Tuesday, July 30, 2013

Jaapan

Vetsu poti "juhtimispult"
Jaapan on üks imelik ja imeline maa. Olen siin "juba" poolteist nädalat olnud ja nii palju juhtumisi ja tegevust, et lihtsalt pole aega ja jaksu blogistada. Kirjutan kiirelt olulised momendid märkmikku ja loodetavasti suudan hiljem nende põhjal ühe Jaapani loo kokku panna. Momendil lesin Fuji mäe all noorte hostelis jaapanipärases ruumis, mis kujutab endast paberist seintega 3.5 X 4.5 meetrit ruumi. Ja lähen kohe tudile, sest homme plaanis Fuji mäe otsa ronida.

Shinkansen ehk superexpress rong
Ninja Muuseum
Aga enne jagan paar momenti, mis kohe silma hakkavad. Jaapani vetsud on seinast seina, kraavist kuni tehnikaimeni, mille sihtotstarbeliseks kasutamiseks on tarvis omada teaduskraadi. Jaapani tüdrukutest tohutu hulk kannab absoluutselt ebardlikke jalanõusid, alates tohututest Putinlikest platvormidest ja lõpetades kummikutega 40 kraadises palavuses. Märkimisväärselt paljudel on hambad hullult risti. IT alase tehnoloogia kasutamise ja kindlasti inglise keele oskuse poolest paistab Eesti pikalt ees olevat.

Ühistransport on super efektiivne ja hästi organiseeritud ning sugugi mitte kallis, ninasarvikul põhjust Jaapanisse komandeeringule kogemusi omandama sõita. Jaapanlased on ka ülitäpsed ja korrektsed, annavad ehk sakslastelegi silmad ette. Sõbralikkusest juba kirjutasin ja võin kinnitada, et see polnud juhuslik esimese päeva erand. Lääne inimesele harjumatut sõbralikkust ja abivalmidust kohtad pea igal sammul.

Karate MM Osakas, 3 ringi matsh
Enamus tehingutest toimub sulas, krediitkaarti ei pruugi isegi valitsusasutused vastu võtta. Deebitkaardiga ei maksa üldse vehkima minna, ainus koht kust momendil raha suht kindlalt kätte saab on Jaapani Posti ATM. Aga karate koha pealt on nad eksperdid, pole miskit öelda.

Praegu tundub, et magada vist eriti ei õnnestu, kui pole just kuulmishäiretega õnnistatud või siis surmväsinud. Noh aga eks ma pean proovima. Õnneks malevakogemus all, aga on küll tunne nagu neetud hipikommuunis. Pildid tulevad edaspidi

Sunday, July 21, 2013

Jaapan-1 Lend 13 tundi ühtejutti + veel poolteist


Ehkki plaanis lennata Tokiosse põrutame esialgu ilmastiku sunnil Helsinki poole
Reede hommikul ajasime end varakult üles ja asusin pakkima. Minu seljakott kujunes veidi raskemaks kui laste omad, sest otsustasin ka telgi kaasa tarida. Ei tea kui mõistlik see on, aga tahan natuke matkata ja äkki tekib võimalus telgitada. Pakkimine ei läind eriti sujuvalt tänu uputuse poolt tekitatud segadusele. Nii mõnedki asjad olid kurat teab kus, otsimisele kulus hulk kallist aega. Kõige tipuks kippus North Face seljakott paarist kohast rebenema, on teine ajaga rabedaks läinud. Palavus ajas hullult higistama, käisin neli korda dushi all end jaheda veega loputamas.
Lastega lennujaamas lendu ootamas

Lõpuks siiski sai enamus asju kotti, sandaletid olid viimased, mis ükshaaval tuli sisse suruda. Kümne ajal saabus õhujahutuse tehnik, kes vahetas veekahjustusi saanud jupid - elektroonika skeem ($350) ja pisike trafo ($150), lisaks visiiditasu ($150). Kõik kokku tuleb kena kopikas, sest vaja ka 13% riigilõivu lisada. Õnneks on lootust, et kindlustus katab selle.

Lennujaama sõitsime poolteist tundi varem kohale, jätsime ukse ees kaasaga hüvasti ja kobisime meeldivalt jahedasse hoonesse. Registreerumise pidime kohapealse automaadi abil tegema, kuna online see millegipärast ei õnnestunud. Igatahes saime kiirelt hakkama, seljakotid ära antud ja turvakontrollist läbi. Minu esimene käik tollivabasse poodi valmistas pettumuse kuna õlledest oli ainult Coors Light, mis paras ameerika piss. Samas ajab häda härja keavu, võtsin 6-packi, lisaks pudeli konjakit ja pudeli Canada viskit külakostiks.

