Monday, May 27, 2013

TEHTUD !!!

"Sarikapidu" :D
Jah, nädalavahetus möödus asjalikult. Kaks väga olulist asja sai tehtud, esiteks lõin laupäeval viimase naela katusesse ja sellega sai hulka vandumist ja õlut nõudnud töö edukalt (enam igatahes vett köögilaest ei tilgu vihmaste ilmadega:) ühele poole. Nüüd jääb vaid üle tööriistad ja ehitusrämps kokku korjata ning võingi rahuliku südamega "puhkusele" minna. Jutumärgid seepärast, et eks puhkuselgi ootab ees parasjagu ehitustööd aga vähemalt õlu on odavam ning parem ja lisaks võimalik igasugu delikatesse nautida, mida siin ei saa. Leivast enam puudust ei tunne, sest kaasa valmistab maailma parimat kodus aga kartulisalatit ja rosoljet saab haruharva, kuna lapsed seda millegipärast ei söö ja ainult minu pärast ei viitsita nii tihti pingutada ;) 

Kaasa tütrega hommikusöögil infopäeval
Teise ja olulisema sündmusena sai laps lõplikult Toronto Ülikooli sisse ning käisime vanemate infopäeval, millest ka kaasa blogistas. Päris imelik tunne oli uuesti ülikooli minna, kus töötasin kui lastest veel lõhnagi polnud, ja nüüd on üks neist valmis samades hoonetes õppima asuma. Tal küll ei õnnestunud oma esimesele valikule pääseda, milleks oli inseneriteadus. Tüdruk võeti mehhanika teaduskonda, mis hakkas meile seda rohkem meeldima mida rohkem asja uurisime. Mäletan, et TPI's omal ajal vaadati küll üsna kõõrdi tütarlaste poole, kes vähegi "mehisematele" erialadele pürgisid aga paistab, et ajad on muutunud, no vähemalt siin küll. Inseneriteaduskonnas olevat tüdrukute osakaal 35 - 40%, mis tundus mulle pikalt liiga kõrge, aga nii nad väitsid.

Igatahes käib mehhanika insenerinduse alla ka aerospace, mechatronics, robotics, nanoengineering eksootilistema aladena, millele võid kolmandal aastal suuna võtta. Nii et mitte kõigist ei tule automehhaanikud või torulukksepad:) Esimesed kaks aastat on aga pea kõik loengud erinevatele insenerialadele samad ja viiakse läbi koos ning kursused on ka ette määratud nagu meil omal ajal. Ei mingit isetegevust, mõnes mõttes hea, sest eks põhiteadmised ja oskused on ju inseneridel samad, sõltumata erialast. Taset näitas kas või seegi, et peale inseneriteaduse oli mehhanika osakonda järgmiseks kõige kõrgem konkurents, sissesaamiseks vajalik vähemalt 90.5% keskooli lõpuhinnete keskmine. Meie plika oli just piiri peal aga oleks sealt välja jäämise korral saanud soovi korral mingile teisele nagu arvuti või tööstusinseneri erialale. Lisaks on võimalik nii esimese kui teise aasta lõpus suht lihtsalt eriala vahetada kui tundub, et mingi muu rohkem meeldib.

Meie laps sattus "Aerospace" gruppi
Finantsiline külg oli veidi üllatav ja õppemaksu suurus ehmatas kuna olime oluliselt pisemat numbrit lugenud, aga infopäeval sai selgeks, et selle koha pealt ollakse suht vastutulelikud. Õppelaenu soovitatakse võtta isegi siis kui seda vaja poleks, sest tegu protsendivaba laenuga, mida pead alles kuus kuud peale lõpetamist hakkama tagasi maksma. Lisaks katab ülikool osa kuludest, mida ei pea üldse tagasi maksma, nii et kohe ei peagi palju pappi välja käima. Üllatusena tuli ka info, et peale kolmandat aastat 12 kuni 16 kuuks tööle suunatud üliõpilased saavad keskmist palka 48000$ aastas, see juba iseenesest kataks teoreetiliselt pea kogu õppemaksu. Kokkuvõttes tuleb ilmselt arvestada umbes $15000 aastas ja kui ta tahaks ühikas elada siis peaks veel oma $7000 - $8000 juurde lisama. Õnneks saab meie kodust ülikooli mugavalt otse metrooga ja momendil plaanib laps kodus edasi elada.

Nii et sügisel seab üks tüüp sammud ülikooli poole. 

