Thursday, April 25, 2013

Katuse panemine

 
Esimesed read
Esiteks tuleb rõhutada, et pealkirjas pole midagi sündsusetut silmas peetud nagu võiks esimesel pilgul tunduda. Tegu täiesti ühemõttelise ja igava terminiga. See ettevõtmine on lihtsalt loomulikuks jätkuks eelnevaile sündmustele, millest siin blogis ka varem juttu olnud. Sügisel alanud katuse lekkimine saavutas kevadiste vihmadega sellise taseme, et kipsist laeplaatide läbivettimise ja allakukkumise vältimiseks pidin pööningule tilkuvate kohtade alla igasuguses suuruses anumaid vedama. Kokkuvõttes oli selge, et katuse vahetamisega enam edasi lükata pole võimalik.

Kuna teoreetiliselt tundub töö lihtne, otsustasin asja ise ette võtta, eriti peale seda kui kuulsin palju firmad küsivad. Minu katus tehtaks $3000 - $6000 eest, sõltuvalt firma tuntusest ja soliidsusest. Kuna materjalid saab umbes $1000 eest, siis arvasin, et pole paha paari päevase trenni eest vähemalt $2000 tasku panna. Esiteks sai ehituspoode külastatud ja sobivad katuseplaadid välja valitud. Värvitoone oli mitukümmend aga poes kohapeal kohe võtta vaid kuus. Otsustasin kõige heledama - helehalli kasuks, kuna siinmaal on oluline temperatuuri peale mõelda, enamasti selle koha pealt, et liiga palav poleks.

Tavalistele plaatidele oleks alternatiiviks olnud ka eterniitplaate meenutavad tõrvapapist plaadid, mille hind umbes sama aga paigaldamine pikalt lihtsam. Samas polnud kliendid eriti õnnelikud, mistõttu läksin raskemat aga kindlamat teed, valides 25 aastase garantiiga tavalised tõrvaga immutatud klaasfiiber plaadid. Naelu sai 13 kilone pangetäis ostetud, vähemastki oleks piisanud aga pooleteist kilo kaupa oleks vajaminevad 4-5 kilo sama palju maksnud. Esimeseks üllatuseks oli plaatide raskus, ühe pakendi tõstmine nõudis parajat jõupingutust. Oma autole ei julgenudki rohkem kui 12 pakki peale laduda.

Eelmiseks nädalavahetuseks olin niikaugel, et plaadid ja naelad olemas, polnud muud kui hakkaks peale. Laupäeval toimus 4 tunnine karate trenn, peale seda olin nii kutu, et ei viitsinud katusele enam ronida. Optimistlikult sai loodetud, et eks panen pühapäeva, esmaspäevaga katuse peale. Pühapäeval alustasin üheteist paiku ja algul polnud eriti viga, alumise äärega sai suht normaalselt edasi liigutud. Rahulikult nokitsedes, nagu riigitööl olles selgeks õpitud, ja aeg-ajalt õllepause tehes kadus aeg märkamatult. Selleks ajaks kui olin nii kaugele jõudnud, et enam redeli pealt seistes rohkem ei ulatanud (9 rida) kiskus hämaraks. 

Moondamisriietuses tüüp katusel
Mida kuradit, nii vähe tehtud ei suutnud uskuda. Momendiks tekkis küll tahtmine töö sinnapaika jätta ja põhitähelepanu õllele pöörata aga kolmapäeval ähvardas tugeva sajuga. Teisipäeva õhtuks pean vähemalt lõunakülje lõpetama oli juba märgatavalt tagasihoidlikum ja realistlikum plaan. Selge miks normaalses majandussüsteemis toimib selline asi nagu tööjaotus. Inimesed teevad mida oskavad ja milles on efektiivsed, ülejäänud asjad lasevad teistel - oma ala spetsidel teha, kes vastavalt koolitatud. Aga mul on vist ikka jäänud külge see segu nõuka aja ja eestlaseks olmise arusaamisest, et üks õige mees peab ise kõigega hakkama saama :) Ausalt öeldes ei tundunudki nüüd töö eest $2000 palju olevat. Samas pooleli ei sobi ju alustatud tööd jätta, hambad ristis ja kas või nui neljaks aga ainult edasi.

Olles eelmisest päevast õppinud ajasin esmaspäeval end vara üles ja kohe katusele. Selgus, et kui mõne aasta eest oli võimalik katusel suht ohutult turnida, sest pind kare kui liivapaber, siis nüüd olukord kardinaalselt muutunud. Jäme liiv on vanade plaatide pealt suht lahti ja funksib pigem kuullaagri kui liivapaberina. Uuel katusel ei saanud ronida, sest plaadid tundusid liiga õrnad olevat. Seega katusel püsimiseks oli vaja miski muu meetod leida. Peale mitme võimaluse kaalumist osutus lihtsaimaks ja kiiremaks laudlattidest redelite ehitamine. Lõin neid paraja vahemaaga ülemisest otsast katuse harja külge kinni. Plaate sai libistada ka lattide alla kui ise kõrvakoleval latil olla.

