei tikkunud ründama ja minagi tegin vaid paar pooleteralist atakki valvsouse kontrolliks. Vastane siiski liiga kiire, jäämata kordagi minu löögiulatusse. Ja siis tuli rünnak nagu välk selgest taevast, punkt vastasele. Olin oodanud rohkem jalalööke aga tema tegi lihtsa üks - kaks käelöökide rünnaku.

Matsh jätkus samas vaimus, aga proovisin veidi rohkem rünnata. Paar korda olid mõlemate löögid blokitud või siis saime korraga tabamuse, kummalgi puhul punkti ei teeni. siis proovisin kombinatsiooni jalalöögiga lõpetada, aga see sai blokitud ja vastane tegi tulemusliku kiire vasturünnaku, 2:0. Viimase punkti teenis ta kiire otserünnakuga, esimese löögi blokkisin edukalt ja andsin vastu aga Daniel liikus just piisavalt vasakule, et mu kinnas libises tema kaela kõrvalt mööda. Järgnes teine kiire laks, mis tabas mind puhtalt põsenukile 3:0 ja matsh saigi läbi.

Arvasin, et sellega mu esinemised piirduvad, võtsin kindad käest, hambakaitsed suust ja hakkasin huviga finalistide võistlust jälgima. Ootamatult kutsuti mind neljanda koha peale võistlema, üheks põhjuseks asjaolu, et kaotasin hilisemale võitjale. Vastaseks umbes minu vanune tugeva kondiga laevakapten Newfoundlandist.

Kuna olin saanud puhata, tundsin end üsna värskelt ja läksin päris siva kiirrünnakutest 3:0 juhtima. siis lasin end jällegi veidi liiga lõdvaks, kohe sain matsu sisse, 3:1. Järgmise punkti teenisin vastasele ootamatult kiiresti algseisust rünnates, 4:1. Tunne, et matsh tehtud oli pisut ennatlik. Vastane ründas sarnaselt kohe lõpetades kombinatsiooni punkti toova jalalöögiga kehasse, 4:2. Tegin nii lohaka jalalöögi, et hiljem piinlik videost vaadata kuidas tasakaal kõikus ja käed laiali lõin, vastane hüppas vasturünnakusse, punkt käelöökide seeriast, 4:3.

Järgmisena kasutasin sama kombinatsiooni, mis Daniel eelmises ringis minu vastu  - kolm järjestikust tagakäe lööki, viimane oli resultatiivne, 5:3. Jälle sarnane viga mis üleeelmise punkti juures, hooletu jalalöök, vastase vasturünnak ja tema punkt ehkki seekord õnnestus praktiliselt samal ajal tema rünnakule käelöögiga vastata, 5:4. Nüüd tuli matshi viimastel sekunditel andestamatu viga, jäin lihtsalt molutama ja sain laksu sisse. Ehkki sooritasin ka vastulöögi andis kohtunik punkti vastasele, 5:5 viik ja matshi aeg läbi.

Lisaaeg 1 minut kuni esimese punktini. Algul jäime mõlemad teise rünnakut ootama, siis aga mõistsin, võitmaks pean esimesena atakeerima. Nähes, et vastasel sama kava, liikusin veidi vasakule, mis sundis teda oma asendit korrigeerima, samal momendil ründasin kiire sissehüppega vasaku käe löögiga kehasse, võidupunkt!!! 6:5 tulemusega kindlustasin endale neljanda koha. Toreda kombe kohaselt saab ka neljanda koha omanik mälestusmedali. Seda tulemust pole põhjust häbeneda, tunne nagu oleks veidi enneaegselt juubelikingi kätte saanud.

