Thursday, June 13, 2013

Kalamaja Ekskursioon

Meie laud "Topsi" pubis
Kalamajast kirjutamise põhjuseks on Tallinna muutumine ja arenemine, mis viimasel ajal hoogu saanud ja mida minu jaoks väljendas fakt, et üks noorpõlve tuttav otsustas sinna kolida. Võin julgelt väita, et tema osutus esimeseks Põhja Tallinna aadressiga inimeseks keda tunnen, ehkki elasin ju pealinnas pea 30 aastat. Nõuka ajal üldiselt riskis eesti keelt kõnelev inimene füüsilise hoiatusega lihtsal põhjusel "morda ne nravitsa" kui ületas mõttelise piiri mis kulges Paldiski maanteed mööda  Balti jaamani ja sealt edasi Kadrioru suunas.

Igatahes kui esimest korda kuulsin, et tal kavas ühest Tallinna lähedase väikelinna eramajast Kalamaja korterisse kolida arvasin, et tegu iroonilise naljaga. Pikapeale selgus, et ikka tõepoolest sihuke plaan, siis hakkasin kahtlema nende vaimses tervises. Mulle tundus, et isegi pealemaksmise korral keelduksin taolisest piirkonnast, eelarvamused olid liiga tugevad.

Aga nüüd tahaks jagada muljeid, mis oma eelmise reede Kalamaja ekskursioonist sain. Nimelt kutsus seesama sõbranna mind enda poole külla ja peale mõningat kõhklust otsustasin, et uudishimu on väärt ohvreid. Kui küsiti, mida õhtusöögiks sooviksin, vastasin, et Kalamajas sobiks ehk hapukurk ja heeringas menüüsse, viina võtan kohaliku kombe kohaselt ise kaasa:) Etterutates peaks mainima, et mu nalja võeti tõsiselt ja heeringat ma tõepoolest sain, samas oli too pärit Helsinki turult ja maitses ülihästi Kalamaja pagari värske leivaga. Siikohal tervitused tema meisterkokast kaasale, kes ka ülejäänud hõrgutiste autoriks oli.

Minu eelnevad teadmised nimetatud piirkonnast võtab kokku fakt, et pika seletuse peale kuidas Balti jaamast kohale tulla, esitasin küsimuse, kus võiks asuda see esimesena mainitud Vana Kalamaja tänav. Peale lühikest pausi arvati, et oleks vist ikka pidanud vastu tulema. Pole häda, anna aadress, mul on moblal GPS, iseasi kas julgen seal piirkonnas moblat välja võtta:) Viskasin pilgu bussipeatuse plaanile, võtsin südame rindu ja hakkasin astuma.

Kell oli küll alles seitse, aga tänavad suht tühjad, moblat hoidsin vasakus käes, et vajadusel oleks paremaga mugav lõuga anda, samal põhjusel ka kaasasolevad veinid pisikeses seljakotis. Kõhedustunne vähenes kui nägin tänaval jalutamas algkooli plikat ja veidi eespool sammus preili, kes ei pistnudki punuma kui tema järel samas kohas tee ületasin. Paistis, et kohalikud tundsid end suht turvaliselt, aga võib-olla just seetõttu, et on kohalikud.

Piirkonna majade puhul tuleks ära märkida äärmist kontrasti, kõrvuti viimase peal renoveeritud hoonetega asus vrakke, mille seintest sai läbi vaadata ja kus oli ilmselgelt põrandale tehtud lõkkel vardasse aetud närilisi küpsetatud. Soo tänav vastas minu ettekujutusele Kalamajast ehk siis kolmanda maailma slummi sõiduteest, millel sõitmisel peab ka Hummer end kokku võtma.

Kokkuvõttes jõudsin kohale ilma vahejuhtumiteta avastades end äsjavalminud kortermaja juures. Kohe vajab mainimist, et tegu pole standardse viiekordse korrusmajaga vaid moodsa elamuga. Esimene mulje vägagi soodne, mis süvenes veelgi kui vaatasime korteris ringi. Tugev sarnasus põhjamaade avarate ja valgusküllaste korteritega, mida rõhutas ka fakt, et kaks korterit olid kokku ühendatud. Ainsaks puuduseks planeeringu juures oskasin pidada panipaikade vähesust, elanikud olid selle lahendanud muutes ühe korteri köögi funktsiooni riidekapiks ja rataste hoidlaks. Aknast avanes vaade lennusadamale ja merdki võis puude vahelt aimata.