Vanem plika check-in tegemas
Ootesaalis rüüpasin paralleelselt koduga vesteldes ja netis surfates endalegi märkameta kaks õlut ära. Lennukile ronides oli aga meeldiv üllatus, et Air Canada Boeing 777-300ER kohandatud pikamaa lennuks. Istmed palju ruumikamad kui need millega tavaliselt olen harjunud, kõigil nina ees korralik 7 tolline puutetundlik ekraan ja isegi usb auk ning multiregion stepsel. Filmi ja mänguvalik on samuti muljetavaldav, aga momendil ei viitsi seda kasutada.

Õhkutõusmist oodates asusin uurima seljatoe kotis olevaid broshüüre. Pisike ehmatus, kui sain pihku "õhukohviku" hinnakirja. Mis mõttes, ega nad ometi kavatse minult nämmi ja jookide eest raha kasseerima hakata. Taolise piletihinna puhul oleks tegu suisa röövimisega. Olin juba hinges valmis kogu lennu nälgima, mitte küll kuivama, sest neli õlut ikka veel alles. Nii hull asi siiski polnud nagu hiljem selgus.

Karatesemuga lennukis
Lennu esimene osa möödus suht ebastabiilsetes ilmastikutingimustes, mis tähendas, et serveerimisega pidime ootama. Äikesetormid läksid koguni nii hulluks, et algul tuli jupp maad Helsinki poole lennata, tehes pika kaare hullemate piirkondade ümber. Marsruut oli planeeritud üle Killarney aga tegelt läksime tükk maad põhja poolt. Kaardi põhjal otsustades j'i pilvekatte alla tuntud kullakaevanduste linn Timmins.

Lõpuks võeti maha turvavöö sildid ja asuti serveerima, siiski tasuta. Ekonoomikute klassis oli valik kana ja loomaliha vahel, mõlemad keskmisest nirumal tasemel, milles võisin veenduda kuna sain ka laste tellitud kana lõpeteda. Positiivseks momendiks oli kõrvale pakutav punane vein, mida ma häbenemata kolm pudelit küsisin. Sain ilma vaidlemata, eks stjuuardessid teadsid, et nii lamedat toitu pole võimalik kaine peaga süüa. Ega ma ahnitsenud, aga karta on, et Vaikse ookeani siinpoolsel rannal tasuta enam miskit ei pakuta.

Veinike ja läpakas aitasid aega viita
Küsisin ka kohvi, kuid vaatamata teadmisele, et lennuki kohv tavaliselt eriti tasemel pole, ei osanud sihukest sõna otseses tähenduses laket oodata. Värv meenutas vett, mis meil uputusega keldrisse tuli aga maitse pidi keldri solgil kindlasti parem olema. Kuidas on võimalik pakkuda lennukis kohvi nime all vedelikku, mille retsepti eest CIA kõva raha maksaks, et seda terrorismis kahtlustatavate piinamiseks kasutada. Maha ei saanud kahjuks kallata, oleks mu kalliste eesti "suva" sokkidele parandamatud vigastused tekitanud. Viskusin matrossovlikult blindaazhile ja neelasin jõuga ühe hooga alla. Teatava üllatusena ei järgnenudki okserefleksi, ju siis tegu salakavalama mürgiga nagu mõne seene puhul, mis alles siis tunda annab kui maks kahe päeva pärast kärbunud on.

Lohutuseks korkisin kolmanda veini ja kohe hakkas parem. Momendil oleme Churchilli linnast just üle lennanud ja suundume Canada arktika suunas. Kui siin peaks alla kukkuma saame karude söögiks, vahet pole kas pruunide, mustade või valgete, siin leidub kõiki, inimesi seevastu eriti pole. Need kes on tuleks pigem rannaröövlitena kui päästemeeskonnana, kokkuvõttes oleks tore siin mitte maanduda. Kõrvalmärkusena tasuks mainida, et peitsin saadud plastik-kahvli kõhukotti, sest kardetavasti peale pulkade ma järgneva kahe nädala jooksul muid toiduabivahendeid ei näe.

Lapsed on mingil arusaamatul moel pulkade kasutamisel suht edukad, sest harjutasid seda viimasel ajal. Ei teagi, kas tegu põlvkondade erinevusega, nad ju klaviatuuri peal ka palju osavamad ja kiiremad, või pole minul lihtsalt piisavalt entusiasmi. Tegelikult on ju absurdne, et jaapanlased, kes uue tehnoloogia valdkonnas esirinnas, kasutavad mitte lihtsalt kiviaja vaid lausa ahvide söögiriistu, nimelt on shimpanshidel kombeks sipelgate püüdmiseks ja söömiseks oksaraagusid tarvitada.