Mustade vööde vabavõitluse auhinnalised kohad, vasakult 4's, 3's, võitja, 2'e. 
Pärast tegin veel nalja, et sel medalil on vere maik juures, põsk oli Danieli viimasest paugust seestpoolt veidi katki. Kokkuvõttes tuleb muidugi rõhutada, et tulemus ületab oluliselt mu oskusi, sest objektiivselt peaks ma umbes keskmisel tasemel (seega nii 15-s) olema, aga loosiõnne puhul on ka sealt võimalik autasulisele kohale jõuda. Seekord sai tavalisest efektiivsemalt kasutatud oma pikkuse eelist ja teatava üllatusena õnnestus isegi kiiruse ja hea ajastusega punkte teenida. Jalalöökide osas on ohtralt arenguruumi, kerge puusavigastus ja niru painduvus ei lasknud neid rakendada.

Õige aeg hakata valmistuma kevadiseks turniiriks. Mulle endale tegi aga erilist head meelt laste edukas esinemine ja pisema plika kinnitus, et tema kavatseb jääda karated harrastama nii kaua kui saab. Suurem võtab seda niikuinii tõsiselt.

Lõpetuseks minu poolt kokku pandud videod meie seekordsest turniirist. Kuna kasutasin Windowsega kaasa tulevat lihtsat videotöötlus programmi ega viitsinud eriti vaeva näha jäi "kunstiline" tase niruks ja ka kvaliteet pole kiita, aga miskit aimu ikka saab, mis toimus.



Saturday, November 24, 2012

Musta Reede Hullus

Viimasel ajal on inimesi Põhja-Ameerika mandril novembri viimasel reedel üks eriline hullus - ostuhullus haaranud. Poed üritavad oma seismajäänud ja vana kaupa kuidagi maha sokutada pannes meelituseks välja ka piiratud koguse paremat kraami soodsa hinnaga. Ilmselt tundus kaupmeestele, et mustast reedest jääb väheks, seekord oli ka punane neljapäev välja kuulutatud. Ega ma imesta, kui paari aastaga jõuame sinise esmaspäevani:)

Üks töökaaslane väitis, et musta reede nimetus tuleb sellest, et poed jõuavad siis esimest korda aasta jooksul kasumisse, ehk musta tindi piirkonda nagu seda raamatupidamises tuntakse. Vaevalt lugu sada protsenti tõele vastab, aga huvitav seletus sellegi poolest. Ostupalavik haarab siiski enamasti hilisimmigrante ja tagasihoidlikuma sissetulekuga seltskonda. Paarikümne või ka saja dollari pärast ei viitsi ju tundide kaupa sabades seista ja kella viiest hommikul kuni keskööni ostukeskuste rahvamassides trügida. Samas tean inimesi, kes võtsid end töölt vabaks, et öösel USA'sse sõita - seal pidada paremad pakkumised olema. Samas on põhjust arvata, et esiteks tuleb sealne kaup kallim kätte kui hotelli, bensu ja restode kulud juurde liita, kaduma läinud ajast rääkimata. Teiseks kipub rahvas karjainstinktist kaasa kistuna hunniku mittevajalikku kraami kokku ahmima.

Aitab filosofeerimisest, aga kuidas siis meie peres see suur püha möödus. Ega ikka päris mööda ka läinud, ei suutnud vastu panna kiusatusele, et internetis hindadele pilku peale visata. Natu kõhklevalt sai Lenovo weebileht avatud aga hindu nähes selgus, et kuu aja eest lapsele tellitud IdeaPad Y580 JU läpakas oli musta reede "superpakkumisel" hoopiski üle $300 kallim kui meie makstud hind. Paistab, et korraliku kraami eest küsitakse enamasti kõrgemat hinda, kasutades rahva ekslikku veendumust, et "mustal reedel" on kõige soodsam aeg oma ostud teha. Ka üks teine ost, millest kirjutan veidi hiljem, oli täna lausa $980 kallim kui kahe nädala eest.