Sunday, May 26, 2013

Rannailm

Õnnelik maopüüdja
Eelmine pühapäev oli selle aasta esimene tõsine rannailm, mida me ei saanud kuidagi mööda lasta. Tegu ainsa vaba nädalavahetusega enne kui kuuks ajaks jalga lasen. Koer sai kohe aru, et miskit plaanis ja sattus lausa paanikasse kui kaasa uksest välja astus ning teda ei kutsunud. Loom pistis ulguma tahtes öelda, et hei, te unustasite minu maha. Isegi minu hüüe magamistoast, andmaks märku, et kõik pole lahkunud ei rahustanud looma. Ta tormas minu juurde ja hakkas erutatult oma keeli seletama, mis õige naljakas välja paistab. Loom ajab suu lahti ning üritab miskeid imelikke ümisemisele sarnaseid hääli teha ise samas ninaga toksides ja ringi sebides. Pean selle üks kord filmile võtma, sest kirjeldada on pea võimatu.

Nii pea kui ukse lahti tegin, tormas loom välja nagu mürsk auto suunas ning oleks peaaegu vastu kinnist tagaluuki hüpanud. Rahunes alles siis kui sai pisema lapse juurde tagaistmele ronida. Kiirelt ports tavapäraseid sarvesaiakesi kohalikust pagariärist ja teele. Liiklus oli mõnksilt hõre, sest tegu kolmepäevase nädalavahetuse keskmise päevaga kui enamus rahvast ei liigu. Reedel ja eriti laupäeval olid hullud ummikud. Kuninganna sünnipäeval, esmaspäeval alles hakkab rahvas suvilatest tagasi sõitma ja siis on päeva teisel poolel garanteeritud totaalsed ummikud.

Koko märkas midagi vees ...
... "veemadu"
Kahe tunni pärast olimegi kohal, rahvast õnneks mitte eriti palju. Just kui saabusime lahkus mingi pilude seltskond, saime nende piknikulaua endale. Pisem plika istus päikesevarju alla ning asus kohustuslikku kirjandust lugema, vanem läks koos koeraga kividele jalutama ja madusid otsima, mina võtsin Jared Diamondi viimase raamatu ette ja külma mango cooleri pihku, et puhkust täiega nautida.

Palju ei saanud lugeda kui keegi veidi ärevil lapsevanem tuli ja teatas, et mu tüdruk olla mao kinni püüdnud. Reageerisin ilmselt liiga ükskõikselt vastates "ahhaa, ok", sest too ütles veel korra hästi selgelt ja aeglaselt nagu idioodiga vesteldes "madu". Vist ei sobinud edasi lugeda, võtsin fotoka ja suundusin hukkamõistva pilgu saatel kaugemal kividel jalutava lapse poole.

Püütud madu oli üsna pirakas "veemadu" kelle vastu Koko ebatervet huvi üles näitas. Tüdruk palus mul paar fotot roomajast teha ja lasi tolle siis lahti, sest veemadu pole kodus võimalik pidada. Mina rüüpasin cooleri põhjani ja läksin koeraga randa mööda hulkuma. Kaugemal leidsin põlvesügavuses vees eriliselt mõnusa rahnu, mis laialt sile ja kergelt põhjapoole kaldes. Lasin end sirakile, kutsa ronis kõrvale. Jäime mõlemad lainete loksumise saatel tukkuma, ärkasin alles tunni pärast kui Koko mind ninaga nügima asus.


Õhtupoole vedasime mõned kivid autosse, sest kaasa soovis maja ees oleva lillepeenart nendega dekoreerida. Vanem tüdruk oli veel paar veemadu leidnud, üks olevat suurest ehmatusest isegi kaks kala välja oksendanud. Õnneks ei saanud me oma koduloomadele roomajate näol täiendust.


Koduteel sõitis tüdruk terve aja roolis, pisem ja koer olid nii väsinud, et magasid tagaistmel. Minagi tukastasin, aga kuuldes läbi une, et mootor teeb tavalisest veits erinevat häält piilusin silmanurgast armatuurlaua poole. Mõni ime, spidokas näitas nats alla 130 km/h! Kui mainisin juhile, et maksimaalne lubatud kiirus Kanadas on 100 km/h sain vastuseks, et keskmine rida lihtsalt sõidab niimoodi ja ta ei saa ometi liiklust takistama hakata :P  Õigus ta on, lisaks on ka palju ohutum sõita lubatust kiiremini kui aeglasemalt kui uskuda hiljuti avaldatud uurimust. Igatahes koju jõudsime tavapärasest mõnevõrra kiiremini :)

Wednesday, May 15, 2013

Ronimas Ontario paeklindil


Pisem plika kaljueendi äärel see kõige julgem :)
Lubasin eelmise pühapäeva matkast kirjutada, aga praegu piirdun lühikokkuvõtte ja piltide üles riputamisega, ei viitsi eriti pikalt jahuda. Käisime samas kohas, kus eelmine kevad sai ronitud. "Lõgismao nukk" on mõnusalt lähedal, nats üle poole tunni sõitu.

