Saturday, December 22, 2012

Costa Rica - 7 (Matkad 1)


Nüüd lõpuks jõuan nende minu jaoks kõige põnevamate osadeni nagu jalgsimatkad ja loodetavasti varsti ka ekskursioonid. Kui tõele au anda siis matkadeks on rannal ja hotelli ümbruse mägedes toimunud jalutuskäike natu palju nimetada. Aga ei möödunud päevagi, kui ma poleks mõne käigu ette võtnud. Järgnevalt siis huvipakkuvamad:

Läänepoolsed laavakaljud
Matapolo rand Google mapil
Esimesel päeval ei viitsinud seoses varase tõusmisega muud sportlikku ette võtta kui jalutuskäik mööda randa ja tüdimuseni ookeanis ujumist, või pigem loksumist. Aeg sai jagatud toitumise, joomise ja mere vahel enam-vähem ühtlaselt. Siiski ei suutnud end õhtu eel tagasi hoida uurimisretkest ranna läänepoolse lõpu kaljude suunas. Neelasin paar õlut julgustuseks rindu ning hakkasin astuma termostopsitäis jäätükkidega karastusjooki pihus. Rand oli kogu oma pikkuses üsna ühesugune, tumedam tugeva põhjaga liiv, mida ookeanilained uhasid. Vee ääres tuli ilmekalt välja tõusu ja mõõna vahe, seda mujal suurt ei märka. Merepind kõikus oma poolteist meetrit, mis mõõna puhul jättis põhja paljaks ja tõusu ajal muutis rannaäärseil kaljudel ronimise tülikaks.

Läänepoolsed laavakaljud
Rand lõppes umbes kilomeetri pärast laavakaljudest koosneva merre ulatuva neemikuga. Siin voolas pisike jõgi või pigem suurem oja, millest oli võimalik lihtsalt läbi kahlata. Ilmselt kujutas ta vihmaperioodil endast oluliselt suuremat veesoont, sest kalda ääres oli silt hoiatusega krokodillide esinemise kohta. Piilusin küll võssa, aga ühtki silma ei jäänud. Igaks juhuks ei hakanud oja pidi sisemaa poole liikuma, ei tunne piisavalt hästi nende reptiilide hingeelu ja kombeid. Pealegi olin paljajalu, kes teab mille otsa võid astuda, või kes varbast naksata. Eksimise hirmu poleks olnud, sest mobla GPS töötas imeliselt ja allalaaditud kaart oli nii hea, et suuremad puud selgelt eraldatavad.

Tom oja kaldal ranna lõpus
Google kaardi põhjal oli kaljunuki taga heledam rand aga parasjagu tõusu kõrgpunkt ning lained uhasid hoogsalt vastu musta kiviseina. Märg kalju osutus ootamatult libedaks, samas oli pind ebatasane paljude teravate servadega, lisaks veel mõningad teokarbid või korallid. Peale paari katsetust otsustasin loobuda, et järgmine kord veekingadega tagasi tulla. Põhimõtteliselt oleks ju võinud ümber kaljunuki ujuda, aga seljakotti ei tahtnud märjaks teha ja rannale maha polnud isu jätta. Rand oli kalju juures kaetud jämedama liiva, kruusa ja kivitükkidega, leidsin ka mõned huvitavad teokarbid, mis seljakotti toppisin. Päike hakkas madalale langema, oligi paras aeg tagasi keerata.

Matapolo rand, pildistatud idapoolse kalju pealt umbes 2 km kauguselt
Matapolo Rand
Teisel päeval olin peale haruldaselt head und puhanud ja energiat täis. Isegi tugev hommiku ja lõunasöök ei suutnud mind tagasi hoida kindlast otsusest seekord järgmisele rannale jõuda või isegi kaugemale hulkuma minna.

Aga enne tahtsin proovida ookeanisüsta ära. paraku pidin pettuma, sest tegu oli pealeistutavat tüüpi alusega. Murdlainetest läbi minemine oli ainus põnevam moment. Kaugemal rannast olid lained lauged ja pikad, lasin end lõdvaks õõtsudes niisama. Kuhugi kaugemale sõita polnud aega, sest mul oli vaid tunnike  kella neljani kui laenutus suleti. Seljatoe puudumine muutis sõudmise oluliselt ebamugavamaks kui mu oma süstal, millega lihtne pikemaid vahemaid läbida. Natuke sai alla lainet liuelda, aga kokkuvõttes tüdinesin kiiresti ja otsustasin uuesti üritada korallirannale jalutada.

Vaade rannalt läänepoolsete laavakaljude poole
Seekord võtsin ettenägelikult veekingad näppu ja varustasin end piisava koguse vedelikuga, et kuuma ilmaga "dehydrationi" ehk keha kuivamise ohtu ei tekiks. Pisikesse seljakotti suskasin paar purki õlut ning asutasin end "tsiviliseeritud" kombel matkama mangokokteil termostopsis. Vaatamata vahetult enne kuumahirmus alla neelatud õllekestele ei jagunud kokteilist sugugi mitte ranna lõpuni. Tühi termos läks seljakotti ning sammusin reipalt kõikuva sammuga edasi.