Samas tuleb tunnistada, et internetist avastasin siiski paar ülisoodsat pakkumist. Koduteel tõin raamatukogust kaasa raamatu ja kuna elektroonikapood jäi teele otsustasin sisse astuda. Rahvast polnudki enam eriti palju, aga miskit ostmisväärset ma ka ei leidnud. Nalja pärast võtsin kätte Battlefield 3 mängu ja küsisin klienditeenindusest, kas arvutimängude puhul ka konkurendi hinna löömise poliitika kehtib. Aga muidugi, sain vastuseks. Sellisel juhul võtaks $40'se BF3 mängu $12 eest nagu seda Originis üle interneti müüakse. Eeeee..., ma pean ülemuselt küsima vastas klienditeenindaja. Nojah, nii palju siis sellest, asutasin end minekule aga minu üllatuseks hüüti järgi, kas ma olen rahul $9.20'se hinnaga. Polnud plaanis osta, aga no selle hinna eest võtsin ära. Hea kui kodus kolmas koopia, kui lastel külalised saab kolmekesi BF3 mängida!

Hoogu sattununa sai Winnersisse pilk visatud, lootsin leida mugavaid õhuaukudega suvematkatossusid. Vaata imet, just üks paar oli järgi - mulle täpselt parajad, viisakat tagasihoidlikku halli värvi ja lisaks veel allahinnatute osas, ainult hinnasilt puudus. Minu küsimise peale kutsuti kena vene aktsendiga neiuke appi. Otsis teisi sarnaseid papusid, mida aga polnud, viimane paar. Minu küsimuse peale, et äkki leiab arvutist andmebaasist, selgus - kaup pole arvutis! Lõpuks otsis mingid enam vähem sarnased jalatsid välja ja küsis, kas olen 50 dollarise hinnaga rahul. Krimpsutasin nina, et ootasin veidi madalamat hinda.

Lobisesime veidi sõbralikult ja neiuke haaras mingid suvalised sussid, vaatas hinda ning küsis, kas $30 on rahuldav. Muidugi, läksime kassa juurde, aga seal oli miski nõid, kes hakkas õiendama - need tossud palju kallimad. Kutsuti ülemus, kes otsustas: $60 ja teeme $15 allahindluse seega $45 lõplik hind. Klienditeenindaja vabandas punastades, pole hullu vastasin, reeglid on reeglid aga tänan väga meeldiva teeninduse eest. Selle peale punastas ta veel rohkem ja pakkis mu papud kenasti sisse, $45 on tegelt ju väga soodne hind korralike jalatsite eest. See jäi ka minu musta reede viimaseks ostuks kui toidupoes käimine välja arvata.

Sunday, November 18, 2012

Karate Sügisturniir

Seekordsed karate võistlused läksid erakordselt edukalt. Kõige paremini esines vanem tüdruk, kes sai lisaks kata pronksile ja vabavõitluse kullale ka parima naisvõistleja karika. Pisem plika pidi seekord kata pronksiga rahulduma. Minul õnnestus esimest korda seitsme aastase karate trenni jooksul auhinnalisele (neljandale) kohale jõuda ja seda mustade vööde vabavõitluses. Ei saa salata, päris hea tunne, paistab et mind ei saa veel nii pea maha kanda, ehkki kohe-kohe lööb odomeetril 5 ette:) Kõige tähtsam, et keegi tõsisemaid vigastusi ei saanud, mul suur varvas veits väänatud ja põsk seest kergelt katki, vanemal tüdrukul lõug natu valus aga muidu oleme "alive, kicking and happy" nagu inglise keeles kombeks öelda. Momendil pole veel jõudnud enamust pilte ega videosid üle vaadata, loodetavasti viitsin hiljem vähe pikema jutu koos piltidega kokku panna.

Sunday, November 11, 2012

Isadepäeva ronimised

Meil siinmaal tähistatakse isadepäeva hoopistükkis millalgi kevadel, mistõttu mul veab, saan lausa kaks korda aastas enda ümmardamist nuruda:) Tänu supermõnusale ilmale, +15C ja päikesepaiste läbi õhukeste pilvede, otsustasime rattasõidu ette võtta. Esiteks sõtkusime jõeorgu mööda mänguväljakule, kus lastega sai käidud sellest ajast saati kui vanem plika kaherattalise seljas püsis, pisem oli siis mul seljas.

