Thursday, June 6, 2013

Tigu lillel


Tigu nartsissi uudistamas
Pealkiri on veidi ekslik, sest järgneb lühike aruanne minu Eestis viibimise esimesest nädalast, lihtsalt pilte ei jaksanud, viitsinud algul suurt võtta ja see teo pilt tundus kõige ägedam. Pealegi kostab "Tigu lillel" põnevam kui "Aruanne 31 Mai - 05 Juuni".

Igatahes nagu eelnevalt mainitud, põrutasin lennuväljalt otse Järve selveri söögi/joogi osakonda, kindlustamaks, et ma Eestis viibitud aja jooksul nälga/janusse ei sureks. Proviant varutud oli natuke aega hinge tõmmata. Koju jõudnuna leidsin eest üllatuse, mille kallal isa vahepealse aja tegelenud. Nimelt oli kogu tammest põrandalaudade varu mahapanemiseks töödeldud, teadsin eelmisest aastast kui palju vaeva see kahekesi võttis, ei kujuta ettegi kuidas üksinda võimalik hakkama saada. Aga mu taat ju esimese vabariigi vaimuga kui ilmvõimatud asjad teostamatuks kuulutamise asemel lihtsalt ära tehti nagu näiteks Eesti Wabariik ise.

Õhtupoole pidin mitu lahingut unematiga maha pidama, aga peale naabrite külastust ja Skype vestlust ülemere kodustega murdis ta mu maha. Tegelt oli vaja puhata, sest juba järgmisel päeval ootas ees malevakaaslase juubel. Hommikul nii poole nelja ajal oli uni kui pühitud, kere polnud veel aru saanud, et ajatsoon vahetunud. Kui magamisest ikka kuidagi asja ei saanud tegin kohvi ja näksisin kohalikku head-paremat toidupoolist. Surfasin netis, lugesin Arvi Korgi "Neli Musketäri" teist korda läbi (muideks tema raamatud on tõesti väärt ajaloolis-biograafiline kirjandus) ja oligi kella 11'ks normaalsete inimeste hommik käes, paras aeg uus kohv teha.

Sõitsin paar käiku linnas kuni äkki ühe ajal hakkasin ära kustuma, sihuke unekas, et anna aga olla, vaevu jõudsin roolis silma lahti hoida. Koju jõudes panin mobla kolmeks helisema ja kukkusin voodisse, uinusin enne kui pea patja tabas. Järgmine moment keris pildi ette kui isa õlast raputas ja küsis kas ma mitte kella neljaks ei pidanud sünnipäevale minema. Mis, kus, ah jah, aga miks ma juba kolme ajal polnud ärganud, olin vist mobla maha lülitanud ja rahulikult edasi põõnanud.

Kibekähku dushi alla ja kümne mintsi pärast olin valmis lahkuma. Isa viskas mu Järve keskusesse, kus pidin saama küüti ühe heatahtliku sünnipäevalapse sõbrannaga. Parkimisplatsil leidsin kohe nad üles, tutvustasime ja istusin sisse. Tegu oli lahedate inimestega, jutt hakkas jooksma ja aeg möödus nii siva, et ei uskunud kui mainiti, oleme juba kohal. Eriti huvitava kokkusattumusena osutus roolis olev noormees õppivat samal alal kuhu mu tütar ülikooli sisse sai. Jutu sees tuli välja, et juhul kui mu plika peaks järgmisel suvel praktika kohta otsima, võib kontakti võtta.

Sünnar või õigemini juubel toimus Pärnu jõe ääres asuvas turismitalus, õnneks tegu poolest saati vabaõhu üritusega nii, et riietus suht vabas vormis. Seltskonnast tundsin üksikuid aga peale paari õlut sobis jutt kõigiga:) Sünnipäevalaps ise ei tundunud küll kuidagi ametlikku vanust välja andvat ja nii mitmedki sama teetähise mõlemal poolel olevad isikud paistsid vähemalt 10 aastat nooremad ning heas vormis. Kui Canadas olen harjunud olema oma füüsiliselt vormilt omavanuste seal esirinnas siis sellel sünnaril tuli saunas tunnistada keskpärast vormi:)

Suitsupõrsas
Muidu oli nagu juubel ikka, ainult õnneks palju vabamas vormis kui ennevanasti. Joogist söögist laud lookas aga kärakale suurt keegi pihta ei pannud, ei tea kust see jutt on võetud, et eestlased hirmus palju joovad. Õlut ja veini võeti kuid viina rohkem maitsti vaid tervisenapsi ajal. Saun oli mõnks, seal sain proovida tõeliselt head "Estrella" nimelist Hispaania õlut. Eriroaks suitsupõrsas. Tegin piljardimatshi juubilari õepojaga ja lobisesin pikalt tema lahedalt ninatarga õega, lõpuks sattusin veel samasse seltskonnamängu võistkonda kogu nende perega.