Olin vaid paarsada meetrit jalutanud kui miski iseäralik objekt silma torkas. Justkui oleks pisike valge rannapall endale ogad peale kasvatanud. Esialgu arvasin, et tegu merisiiliga, sest välimuse poolest oli tugevat sarnasust maismaa versiooniga. Mõtlesin, et suskaks õige suveniirina seljakotti. Hea et enne kättevõtmist oksaga katsusin, mille peale elukas end ähvardavalt liigutas, kurat elus ju teine.


Lähemal uurimisel nägi ta hoopis kala moodi välja, pisikesed uimed ja suured punnsilmad. Targematelt kuulsin hiljem, et tegu "Blowfishiga", pole aimugi mis eestikeelne vaste oleks (google translatori põhjal tegu 256 bitise krüpteerimissüsteemiga:). Igatahes olevat too surmavalt mürgine ... ... kui ebakorrektselt praadida. Jaapanis pidada iga aasta inimesi selle delikatessi läbi hauda minema. Mina märkimisväärses ohus polnud, sest nii isuäratav ta küll välja ei näinud, et oleks kohapeal ampsu võtma ahvatlenud:)



Kuna seekord olin varem teele asunud polnud ka veeseis nii kõrge kui eelmisel päeval. Kaljuneemiku ületamine vee äärest osutus suhteliselt lihtsaks ettevõtmiseks ja peale lühikest ronimist olingi järgmisel rannal.


Matapolo rand
Kookospähkel rannaliival
Rand oli tõepoolest hele nagu Google mapsilt näha koosnedes korallipurust ja valgest koralliliivast. Merekarpe oli ohtralt, nii mõnedki sai siit seljakotti korjatud. Puud ulatusid üllataval kombel pea veepiirini. Kas pole siin suuri torme, või on puud uskumatult vastupidavad, ei tea siiani, kumb versioon tõele vastab. Rand oli sisuliselt inimtühi, sest vaid paar turisti riskis märgadel kaljudel ronida. Kohe ranna äärest algas hõre metsaalune, kus lisaks puudele võis leida õige tihedalt kasvavaid pirakaid mitut liiki kaktusi. Sellises metsas poleks küll mingit isu komistada.

Rannaäärne metsaalune

Kuidagi võõras oli see mets, ei tundnud end mugavalt, et kaugemale hulkuma minna. Eestis, Rootsis või Kanadas tunnen end metsas nagu kodus sõltumata sellest kas päev või öö. Siin oli isegi päeval veidi kaugemal selline kõhe tunne nagu õudusfilmides, et keegi jälgib mind. Jalutasin ranna lõpuni ja pöörasin siis tagasi, kindel plaan oli kaasa järgmisel päeval siia meelitada.


Tõus on katnud kaljueelse liiviku
Matapolo rannal kahekesi
Suutsingi ta ära rääkida, aga alles ülejärgmiseks päevaks. Järgmine oli nimelt mu sünna mille veetsime eriliselt rahulikult elu nautides. Peale hommikusööki jalutasime randa mööda samas suunas, mis mulle juba kahest eelnevast korrast tuttav.

Seljakotiga oli seekord ka suur veepudel kaasas kuna kaasa ei hinda alkoholi sisaldavaid janukustutajaid. Kott oli viimse piirini pungis, sest ei saanud ju oma maitsele vastavat joogipoolist maha jätta:) Pealegi kavatsesime seal veidi kauem aega veeta.


Kaljude ületamine oli seekord veidi põnevam, kuna lained lahmisid päris vägevalt. Paaris kohas pidi õiget momenti ootama, et kahe laine vahel madalamast kohast kiirelt üle silgata.

Kõigepealt ujuma ...
Mets kuidagi liiga lähedal veepiirile
Korallirannale jõudes veendus kaasa, et ronimine oli seda väärt olnud. Siin lainetus vaiksem, ta sai muretult kõhuni vette minna oma fotografeerimise hobi harrastama.

... ja siis pildistama
Mina lihtsalt logelen veepinnal :)
Pildistasime, ujusime, jalutasime, vedelesime puude varjus - tõeline troopiline idüll. Tänu lainetusele olime enamuse ajast kogu rannal ainsateks inimesteks!

Rannal õllekest nautides, lained loputavad varbaid :)
Kaljuneemikul nägime mitmesugust kohalikku faunat. Parv pelikane istus puu otsas, kuni üks läks kala püüdma. Lendas rahulikult nii 10 meetri kõrgusel ja äkki sukeldus ning oligi kala käes, nad pidada pea iga kord saagi nokka saama nagu kohalikelt kuulsime.

Kamuflaazhis krabipoisid kivil

Kividel sebis igas suuruses krabisid, mida suuremad seda julgemad. Pisemad olid vee piiril kaljupinnal, neist käisid lained üle. Õige väikesed aga peitusid hoopiski rannalt leitud teokarpidesse. Istusime rahulikult ja äkki hakkas üks pisike teokarp liikuma, siis teine ja järsku pani terve kari mere poolt metsa suunas ajama. Niipea kui liigutasime kangestusid kõik paigale. Sihuke värk oleks võinud parajalt ehmatada kui õllese peaga lesima jääd ja märkad, et rand paneb äkki jooksu. Neist elukatest on kaasal palju paremad pildid, mida ta lubas oma veebilehel üles riputada.

No comments:

Post a Comment