Monday, December 24, 2012

Costa Rica - 8 (Matkad 2)


Idapoolsed laavakaljud, esimese matk nende all, teine kord ronisin tippu.
Mäe suurusest annavad mulje inimesed rannal, eriti need kes mäele lähemal.
Idapoolsed laavakaljud
Ehkki oma sünnari päeval sai põhiliselt basseini ääres ja baaris logeleda, viskas selline molutamine peale lõunasööki ära. Kuidagi liiga vanainimese tunne tuli peale. Termostops külma kokteili täis, möödaminnes vabaõhu restost paar õllekest hinge alla ja laavakaljudele turnima.

Järsk kaljusein
Laine tuleb!
Seekord läksin valisin idapoolsed, mis tunduvalt lähemal. Lainetus oli äge, eriti pikalt polnud võimalik ronida. Ette tuli suur kaljupragu ja koobas, kuhu lained sisse lõid.

Kaljupragu ja koobas
Siit edasi ei saanud

Sellest üleronimist ei pidanud ma eriti heaks mõtteks. Tegin mõned pildid ja asusin tagasiteele. Rannas käisin pikalt ujumas, sest lained olid piisavalt suured bodysurfingu harrastamiseks.

Vaade mõõnast paljastunud merepõhjale
Mäe otsa ronimine
Järgmine kord sain samadele kaljudele meie puhkuse eelviimasel päeval. Nüüd oli kavas mäe tippu ronida. joogipoolisega varustasin end nagu kombeks saanud ja hakkasin astuma. Google kaardi põhjal pidi kohe mäekülje alt kruusatee sisemaa poole viima ja siis mäekülge pidi vinka-vonka ülespoole suunduma. Rannas leidsin teeotsa kohe üles, aga see oli värava ja okastraataiaga piiratud. Ilmselt küll pigem hoidmaks soovimatuid külalisi hotelli maaalalt eemal, mitte turiste hotelli piires, aga kurat seda teab:) Teatavasti värav või aed peab looma aga mitte inimest. Nii ma siis häbelikult ronisin seljakott seljas üle kahemeetrise värava.

Tee pinnal oli puude all hulk kuivanud lehti, kust kostis aeg-ajalt ehmatavat sahistamist. Peagi avastasin põhjuse, musttuhat pisikest ja veidi suuremat sisalikku jooksid ringi ja ajasid oma sisalikuasju. Kui tee puude varjust välja jõudis läks elamine talumatult palavaks.

Mäe veerul tee kõrval märkasin kohalike majakest, see jäi aga ainsaks märgiks inimasustusest kogu ülejäänud matka vältel. Päike lõõskas kuumutades tumepruunist laavapinnasest tee kuumaks kui pizzakivi. Juttudel kaljupinnal muna praadimisest võib tõepõhi taga olla. Natukese ajaga olin higist läbimärg. Olukorra tegi hullemaks asjaolu, et tee keeras kahe mäe vahele, kus tuuleõhk ei liikunud. Ellujäämiseks rüüpasin purgi õlut mõne sekundiga nahka.

Uuesti mäeküljele välja jõudes puhus veidi tuult ja avanes vägev vaatepilt meie hotellikompleksile, rannale, mägedele ning ookeanile. Tõmbasin veidi hinge ja ronisin edasi. Mida kõrgemale, seda rohkem õhk liikus, aga päike oli endiselt palav ja puid jäi järjest vähemaks. Mäetippudel kasvas peamiselt pikk praeguseks juba kuivanud rohi, veidi pisemaid puid ning üksikud suured. Pinnas oli palav ja tuhkkuiv.


Järsku kuulsin eespoolt miskit häälitsemist, kas tõesti on teised turistid viitsinud siia ronida. Kedagi polnud teel näha, pilku tõstes märkasin puu otsas sagimist. Olin jäänud silma ahvikarjale, kes omavahel valjuhäälselt arutas, millise tembuga mind üllatada. Krabasin seljakoti ja hakkasin fotokat välja sikutama. Ahvid ilmselt kahtlustasid, et tegu ohtliku riistapuuga. Esimene neist sebis mäekülje kohal välja ulatuvale oksale ja sooritas minu silme all enesetapu hüpates alla. Olin nii rabatud, et alles mõni sekund hiljem sain aru millised võimed oleme oma arengu käigus kaotanud.