Kalamaja kalmistu park
Peale alguses mainitud maitsva õhtusöögi ja paari kaasnenud õlle läksime ekskursioonile. Maja kõrval asuv park oli eeskujulikus korras, oma pügatud muruga ja hoolitsetud ilmega justkui kusagilt mujalt imporditud. Korraspüsimiele aitab ilmselt kaasa fakt, et park piiratud piisavalt tugeva ja kõrge aiaga, ning öösel suletud. Narkarid ja parmud lihtsalt ei jaksa üle ronida:) 

Järgmisena suundusime kultuurikilomeetrile, mis kujutab endast kruusaga kaetud endist raudtee tammi. Patarei vangla, sinna ei pääsenud sisse. Tänavad, mille nimed pole meeles püsinud (nõukaaegsed parteitegelaste ja sõdurinimed muudetud tagasi endisteks), kinnitasid enamuses esimest muljet kontrastidest. Samas on selge, et kui ei tule mingit uut kriisi siis tegu Tallinna ühe kiiremini areneva rajooniga, millega kaasneb ka kinnisvara hindade kasv. Vaadake kas või Helsinki või Stockholmi mereäärseid piirkondi, mis ühed hinntuimad.

"TOPS"
Lõpuks suundusime kauaoodatud joogikohtade revideerimis tuurile. Alustasime toredast pisikesest pubist nimega "Tops". Rahvast oli veel vähe aga koht ise hubane, minu suvilast tulles jalga ununenud sandaalid sobisid nii sellesse kui ka ülejäänud kohalikesse baaridesse täiega. Kuna see koht osutus meeldivaimaks lõpetasime samas kaugelt peale keskööd. Selleks ajaks oli klientuur oluliselt suurenenud, istekoha võis saada vaid tutvustele lootes. Hubasust rõhutas fakt, et baarist astus läbi ka koeri ja välismaalasi:) Kõige soodsamaks momendiks olid aga hinnad, õlu 2.5 - 3 eurot, maja vein 2 eurot. Veiniklaasi puhul võis märgata tendentsi, et püsiklientuuril oli klaasi täitumusaste oluliselt kõrgem kui juhukülastajal.

Vahepeal jalutasime veel ringi ja astusime sisse ka "Pudeli" nimelisse asutusse. Seal pakuti võimalust 15 euro eest juua nii palju kui jaksad, olime aga piisavalt kerge alkosisaldusega vedelikke pruukinud, et pidasime taolist pakkumist raiskamiseks. Piirdusime õlle ja veiniga, minu Pilsner Urquell oli haruldaselt hea isegi kergelt joogisena, tekkis kuri kahtlus, et Canadas pakutav sama mark on vaid hale jäljenduskatse sarnases pudelis. Nagu mainitud lõpetasime "Topsis", mida julgen teistelegi soovitada. Ainult ärge jumala pärast ennast sama moodi üles lööge nagu vanalinna trendibaaridesse minnes - hakkate silma nagu mustad varesed valgete parves :)

Taksojuht, kellega koju sõitsin teatas mulle, et oli mõningase murega suundunud Kalamaja aadressile ja raskema mutrivõtme käepärast sättinud. Nii et pole ma ainus, kel teatavad eelarvamused selle piirkonna kohta. Kokkuvõttes julgen arvata, et mainitud piirkond on palju inimsõbralikum kui ennevanasti ja kindlasti tohutu potensiaaliga. Kas ma ise tahaksin Pääskülast sinna kolida, kindlasti veel mitte. Samas Mustamäe või Õismäe (Lasnamäest rääkimata) vanade ja Kalamaja uute korterelamute puhul langeb kaalukauss ilmselt Kalamaja poolele. Kalamaja ekskursiooni soovitan kui shokiturismi, kusjuures vähemalt minu puhul oli shokiks muutumise fakt aga põnevat leiab igale maitsele.

4 comments:

  1. Mina loen ja olen Su jutust täielikus hämmingus. Minu pool lapsepõlve möödus pelgulinnas (kolde puiesteel) ja meie mängumaa oli terve Kopli. Oli küll teatud osa Koplist, kuhu minna ei tohtinud, aga pelgulinn oli küll vägagi turvaline ja eestlasi täis. Venelased tulid ikka alles Koplis (seal kuhu minna ei tohtinud) ja isegi seal oli palju eestlasi (minu mehe lapsepõlv möödus just selles kopli osas, kuhu meid minna ei lubatud). Nii, et eelarvamused . :)

    ReplyDelete
  2. Selles ma üldse ei kahtle, et paljusid asju näeme me läbi iseenda ja ka grupi eelarvamuste prisma. Eks ju tervet Tallinnat peeti ülejäänud Eesti poolt venestunud ja pätistunud linnaks. Ja ehkki enamasti polnud probleeme, tekkis siiski Mustamäelgi aeg-ajalt vastasseisusid.

    ReplyDelete
  3. Mu meelest on Tallinn siiamaani suht venestunud linn. Mujalt tulles torkab see kohe silma ja kõrva.

    ReplyDelete
  4. Kõik on suhteline, näiteks Torontost Tallinna tulles kostab ootamatult palju eesti keelt :)

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!