Ajad nii palju edasi läinud, et nüüd teeb seesama pisike plika hoopis issile kiigel hoogu. Kiikusime oma isu täis ja sõitsime jõe veidi metsikumale vastaskaldale. Olime enne avastanud ühe puu, mis kaldu üle jõe vajunud lausa kutsudes turnima. Lapsed ronisid kordamööda tüve peal jõe keskele välja, kus veeni oma 3 - 4 meetrit kukkumist. Seal hakkas puu kahtlaselt palju läbi painduma ja õõtsuma, soovitasin neil siiski päris teisele kaldale ronimist mitte üritada.


Kaasas olev siinse sõbra poeg sügeles küll väga ja viskas isegi rattakiivri minu poole kallast, et kergem oleks. Ma keelitasin teda üritust teinekord oma isaga kordama, teise lapse puhul ikka nagu ekstra vastutus. Vanem plika avastas veidi edasi ühe jämedama puu, mis kindlam ronida, kuid jõest see üle ei ulatanud. Lapsed tahtsid teispool jõge sillani sõita aga pisike oja tuli ette, millest nad ei viitsinud üle sõita. Ootasin teisi mõttesse vajunult teiselt poolt tulemas, vaatasin korraks selja taha, kust lähenes paar kena neiut. Äkki sain aru, need ju minu oma tütred, appi kui suureks kasvanud, mõni ime, et meeste pilgud peale jäävad:)


Koduteel avastasime ühe piraka puu, mis kohe silla juures kaardu üle tee vajunud. No muidugi oli ka selle otsa vaja turnima minna, ja sealt pahaaimamatuid möödujaid kilgetega ehmatada. Kodus oli juba tänaval tunda grillribi lõhna, kaasa visanud liha küpsema. Küll maitses hea aias laua taga süüa ahjukartuleid grillribidega. Kokol käisid sabajupats ja keel võidu, temagi sai konti närida.


Hiljem vaatasime veel ühe uuema ulmeka telekast. "Prometheus" tundus mulle üsna jura aga millegi pärast kaasale meeldis, kes meil muidu ulmekate fänn just pole. Ju vist seetõttu, et minu maitsele kole aeglane, koledaid kolle oli vähe, selle asemel kuhjaga tuutu-luutu stseene. Õhtu lõpuks sai kohvi kõrvale värsket sooja saia või ja prantsuse emmentali juustu viiludega. Ja riigitöötajana on mul lisaks nädalavahetusele ka esmaspäev ning teisipäev vabad. Mis sa hing veel tahad, isadepäev missugune.

Wednesday, November 7, 2012

Ameerika on parim riik maailmas ... lol


Omaette huvitav vaadata, mis näoga ameeriklased on kui neile tõtt näkku öelda.


Tuesday, November 6, 2012

USA väärib paremat presidenti kui Obama, Romney see pole!

Just sellise pealkirja (väga vabas tõlkes) alt leidsin artikli "Economistis" (mis muide lähemal ajal pidavat ka eesti keeles ilmuma hakkama!!!). Elades momendil Ameerika mandril ei saa ka mina ei üle ega ümber USA valimis-spektaaklist.

Ameerika demokraatia vajab tugevat uuenduskuuri, paari sajandi tagusel süsteemil põhinev valimissüsteem ei sobi XXI'sse sajandisse. Pole ju normaalne, et praktiliselt on võimalik valida ainult kahe partei vahel. Selge, et inimeste vaated ei saa olla nii kitsapiirilised. Kui kumbki ei peegelda sinu vaateid siis kas jätad valimata või hääletad selle poolt, kes tundub vähem halb.

Kokkuvõttes esindab valituks osutunud president vaid väikese protsendi elanikkonna nägemust. Pealegi tundub mulle, et seekord on ameeriklaste ette seatud üks nirumaid valikuid üle pika aja. Kui nii mitmetelgi eelmistel valimistel oli üks kandidaatidest mulle sümpaatne (ehkki muidugi kaotaja rollis nagu Gore või McCain) siis seekord võta üks ja viska teist.