Toronto 3702 miili idas Tallinn 5518 läänes
Kolm veinipudelit (ja 2 õlut) on hakanud mu põiele mõju avaldama, pean vahepeal pissipausi tegema.  ...         ... kolm tundi hiljem, peale viimase Bourne filmi "Bourne Legacy" vaatamist. Ehkki olen selle märuli fänn, ei meeldinud mulle uus osatäitja. Ja film ise oli kah keskpärane, vähemalt aitas aega viita.

Just sai pool teed läbi, oleme Alaska kohal, natuke Nome linnast idas. Kui vaatasin kohamäärangut, ja panin peale kaks linna selgus, et Tallinn jääb nüüd juba lääne poole, Toronto idasse. Akna taga on olnud pidevalt pilved, no täiesti igav värk. Toodi ka süüa: suur kausitäis nuudleid, mida pidin pulkade abil näost sisse ajama. Jube mõelda, et järgmised kaks nädalat tuleb sihukesel dieedil veeta.

Õnneks toodi maitsetu saiakese vahele susatud lihalõigud. Kui lapsed uurisid, mis seal on, vastasin tõepäraselt ehkki veidi ebaeetiliselt, et surnud lehma lõigud. Taoline vastus tagas soodsa vahetuskauba: kaks lihavõileiba pooliku nuudlitopsi ja suure küpsise vastu. Tüüpiline eduka ärisituatsiooni näide: mõlemad pooled olid rahul ja veendunud, et tegid jube hea tehingu :) Tuju tõstis fakt, et saiakeste kõrvale sain neljanda veinipudeli. Südamega peaks nüüd pikaks ajaks kõik korras olema, punane vein pidada pumbale hästi mõjuma.

Lõpuks oleme Vaikse ookeani kohal Beringi mere piirkonnas. Lootsin, et lendame ka üle Magadani ja Kamtshatka aga lennutrajektoori on korrigeeritud, siiski lootust Kamtshatkat näha kui pilved kaoks. Aitab juba ka, varsti pool maakera sõidetud ja muudkui pilves. Kohe kohe ületame rahvusvahelise ajajoone, kus reede paugupealt keset päeva laupäevaks muutub.

Veelkord süüa, magamise üritamist kolm tundi jutti, mis eriti hästi ei õnnestunud. Jalad jäid kangeks, ükskõik mis pidi neid proovisin sättida. Lõpuks hakkasime aegamööda Jaapanile lähenema. Kamtshatkat ei näinudki, ehkki lendasime lähedalt mööda. Tokyos maandusime täpselt õigel ajal. piirivalves järjekord lühike, saime kiirelt ette aga vanema lapse puhul viskas punase tule ette. Tal oli passis pisike viga sünniajaga, õnneks lasti meid ikka läbi.

Lennujaamas kodumaiste lendude väljumise poole jalutades jäi meie kaasreisijal silma, silt teatega, et pakid oleks vaja ise üles korjata. Imelik, sest Torontos küsisin spetsiaalselt pakke ära andes mis juhtub. Meile teatati, et need lähevad otse Osakasse. Igaks juhuks astusime pakikonveieri juurde, kahe minuti pärast tulidki seljakotid kenasti reas. Kurat kui oleks jäänud neid Toronto ametnikke uskuma oleks me pakkide kättesaamine õige pikalt läinud.

Tollist saime lihtsalt läbi, järgmine ettevõtmine kohaliku sim kaardi üles korjamine lennujaama postkontorist. Olin juba enne uurinud kus see asub aga igaks juhuks küsisin üle, jaapanlased olid ülevoolavalt abivalmis pakkudes end lausa käekõrval juhatama. Postkontoris näitasin passi ette ja saingi ümbriku sim kaartidega kätte. Osaka lennu peale oli vaja uuesti turvakontrollist läbi minna, seal tuli meelde, et mul on kaks õllepurki järgi. Oh pergel, kas võetakse ära või pean kohe nahka neelama.

Narita lennujaamas Osaka lendu ootamas
Aga minu üllatuseks ei tehtud sellest miskit küsimust just sama moodi kui Soomes, paistab et ainult ameeriklased ja nende eeskujul püüdlikud canadalased on selle koha pealt totakalt kangekaelsed. Alles edasi minnes tuli meelde, et lisaks oli ju seljakotis ka kaks liitrist kangema käraka pudelit, mis samuti mingit reaktsiooni esile ei kutsunud.