Elukas kukkus vabalangemise trajektoori mööda oma 15 - 20 meetrit ja haaras siis ilmselgelt plaanitsetult peenemast nõtkest oksast kinni, mille abil vähendas hoogu ja viibutas end järgmisele puule. Olin tõsiselt jahmunud, mitme muutujaga ruutvõrrandite lahendamine paraboolse trajektoori arvutamiseks koos õhutakistust arvestava parandusega oli selle karja liikmeile käkitegu. Viimastest kahest ahvist sain ka pildi, enne kui nad järsu mäenõlva varju kadusid, ühest lausa lennu peal.


Mäe tipus kõige soodsamas positsioonis nukile ronides olin väga ettevaatlik pikas rohus, kuna jalas vaid tossud ja lühikesed püksid. Polnud mingit soovi mingile maole peale astuda või kõrrelt skorpioni paljale säärele saada.


Siit filmisin 360 kraadise vaate ja tegin fotosid igas suunas. Ronimine oli ennast kuhjaga ära tasunud. Tagasitee mäest alla oli lihtne, lasin viimase õlle rindu ja korjasin tee kõrvalt oksalt ka oma eelnevalt maha jäetud tühja purgi kaasa. Kahju, et rohkem aega ja õlut polnud, mäekülge mööda läks pisike rada ookeani kohal metsa vahel kaugemale. Tänaseks küllalt, aeg lõunasöögile minna.




Ujumine korallide kohal

Aga peale lõunasööki ei saanud ma rahu. Ikkagi eelviimane päev ja pealegi kuulsin kuidas kõrvallauas keegi rääkis, et korallirannas on vaid sadakond meetrit rannast eemal korallriff, kus vesi selge ja vaatepildid vägevad. Asi otsustatud, lestasid ja hingamise toru mul pole, ujumisprillid peavad asja ära ajama, sest ei viitsinud laenutusega jännata ja nii ajaga piiratud olla. Pool tunnikest seedimist ning asutasin end teele.

Randa sain päris kiirelt, seekord oli veidi rohkem rahvast. Kümmekond inimest süstadega ja mõned sukeldujad rannal. Prillid peale ja ujusin avamere poole, kus nägin paari sukeldujat sulistamas. Vesi läkski umbes viiekümne meetri pärast oluliselt selgemaks, korallid olid siin päris lähedal. Enamasti kõikus põhi meetri ja kolme vahepeal. Nii vägev see vaatepilt polnud kui filmides, aga kalasid jäi üksjagu silma.


Õhutoru puudumine segas, sest pidin iga minuti tagant õhku ahmima, ega saanud seetõttu kuigi kaua liikumatult püsida. Vesi hoidis nii mugavalt pinnal, et ujumine iseenesest ei nõudnud mingit pingutust, libisesin niisama rahulikult korallide kohal edasi. Vahepeal lasin end aeglasel hoovusel kanda, kui end ei liigutanud muutusid ka kalad julgemaks ja andsid end rohkem näole. Pilte kahjuks pole mujal kui enda ajus, sest veekindlat kaamerat ma ei oma. Aga järgmine kord võtan kindlasti ise snorkeldamise varustuse kaasa.


Viitsin vees oma kaks tundi kuni päike hakkas kahtlaselt madalale vajuma. Tagasitee valisin põnevuse mõttes mitte kaljunuki alt nagu seni sai käidud vaid hoopis üle selle.


Sisenesin omaette huvitavasse metsa, kus kasvasid imelikud pulkpuud ja hulgaliselt kaktusi. Ei tea kas ebamugavustunnet ei tekkinud taimestiku hõreduse tõttu, või olin lihtsalt rohkem harjunud kohalike oludega. Mäe otsast klõpsasin paar pilti ja laskusin ilma vahejuhtumiteta teisel pool alla rannale. Hotelli jõudsin tagasi just parasjagu õhtusöögi alguseks.

Õhtune vaade hotelli ja selle taga asuvate mägede poole

No comments:

Post a Comment