Kuna vaatan ikkagi läbi eestlase pilgu osutub Obama kõige suuremaks miinuseks tema külmavärinaid esile kutsuv välispoliitika "Jaltalik paindlikkus" Venemaa suunal. Seda kajastab kõige paremini kogemata Söulis mikrofonidesse jõudnud järgnev mõttevahetus Medvedeviga:

President Obama: On all these issues, but particularly missile defense, this, this can be solved but it’s important for him to give me space. (Kõik need probleemid, aga eriti raketikaitse, see on lahendatavad, kuid on tähtis, et tema (Putin) annab mulle manööverdamisruumi.)
President Medvedev: Yeah, I understand. I understand your message about space. Space for you…  (Jaa, ma saan aru. Mõistan su vihjet ruumi mõttes. Manööverdamisruumi sinu jaoks ... )
President Obama: This is my last election. After my election I have more flexibility.  (Need on mu viimased valimised. Peale valimisi saan paindlikum olla.)
President Medvedev: I understand. I will transmit this information to Vladimir.  (Ma saan aru. Annen selle info Vladimirile edasi.)


Ameeriklaste vaatevinklist pole ta majandusprogramm eriti edukas olnud, ehkki suutis depressiooni ära hoida. Tervishoiu poliitika, mis inimlikult on mõistetav ajab aga riigieelarve järjest sügavamasse miinusesse.

Romney puudustena näen tema liigset konservatiivsust, mis valituks osutumise juures võib USA üleliia tugevalt parempoolsesse äärmusesse kallutada. Temagi majanduspoliitika kipub rohkem soovunelm kui realistlik plaan olema. Pole ju võimalik samal ajal makse vähendada, sõjalisi kulutusi suurendada ja eelarvet tasakaalustada lõikamata drastiliselt kulutusi. Välispoliitiliselt tundub ta vene suunaliste avalduste põhjal Eesti jaoks sobivam olevat, aga kes ütleb, et tegu pole niisama hüüdlausetega.

Tegelikult pole ju mingit sisulist vahet, kes presidendiks saab, sest kummalgi juhul pole oodata mingeid olulisi muutusi. Ameerika jätkab tasapisi oma allakäiguteed nii või teisiti. Kui eelmine sajand kuulus USA'le siis selle suurvõimuks saab olema tõenäoliselt Hiina, kes on jõudnud USA'le kannule ja nii mõneski osas juba möödunud või möödumas. Muidugi on alati võimalikud globaalset tasakaalu sassipööravad ettenägematud katastroofid.

Ennustan, et Obama võidab, eks homme näe kas mul oli õigus. Loodan ainult, et ta ei pea kinni venelastele antud lubadustest, muu suurt ei huvita.

Monday, November 5, 2012

Dieppe Tragöödia

Kanada ajaloolane Mark Zuehlke on kirjutanud õige mitu teise maailmasõja oluliste lahingute teemalist raamatut, seda muidugi Kanada vaatevinklist. Kui tänapäevalgi on vaatamata 70 aasta möödumisele raske leida teisest maailmasõjast objektiivselt kirjutavat inimest, siis too kirjanik paistab püüdvat enamasti toetuda ajaloolistele dokumentidele ja faktidele, tuues välja ka poliitiliselt vägagi ebamugavaid detaile.

Eestlased pole ilmselt operatsioon "Jubilee"-st kuulnudki, ehkki tegu oli liitlaste suurima dessantoperatsiooniga peale sõja algust. Kanadalaste puhul kutsub tolle lahingu meenutamine esile valusaid mälestusi, sest tegu Kanada sõjaajaloo suurima läbikukkumisega.

Liitlased olid 1942 aasta alguseks suht täbaras seisus, Saksamaa tundus kõigil rinnetel edukalt tegutsema. Churchillil oli hädasti vaja kas või pisikest edukat operatsiooni, et panna inglasi uskuma edaspidise vastupanu võimalusse. Eriti hirmutas teda informatsioon, Stalini salaläbirääkimistest Hitleriga arutamaks vaherahu võimalust või isegi kapitulatsiooni tingimusi. Sellestki faktist pole liitlaste ajaloolased just pasundanud, nõukogude omadest rääkimata. Igatahes oleks Venemaa sõjast väljaastumise korral olnud Inglismaa langemine vaid kuude küsimus.