Vulkaan udus Tokiost õhku tõustes 
Ootesaalis oli aega, istusime seina äärde maha ja hakkasime ajaviiteks netis surfama. Naritas nimelt on tasuta internet, mis aga Osaka Itami lennujaamas puudub. Sain isegi Eestiga veidi skypega vestelda enne kui meid lennukisse kutsuti. Tegu oli sama lennukiga aga palju mugavama ja avarama versiooniga. Istmed liikusid nii, et jalad sai minupikkune mees mugavalt välja sirutada. Ekraanisüsteem oli vingem ja lennuk tundus üldse paremini seadistatud olevat.

Pilved ja varjudemäng
Pilvemere lained
Et päike hakkas loojuma, sai päris mitmeid huvitavaid pilte teha, mis muidugi pooltki tegelikkusest edasi ei anna. Ülevalt vaadates paistab Jaapan kontrastide maa. Ühest küljest rohkelt metsasid ja mägesid, teisest küljest lage ala paksult täis ehitatud. Eriti selgelt avaldus see Osakasse maandudes, nii suurt ja tihedalt asustatud linna pole ma varem näinud, ehkki olen ka New Yorgist lennanud. Natuke õudne oli taolist kivi, asfaldi ja betooni dzhunglit vaadata, ise küll ei tahaks seal elada.

Väsinud reisukaaslased
Kaks veel erksad 
Tundub, et lennujaamandus on Jaapanis igatahes palju paremini organiseeritud. Pakid tulid ahvikiirusel lindile, peale maandumist olime praktiliselt poole tunniga jaamahoone ees. Busside teadetetahvlil sain hieroglüüfide vahelt aru, et number 12 buss sõidab sinna kuhu meil vaja minna. Läksin bussijuhilt uurima, see näitas et minuti pärast on minek, minge ostke automaadist pilet. Minutiga ma niikuinii hakkama ei saa lõin käega aga bussijuht kargas maha ja tuli isiklikult mind aitama, lisaks veel paar tüüpi kes kotte aitasid tarida.

Osaka - inimsipelgapesa
Veidi askeldamist ja saimegi hakkama, 620 jeeni ehk $6 nina pealt on päris soodne linna keskusse sõidu eest maksta. Bussis vahetasin telefonis sim kaardi ära ja teatava üllatusena hakkas see kohe tõrgeteta tööle. Niipea kui signaal käes kukkus mulle teateid sisse paugutama. Üks mure vähem, sest omades interneti ühendust tean tänu GPS'le alati kus olen (kaardi laadib ju netist alla) ja saan ka ise skypega ühendust võtta.

Poole tunni pärast astusime maha Namba OCAT peatuses, siit tuli raudteega kaks peatust edasi sõita. Sel ajal kui asusin bussipeatuse kaarti uurima astus mingi tüüp tüdrukutele liga ja hakkas neid arbuusiga toitma ??? Ei osanud sellest miskit arvata aga võtsin vastu kahvli otsas ulatatud ampsu ise ehmunult "arigato" pomisedes. Pergel kõik inimesed kipuvad eestlase jaoks ebamugavalt abivalmid olema, nagu et jätke meid ometi oma hädas rahule, eks ma küsin ise kui vaja. Harjumatu lihtsalt.

Päikeseloojang Osaka Itami lennuväljal 
Jalutasime edasi ja nii pea kui jäime seisma, et kaarti uurida, astusid inimsed ligi juhendeid pakkuma. Peale pisikest eksirännakut, mis tulenes metroo ja rongi sümbolite sarnasusest, saime õigesse kohta. Jälle tuli astuda lahingusse piletimasinaga, veidi sai teiste tegevust kõrvalt jälgida ja õnnestuski Mariga kahepealeasi ära teha. Rongiga olime 10 minutiga kohal ning perroonilt võtsime korteriomanikuga ühendust. Kübe ootamist kuni pisike jaapanlanna ligi astus, Peremehe abikaasa Fumi jalutas meid ukse ette ja saimegi viimaks kotid maha panna.

Oleksime hea meelega tudile kerinud, aga nad viisid meid veel linna peale hulkuma. Näitasid kohalikku ümbrust, mis tundus suht kahtlane, aga olles Jaapani kohta lugenud, ei tundunud peremehe väited ohutusest ülepakutuna. Käisime toidupoes, kust ostsin sushit, 8 tükki 200 jeeni ehk $2 eest. Edaspidi teadmiseks, et 100 jeeni on ümmarguselt $1. Igatahes toit selles poes tundus talutava hinnaga, ehkki puuviljad raskelt kallimad kui Canadas või isegi Eestis. Hea õlle sain poolteist dollarit purk, joogijogurt 200 jeeni eest.