Magama kerisime viie ajal viimastena ja juba üheksa ajas palavus üles. Rahvas nautis hommikust õlut või kohvi sõltuvalt autos istumise positsioonist. Pärnu jõkke kargamine osutus eriliselt karastavaks, tundsid end nagu uuesti sündinud. Ainus märk, mis näitas, et tegu pole enam noorte inimeste peoga oli varajane lahkumisele asumine. Mina oleks veel hea meelega edasi hänginud aga Tallinna inimesed asutasid end minekule ja nii ei jäänud minulgi miskit muud üle kui ei tahtnud just jala pealinna poole astuma hakata.

Seekord sain küüti TPI grupivenna ja malevakaaslase autos. Selgus, et mina polnud ainus, kes oma juubelit ei viitsinud pidada, tema olevat ka põgenenud - Kanaari saartele selleks ajaks. Kodus muidugi ei viitsinud suurt miskit teha, eks nädala alguses jõuab. Esmaspäev võtsime põrandalauad üles, et need lakkimiseks ja lõplikuks maha panemiseks ette valmistada, asjalik tööpäev oli.

Teisipäeva hommikul lakkisin portsu laudu üle ja hüppasin raamatukogust läbi, sain  Tiit Tarlapi viimase ulmeka "Aegade julm laul" ja Leo Kessleri "Viirastusdiviisi". Mõlemad autorid on mu lemmikud, esimene ulmevaldkonnas ja teine sõjateemalises kirjanduses, kelle seeria kajastab waffen-SS võitlejate käekäiku erinevatel rinnetel. Lahe ja kerge vaheldus eestlaste biograafilistele raamatutele samal teemal. Viimast autorit olen lugenud nii rootsi, inglise kui eesti keeles, pilte otsides avastasin, et teda on õige paljudesse keeltesse tõlgitud. 
Aiamaad niitmas
Äike läheneb
Tamm aia taga
Keskpäeval põrutasime suvilasse, ilm ilus ja päikseline, kes teab kaua seda jagub. Kavas oli randa minna aga enne tahtsin veidi niita, sest rohi oli õige kõrgeks kasvanud. Plaanis vaid teerada sisse tõmmata kuid siis tuli hasart ja ilm läks ka jahedamaks justkui oleks õhujahutaja peale lülitatud. Taamal tõusis äikesepilv, randaminek niikuinii mõttetu, andsin aga vikatiga pihta. Paar tundi niitmist ja mõned õlled ning oligi krunt puhas, lõpus läks veel kergemaks, sest kerge sabin tegi rohu raskeks ja jahutas keret.

Kolmapäeval oli plaanis lakitud põrandalauad maha panna aga hommik kulus poeskäigule ostmaks mõningaid vajalikke judinaid, sai ka korralik pisike akudrellpuur muretsetud ja viis kilo "Presidentti" kohvi soodsalt ostetud, peaks olema umbes poole aasta varu mulle Torontos. Õhtuks õnnestus neli rida laudu lõpetada, ikka veel jubedalt käsitööd iga laua kallal, et see teistega enam-vähem ilma praota kokku sobiks. Õhtul veel sugulastega kokkusaamine.

Tammepõrandalauad
Põrandat panemas
Neljapäeva kajastav sõna on põrandalauad, ei viitsi sellest enam rohkem jahuda. Hea kokkuvõtte tegi ema, kes mainis, et laminaatparkett pidada ka kena paistma ja olevat lihtne maha panna. See oli tõekuulutus, mida erilist isu kuulda polnud, aga mis teha, tal oli õigus. Meie ainsaks lohutuseks on see, et suure toa põrand saab mõisapargist pärit tollistest tammelaudadest ja see on otsast lõpuni enda tehtud. Iga kord põranda naginat kuuldes võin uhkusega meenutada enda ja isa jäärapäisust :)

No comments:

Post a Comment