Matkaseltskond puhkehetkel
Vanem plika oli roolis ja sai kiirteel sõitu harjutada. Nimelt on lennujaama poole sõites üks ebamugavamaid kiirteelõike, kus mõnesaja meetri jooksul pead rohkem kui 100 km/h kiirusel 5 korda rida vahetama, et õigele teele saada. Siin olin tüdrukule lisasilmapaarina ja nõuga abiks, ta on seni ju ainult paar korda kiirteedel sõitnud. Plika on asjalik, ei sattu pabinasse ja käitub tasakaalukalt ka kiiret reageerimist vajavates olukordades.

Kaasale oli esimene kord sellele matkarajale tulla. Ta ei tahtnud suurt ronida ja nii jalutaski koeraga paekaldapealsel sel ajal kui meie kaljupragudes ja kalda alla varisenud rahnudel turnisime.

Kaljupragu uurimas
Prao põhjas lumi ja jää
Sügavamatest pragudest tuli külma hingust, selgus, et seal oli lumigi sulamata. Orgu jõudes ületasime purret pidi pisikese jõekese, Koko kasutas juhust ja kargas vette. Sai jahutada ja esimest korda sel aastal ujuda, loom õnnelik kui pisike laps.

Paealda all
Kaljupragu läbimas
Veidi erinevat rada pidi ronides avastasime paekalda alt mitmed põnevad koopad ja lõhed kaljus. Loomulikult oli vaja kõigisse sisse piiluda ja võimaluse korral ka ronida :)

Pirakas lõhe klindis
Vaade otse üles samas kohas
Tagasiteel leidis vanem laps mao, keda tahtis koju kaasa tuua. Tema kurvastuseks ja kaasa rahustuseks kasutas siug momenti kui lapse tähelepanu momendiks hajus, roomates kivide vahele, kust teda enam kätte ei saanud. Kokkuvõttes igati mõnus pühapäevane väljasõit.


Tuesday, May 14, 2013

Kannatust sõdalased :)

Pole arvuti taga juba nädal aega saanud mahti mängida. Esiteks segas asjaolu, et toksasin haamriga nii õnnetult näpu pihta, et vasaku nimetissõrme otsa tekkis pisike verivill. Igavene jama, selle näpuga ju vajutad "D" peale, et paremale liikuda. Kui ikka sõdur ühes suunas liikuda ei saa, oled nagu poolvigane, teistel hea lihtne sind nottida.

No ja siis otsustas mu spets "gaming" hiir streikima hakata. Lähemal uurimisel selgus probleem, juhe on hiire juurest kas katki või jootest lahti loksunud. Paraku ei suutnud ma ka parima tahtmise juures leida kruvikest, mis hiirt ühes tükis hoiab. Internetis surfates selgus, et teistelgi mängureil sama probleem ja keegi polnud suutnud leida lahendust kuidas hiirt lahti võtta. Mul on kahtlus, et äkki on kasutatud surveklambri meetodit, mis tähendab, et ilma täpselt teadmata kus klambrid asuvad pole võimalik lõhkumata hiirt lahti teha.

Eks nädalavahetusel proovin hiire korda teha. Kaotada pole suurt miskit, kui lõhungi ära mis ikka, mängida momendil temaga niikuinii ei saa. Proovisin kasutata pisemalt lapselt laenatud hiirt, aga sellega harjumine võtab aega ja too pole nii mugav minu käele. Lisaks tuli hakata igasugu seadeid ümber sättima, jama nii palju, et peale natukest proovimist lõin käega ja ronisin katusele :)

Tuesday, May 7, 2013

Presidendist ja Kanepiõlust

Kõigepealt peaks andma selgitust, miks ma pole viimasel ajal eriti blogistanud. Eks ikka seetõttu, et kole kiire olnud. Aeg jaguneb töö, karate, katuse ja lugemise vahel. Reedel käisime presidendiga kohtumas, oli teine Kanadas riigivisiidil ja sai ka aega Toronto eesti majast läbi astuda. Laupäev möödus katusel aga pühapäeval viskas kopa ette ning käisime perega matkamas, ega töö pole jänes, et eest ära jookseb.