Nii ma katusel liikusin kui kännuämblik
Kõik see ettevalmistus ja lattide ehitamine võttis kõvasti aega, katuse panekuga sain jätkata alles peale lõunat, mis seisnes ühes õlles ja kiirelt ampsatud võileivas. Plaate oli paras 6 - 7 kaupa kaenlas redelil üles vedada ja vihmaveerenni vastu toetada, siis edasi lohistada sinna, kus nad katuse külge vaja lüüa. Töö kulges aeglases aga pidevas tempos kuni pimedani, ma ei jõudnud isegi karatesse. Ega poleks jaksanud ka, kere oli väsinud. Igatahes tundus, et teisipäeval töölt tulles peaks enne pimedat jõudma lõunaküljega ühele poole. Palju aega võttis servade lõikamine ja plaatide sättimine pööningu õhutusavade ümber. Seal tegin ka apsu enne lõpetamist, mistõttu järgmisel päeval saab esimeseks asjaks olema paari plaadi lahti kiskumine, parajaks lõikamine ja pleki alla toppimine.

Öösel ei saanud hästi magada, ilmselt üleväsimus ja lisaks olid lihased kanged. Teisipäeva hommikul ärkasin sellise tundega nagu oleks eelmisel päeval karate trennis peksukotiks olnud. Ka sellised lihased, liikmed ja kõõlused valutasid, mille olemasolust mul aimugi polnud. Täitsa lõpp, hea, et hommikul pidi katusele kobimise asemel tööle minema, kus saab end vähemalt välja puhata. Praeguses olukorras oleks katusele ronimine suisa ohtlik olnud. Tööl läkski olemine vähehaaval paremaks ja poole kolme ajal koju jõudes oli lausa isu katusele minna.

Sellises asendis tavaliselt tagusin plaate kinni
Hea, et kohe alustasin, sest jällegi kulus kogu valge aeg ära, aga vähemalt sain lekkiva lõunakülje lõpetatud. Ainult viimast harjarida ei pannud, sest ilm oli juba nii külm. et plaadid hakkasid paindumise asemel murduma. Kolmapäeval sadas padukat, eriti ma ei muretsenud, harja juurest ei saa palju sisse tulla. Koju jõudes võisin rahulolevalt nentida, et mu töö oli esimese tõsisema katse edukalt läbinud, lagi kenasti kuiv. Nüüd pole muud kui ülejäänud kolm katusekülge ära plaadistada. Kahjuks pean ilmselt mõneks ajaks vähegi kuivema ilma korral arvutimängudest loobuma :(

Proovin selle tööga nii kiiresti kui võimalik ühele poole saada, sest mida edasi seda hullemaks, see tähendab kuumemaks ilm läheb. 5 ja 10 kraadise õhutemperatuuriga on ideaalne füüsiliselt rasket tööd teha, 15 kraadi juures läheb juba palavaks ja 20-ga higistad kui siga. Ma ei taha mõeldagi siinsete üle 30 kraadiste 100% õhuniiskusega suveilmade peale. Päike läheb ka ainult teravamaks, juba praegu põletasin kõrvad ära ja huuled tuulest ning päiksest korpas. Positiivse külje pealt võib arvata, et katuse panek ajab mind õige kähku heasse rannavormi ;) Paistab ka, et materjalikulu osutub eeldatust suuremaks, sest kastist õllest ei paista kuidagi jaguvat :)

3 comments:

  1. Hehee, nii lahe lugemine, muhelesin kohe mõnusasti. Aitäh!
    Kati.

    ReplyDelete
  2. Mul on neid katuseid seal Eesti poolel ja kui yhemehe töö, siis öudselt huvitab materjal. Kas seda ka Eesti pool liigub?
    Kas on see midagi niiskuskindla OSB 3 moodi. (Pöhja-Ameerika toode)
    Jöudu ja edu!

    ReplyDelete
  3. Katile: Tore kuulda kui lookesed meeldivad, eks hakkan rohkem kirjutama kui ükskord katuselt alla saan :)

    Inile: Materjaliks IKO Marathon 25 AR, 25 aastase garantiiga bituumeniga immutatud klaaskiud plaadid. Hind oli 21CAD paki eest kus 21 plaati (1CAD plaat) Täpsema infi leiab siit: http://www.iko.com/products/residential/residential.asp?product_id=94&region_id=17&task=ProductDetailsSpecs

    Eestis peaks ka sarnast materjali leiduma.

    ReplyDelete