Meteoriitidega on sama moodi nagu terroristidega. Ei mäleta enam millisesse kildkonda need kuulusid, kes peale kinnivõtmist panid külma rahuga oma arreteerijate suud lukku. Teie peate kogu aeg 100% edukad olema aga meil piisab kui õnnestume ainult korra - karm tõde, mis tõenäosusteooriat arvestades tundub veelgi hirmutavam.
Reedel Siberi kohal riivamisi maa atmosfääri sisenenud meteoor tuletas võrdlemisi häälekalt meelde, et vaatamata kõigile teleskoopidele ja jälgimissüsteemidele on sellises suurusjärgus mürakate saabumine enamasti üllatuseks. Pauk käib enne kui aru saadakse, mis juhtus. Selles mõttes muidugi hea, et muretsemiseks aega ei jää:) Hinnanguliselt on 50 meetrise läbimõõduga maalähedastest meteooridest vaid pool protsenti avastatud. Ja isegi tsivilisatsiooni hävitamiseks võimelistest rohkem kui kilomeetrise läbimõõduga "kivikestest" arvatakse umbes 10% avastamata olevat.
Reedene päev näitas ka tõenäosusteooria huvitavamat poolt. Nimelt arvatakse, et Siberi suurusjärgus mats juhtub keskeltläbi kord sajandi jooksul. Samal päeval nähti erakordse kokkusattumusena lausa nelja märkimisväärset meteoori, millest kolm (Siberi, California, Kuuba) ka maakerale pihta said. Ja kes veidi tunneb tõenäosusteooriat, teab et reedesed sündmused ei vähenda ega suurenda järgmise matsu tõenäosust. Ainus, mis kindel on see, et varem või hiljem pauk tuleb.
Kordan üle mõningad tehnilised detailid, mis kahe päeva jooksul NASA poolt täpsustatud. Meteoor sisenes atmosfääri 3:20:26 Greenwichi aja järgi 15 veebruaril, koidikul kohaliku aja järgi kiirusel 18 km/s. Suuruseks hinnatakse 17 meetrit ja 10 000 tonni, mis oluliselt ületab esialgsed hinnangud. Plahvatuse võimsus umbes 500 000 kilotonni trotüüli ekvivalenti, ehk 25 korda võimsam kui Hiroshima aatomipomm samas küündides vaid 5%-ni Tunguusi meteoriidi plahvatuse võimsusest. Purustused oluliselt väiksemad kuna plahvatus toimus palju kõrgemal (10 - 30 km).
Lisaks massilsielt lõhutud aknaklaasidele olevat ka mõned kergemad tellisseinad ja katused lööklaine mõjul sisse langenud. Purustuste puhul sõltubki väga palju lisaks meteoori suurusele ja kiirusele kokkupõrke nurgast ning taevakeha materjalist. Kui Tunguusi meteoor murdis maha rohkelt metsa jätmata jälge maa pinnale siis samas suurusjärgus Arizona meteoriit tekitas rohkem kui kilomeetrise kraatri.
Siit tasub aga meelde jätta mõningaid kasulikke õppetunde. Näiteks ei maksa minna akna juurde meteoori lendu või ka sellest jäänud jälge imetlema. Enamuse vigastusi põhjustas aknad purustanud lööklaine, mis saabus minut paar peale meteoori möödumist. Teine fakt, mida ei maksa unustada, 70% maakera pinnast katab vesi, mistõttu on meteoriidi vette kukkumine tõenäosem. Sellisel juhul on suurimaks ohuks mitte lööklaine vaid hoopiski tsunami, mille mõju võib ulatuda oluliselt kaugemale, piirkondadesse kus meteoriidi matsust pole aimugi. Praeguseks on õnneks kadunud hirm, et keegi võiks meteoriidi plahvatust tuumapommiga segi ajada ja seeläbi tuumasõja valla päästa, minevikus oli see täiesti arvestatav riskifaktor.
Loodetavasti leitakse peagi ka meteoriitide kilde, mis annavad rohkem infot koostise kohta. Kohaliku järve jääs avastati 6 meetrine auk, mille võis olla põhjustanud meteoriiditükk, seni pole aga sukeldujad midagi leidnud. Visuaalsest küljest peab tunnistama, et selle koha pealt pole Hollywoodi filmimehed palju mööda pannud, videosid vaadates tuli õige tuttav ette.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!