Presidendiga kohtumisest kirjutas kaasa oma blogis ja pani ka pilte üles. Enda poolt lisaks mõned tähelepanekud. President vastas küsimustele asjalikult ja tundus veidi üllatunud olevat, et need olevat eelnevalt modereeritud. Ühesõnaga küsimuste esitamise koha pealt tundus, et kohalikud asjapulgad olid tiba üle pingutanud lubades ainult "kontrollitud" küsimusi, tuli kangest putinlikult tuttav ette. Ma usun et Ilves on piisavalt hea sõna ja kiire taibuga, et suudaks igasugustele küsimustele ilma kokutamata vastata. Üht eelnevalt kinnitamata küsima tikkujat ei lastudki millegi pärast mikri juurde. Minagi olin juba küsimuse Euroopa jagunemise koha pealt valmis mõelnud, aga jäin ilmselgelt hiljaks.

Peale koosolekut algas veidi vabam osa, kus rahvas lasti rootsi laua tüüpi nämmi mekkima. Lõhesaiad ja kohalike pagarite pirukad olid igati head. Paraku pakuti ainsa joogina veini, isegi kohvi ei suutnud ma leida. Presidendipaari jaoks polnud aga kohustused lõppenud, nemad pidid tunnikese veetma soovijatega pildistamiseks. Minu arust on tegu õige totra ettevõtmisega ja ei suuda aru saada inimestest, kes tingimata soovivad presidendiga pilti saada. No ma saan aru kui tehakse pilt mingil erakordsel juhul kui president annab üle aumärgi või medali aga niisama seista temaga koos et fotot saada, milleks??? Kui nii väga vaja siis selleks on ju Photoshop palju mugavam kasutada :D

Aga paistis, et esindan vähemust, sest enamus võttis kenasti sappa, et pildile saada. Nüüd sain ka aru miks mõned tüübid olid nii viisakalt riides, et ei tundnud neid äragi :) Igaks juhuks küsisin kaasalt, ega tema ei taha pildile saada, aga õnneks olen valinud omale naise, kelle arusaamised vähemalt selle koha pealt sarnased. Tema hakkas üldse koju kippuma enne kui olin jõudnud teise veiniklaasiga ühele poole. Jäigi mul kringel proovimata :(

Matkast kirjutan järgmises postituses aga kanepiõllest saate kohe teada. Täna otsustasin õllepoest läbi astuda, sest katusepanemine oli mu kodustele õllevarudele hävitavalt mõjunud, 24-ne kast oli kui kerisele kadunud, ainult üks kurb purk vahtis külmkapist eile vastu kui trennist tulin. Igatahes täna poes õlleriiulit tudeerides selgus, et viisakatest eksportõlledest pole sooduka peal ühtegi mu lemmikut. Kanada õlut olen üritanud vältida, vaatamata soodsamale hinnale on tegu suht maitsetu vedelikuga. Ainult USA õlled on veel hullemad, mida iseloomustab kõige paremini unustamatu väljend et nad on kui seks kanuus, ehk "fucking close to water".

Viimases hädas krabasin kuus Austria Gösserit ja proovimise mõttes võtsin ka ühe "Lezajsk" nimelise Poolaka, etterutates tuleb tunnistada, et too osutus täitsa joodavaks, lisaks veel 5.5% kangust. Aga kassa poole suundudes jäi pilk peatuma pisemas formaadis purgil, millel ilutsev kanepileht tõmbas tähelepanu.  "Buzz Hemp Beer", hmm ... lähemalt uurides selgus, et tegu punase lager tüüpi õllega, mis valmistatud parimast Briti Columbia kanepist, tumedast Alberta maltoosast ja valitud saksa humalatest. Momendil pean aga lugejate ootusi petma, sest tundub, et tegu lihtsalt reklaamitrikiga. Igatahes tund aega peale kanepi õlle manustamist polnud miskit mõju märgata, alles poolaka otsa kallamine tekitas ajurakukestes kerge rahulolu tunde. Seega jään kanepi koha pealt endiselt süütuks, sest kui joogina võiks ju proovida siis suitsetamine on mulle vastuvõetamatu tegevus selles niigi saastatud atmosfääris.