Kanada dessant rünnakul
Parim suhteliselt ohutu kuid kindla eduvõimalusega operatsioon tundus olevat mõne Prantsusmaa ranniku sadama hõivamine kas või lühikeseks ajaks, näitamaks oma lahinguvalmidust ja võitlussoovi. Strateegiliselt või isegi taktikaliselt oluliste sadamate ründamine tundus olevat lootusetu, mistõttu valiti sihtmärgiks igasuguse sõjalise tähtsuseta suht pisike endine kuurortlinn Dieppe, kus asus mitu hotelli ja isegi kasiino. Paar suht edukat pisemat operatsiooni andsid inglastele kindlustunde, et ka üks veidi suurem ei tohiks erilisi probleeme tekitada.

Sakslaste kaitsepositsioon
Kui inglased arutasid planeerimise käigus, millised üksused valida operatsiooni läbi viima, tundus propagandistlikust vaatevinklist olevat hea mõte anda võimalus mõnele teisele inglise krooni alla kuuluvale riigile. Kanadalased haarasid võimalusest suure rõõmuga kinni lootes tolle lahinguga enda sõjalist meisterlikkust tõestada. Loomulikult kindralite tasemel, sõduritelt ei küsita ju kunagi, nende asi on käsku täita. Absoluutne enamus võitlejatest sai salastatuse eesmärgil operatsiooni sihtmärgist teada alles laevadele asununa.

Ehkki planeerimise käigus avaldasid mitmed juhtivad sõjaväelased kahtlust operatsiooni edukuses, suruti see läbi poliitilisetel põhjustel toetudes osavalt juhtivate kindralite auahnusele. Nii asus 18 augusti õhtul invasioonilaevastik teele. Öösel läbiti miiniväljad ilma vahejuhtumiteta, alles ranniku lähedal sattuti kontakti paari saksa patrulllaevaga, mis aga ei äratanud vastast üles, sest kerget laskmist merel peeti tavaliseks igaöiseks nagistamiseks.

Dieppe rand peale lahingut
Tänu navigatsioonivigadele ja tüüpilisele sõjaaja segadusele jäid aga laevad hiljaks ja enne kui maabumist jõuti alustada märkasid sakslased, et tegu on tõsisema ettevõtmisega. Kanadalaste operatsioon hakkas kohe algusest viltu vedama, sest paljud üksused ei randunud selleks ettenähtud kohtades. Sakslased olles kaitselahingute meistrid, olid hästi ette valmistunud, nende plaan sujus suures osas just nii nagu ette nähtud. Osavalt paigutatud raskerelvad ja kuulipildujad olid sektsioonid eelnevalt sisse lasknud. Randunud kanadalasi lasti nagu märklaudu õppustel või tiirus.
Kanada langenud mererinnatise ees

Olukorra tegi hullemaks asjaolu, et liitlaste poolne side oli totaalselt häiritud ja nende juhid polnud valmis halbu uudisi uskuma, saates lootusetusse lahingusse ka teise ja kolmanda laine. Lahingu käigust siin jutustama ei hakka, keda huvitab, soovitan ise lugeda. Piisab kui tuua välja mõned numbrid: umbes 5000'st rünnanud kanada sõdurist sai surma 907 ja langes vangi 1946, Inglismaale tagasi pääsenuist polnud haavatud vaid need vähesed, kes mingil põhjusel polnudki maabunud. Lisaks kaotas inglaste laevastik hulga meremehi ja laevu, kaasa arvatud ristleja pommitabamuse läbi. Lennukeid lasti alla 106, kusjuures 67 lendurit sai surma. Sakslaste kaotused olid sealjuures tühised, 121 surnut, 201 haavatut ja 11 kaduma läinut, 37 viidi vangina Inglismaale, lasti alla ka 48 lennukit.

