Sunday, May 26, 2013

Rannailm

Õnnelik maopüüdja
Eelmine pühapäev oli selle aasta esimene tõsine rannailm, mida me ei saanud kuidagi mööda lasta. Tegu ainsa vaba nädalavahetusega enne kui kuuks ajaks jalga lasen. Koer sai kohe aru, et miskit plaanis ja sattus lausa paanikasse kui kaasa uksest välja astus ning teda ei kutsunud. Loom pistis ulguma tahtes öelda, et hei, te unustasite minu maha. Isegi minu hüüe magamistoast, andmaks märku, et kõik pole lahkunud ei rahustanud looma. Ta tormas minu juurde ja hakkas erutatult oma keeli seletama, mis õige naljakas välja paistab. Loom ajab suu lahti ning üritab miskeid imelikke ümisemisele sarnaseid hääli teha ise samas ninaga toksides ja ringi sebides. Pean selle üks kord filmile võtma, sest kirjeldada on pea võimatu.

Nii pea kui ukse lahti tegin, tormas loom välja nagu mürsk auto suunas ning oleks peaaegu vastu kinnist tagaluuki hüpanud. Rahunes alles siis kui sai pisema lapse juurde tagaistmele ronida. Kiirelt ports tavapäraseid sarvesaiakesi kohalikust pagariärist ja teele. Liiklus oli mõnksilt hõre, sest tegu kolmepäevase nädalavahetuse keskmise päevaga kui enamus rahvast ei liigu. Reedel ja eriti laupäeval olid hullud ummikud. Kuninganna sünnipäeval, esmaspäeval alles hakkab rahvas suvilatest tagasi sõitma ja siis on päeva teisel poolel garanteeritud totaalsed ummikud.

Koko märkas midagi vees ...
... "veemadu"
Kahe tunni pärast olimegi kohal, rahvast õnneks mitte eriti palju. Just kui saabusime lahkus mingi pilude seltskond, saime nende piknikulaua endale. Pisem plika istus päikesevarju alla ning asus kohustuslikku kirjandust lugema, vanem läks koos koeraga kividele jalutama ja madusid otsima, mina võtsin Jared Diamondi viimase raamatu ette ja külma mango cooleri pihku, et puhkust täiega nautida.

Palju ei saanud lugeda kui keegi veidi ärevil lapsevanem tuli ja teatas, et mu tüdruk olla mao kinni püüdnud. Reageerisin ilmselt liiga ükskõikselt vastates "ahhaa, ok", sest too ütles veel korra hästi selgelt ja aeglaselt nagu idioodiga vesteldes "madu". Vist ei sobinud edasi lugeda, võtsin fotoka ja suundusin hukkamõistva pilgu saatel kaugemal kividel jalutava lapse poole.

Püütud madu oli üsna pirakas "veemadu" kelle vastu Koko ebatervet huvi üles näitas. Tüdruk palus mul paar fotot roomajast teha ja lasi tolle siis lahti, sest veemadu pole kodus võimalik pidada. Mina rüüpasin cooleri põhjani ja läksin koeraga randa mööda hulkuma. Kaugemal leidsin põlvesügavuses vees eriliselt mõnusa rahnu, mis laialt sile ja kergelt põhjapoole kaldes. Lasin end sirakile, kutsa ronis kõrvale. Jäime mõlemad lainete loksumise saatel tukkuma, ärkasin alles tunni pärast kui Koko mind ninaga nügima asus.


Õhtupoole vedasime mõned kivid autosse, sest kaasa soovis maja ees oleva lillepeenart nendega dekoreerida. Vanem tüdruk oli veel paar veemadu leidnud, üks olevat suurest ehmatusest isegi kaks kala välja oksendanud. Õnneks ei saanud me oma koduloomadele roomajate näol täiendust.


Koduteel sõitis tüdruk terve aja roolis, pisem ja koer olid nii väsinud, et magasid tagaistmel. Minagi tukastasin, aga kuuldes läbi une, et mootor teeb tavalisest veits erinevat häält piilusin silmanurgast armatuurlaua poole. Mõni ime, spidokas näitas nats alla 130 km/h! Kui mainisin juhile, et maksimaalne lubatud kiirus Kanadas on 100 km/h sain vastuseks, et keskmine rida lihtsalt sõidab niimoodi ja ta ei saa ometi liiklust takistama hakata :P  Õigus ta on, lisaks on ka palju ohutum sõita lubatust kiiremini kui aeglasemalt kui uskuda hiljuti avaldatud uurimust. Igatahes koju jõudsime tavapärasest mõnevõrra kiiremini :)

No comments:

Post a Comment