Kanada sõjavangid Dieppe's
Ehkki enamasti on kaitselahingute pidajail eelis ja kaotused väiksemad, ei õigusta miski rohkem kui kaheksakordset vahet, eriti arvestades asjaolu, et kui liitlaste puhul oli tegu suures osas eriväljaõppega eliitväeosadega siis sakslaste poolel tihtipeale vastas noorukitest ja vanameestest koosnev tagavaravägi või rindelt puhkusel viibivad sõdurid. Eriti piinlikuks tegi liitlastele kogu loo nende detailse sõjaplaani sattumine sakslaste kätte. Seal ära toodud Gefi konventsiooni vastased juhised vangide kohtlemisest maksid hiljem kanadalastele valusasti kätte, kui nende endi vange sarnaselt koheldi. Peale plaanidega tutvumist olid sakslased veendunud, et liitlaste poolt pole vähemalt aasta jooksul reaalset ohtu, sest nii amatöörliku juhtimise korral pole põhjust neid karta. Ka prantslastest tsivilistide suhtumisest, kes saksa snaiperitele liitlassõdurite asukohti vabatahtlikult ette näitasid pole varem avalikult räägitud.

Üks väheseid sõjaajaloolisi kirjutisi, mis võitjate poolt kirja panduna paistab üsna objektiivne olevat.

Saturday, November 3, 2012

Halloweeni järelkaja

"Mustad jõud" orkaan Sandy näol on ähvardavalt laskunud Toronto kohale
Halloween oli küll juba kolmapäeval aga alles täna sain mahti sellest kirjutada. Minu arust on meie lapsed pikalt liiga suured, et seda kommijooksu harrastada, aga ise nad ikka tahtsid ja ei hakanud mina ka keelama. Vanem plika nägi hulka vaeva, et endale kostüüm kokku keevitada, noorem ajas lihtsalt karate riided selga ja lubas kommijagajatele inspireerivaid jalalööke esitada:) Nendega kaasa küll ei viitsinud (julgenud:) minna, piinlik ju kui suurtel neiudel isa kaasas käib.

Kolmapäev oli muidugi igati sobilik Halloweeni ilm, orkaan Sandy jõudis Torontosse kohale. Eelmine öö puhusid iilid kohati ligi 100 km/h, päeval tuule kiirus langes, linna kohal kihutasid madalad vihmapilved. Töölt tulles avanes kesklinna poole vaadates õige õõvastav "halloweenilik" vaade nagu laskuksid mustad jõud linna kohale.



Kommijooksule läksime siinsete sõprade poole, kelle tütre sünnipäev langeb samale ajale, mitu kärbest ühe hoobiga. Seda traditsiooni oleme elus pidanud enam-vähem ajast kui pisem laps kõndima õppis. Lisaks on too rajoon ka meie eelmise elukoht, kus mõlemad tüdrukud sündinud, seega veidi nostalgiline üritus ka.
1 Novembri "saak" Loblaw's poest,
aasta kommivaru:)

Vaatmata vihmale ja tuulele oli tänav paksult lapsi täis, siiski veidi vähem kui tavaliselt, mida kinnitas asjaolu, et parkimise leidmine polnud väga raske. Majaesistest pilte pole, kuna ei viitsinud ise sihukese ilmaga lastega kaasa minna, selle asemel istusin pererahvaga soojas toas ja luristasin paar õlut rindu, autojuhina ei tohi ju hiljem enam võtta. 

Saak oli lastel suht normaalne, kummalgi pool kotti komme täis. Seekord kiirustasime koju kiiremalt kui tavaliselt, sest vanemal lapsel oli järgmisel päeval kaks suurt kontrolltööd koolis.

Neljapäeval, ehk Halloweenile järgneval päeval sõitsime laste koju saabudes kohalikku esinduslikku toidupoodi, kus eeldatavasti halloweeni teemalised kommid soodusmüügis. Saigi talvevaru ära ostetud, sest enamus maiustusi 50% - 70% hinnaalandusega. Plikad valisid just neid, mis eriliselt meeldivad. Vaevalt need ühe päevaga palju oma sisulisest väärtusest kaotasid, aga esteetilisest küljest on poodidel jõulude ajal kummaline halloweeni piltidega komme müüa.