Korterisse tagasi saime alles veidi enne südaööd. Rahvas kukkus kohe sirakile, ainult mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ajasin kõik 8 sushit endale nahka. Natu kaasaga lobisemist üle neti ja siis keris pilt eest ära. Elamisest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

Thursday, July 18, 2013

日本 = Nihon/Nippon = Jaapan


Samuraid

Ongi jõudnud kätte viimane õhtu Torontos, homme lõuna ajal kolmeteise tunnisele lennule Tokyo suunas. Kell on pool kümme ja ikka pole veel viitsinud pakkima hakata. Nii kuradi palav, et energiat üldse pole. Ongi kavas homme hommikul seljakott ja asjad pakkimiseks õue tuua, ehk siis veidi jahedam. Lastel juba seljakotid pakitud, kummagi oma kaalub 15 kilo ringis, minu oma tuleb raskem, sest kavas ka telk kaasa võtta, et kuhugi matkama minna. No ja kui ei leia ööbimiskohta siis omast käest olemas. Esimesed 10 ööd on siiski Osakas korter broneeritud.

Jeenid, 10 ja 20 dollarilised või 4 ja 14 eurosed :)
Olen moblale laadinud Jaapanikeele vestlussõnastiku, et lihtsamaid fraase oleks võimalik telefonil lasta minu eest öelda. Nii läpaka kui mobla peale panin lemmikutesse hulga weebilehti, mis Jaapani kohta infi jagavad. Mobladele ostsin juba kohalikud sim kaardid, aga Jaapanis saab välismaalane legaalselt kahjuks vaid data sim kaarte omada. Igatahes saan sellega Skype kasutada ja GPS kaarte laadida. Võtsime ka kahenädalase raudtee pileti, suht kallis kuid võimaldab piiramatult ronge kasutada, mis reklaami järgi maailma kiireimad ja ülihästi organiseeritud. Peabki magama kerima, et hommikul liiga kutu ei oleks ja liiga palju asju maha ei ununeks:)

Monday, July 15, 2013

Uputus !

8 Juuli vihm, taamal juba uputab meie tänaval
Pole viitsinud ja jaksanud selle eelmisel esmaspäeval aset leidnud neetud uputuse pärast blogistada, lisaks on kaasa niikuinii juba 2 pastitust teinud. Seega ma palju ei mulise,viskan lihtsalt paar pilti üles. Algas kõik ühe ägeda vihmasajuga, aga selliseid juhtub siin ikka õige mitu korda suve jooksul. Seekordne erines vaid koguse poolest, nimelt sadas kahe tunni jooksul kuu normi, 24 tunniga pole aga mõõtmistulemuste algusest peale (1937) nii palju sadanud, isegi orkaan Hazel jäi sellele alla.

Nurgatuppa tekkimas bassein
Kuue paiku ladistas sadada, siis hakkas tagaaias vesi tõusma aga asi muutus hulluks kui meie tänaval kanalisatsiooniaukudest vesi alla minemise asemel üles hakkas ajama. Tänav oli kui jõgi, tekkis kerge mure, mis allkorrusele minnes kinnitust sai. Kuulsin mulinat torustikus ja juba niriseski pisike vallatu ojake põrandal. Niipalju siis nendest tagasivoolu kaitsetest, ei töötanud eriti hästi. Samas poleks ka töötavaist kasu olnud nagu hiljem selgus kui peldikust vesi kui arteesia kaevust välja suruma hakkas. Kokkuvõttes hea et enne vett ees, seega ei saanud nii palju kanalisatsiooni tuppa. Kummalisel kombel meil vedas selle koha pealt, sitta majja ei tulnudki, ilmselt oli vihm enamuse allavoolu jõudnud ära viia.

Hommikune vaatepilt vannitoas,
ilmselgelt on vetsupotist tulvanud

Asusime perekondlikult päästma, mis päästa andis, jõudsin mainida, et poleks ime kui elekter läheb kui minuti pärast käis pauk ja oligi pime - nagu selgus terve Toronto, sest alajaamad jäid pooleteise meetrise veekihi alla. Edasi rabasime pealampidega ja lõpuks lõime käega enam polnud teha miskit, vesi muudkui tõusis. Kui kummikutest üle ulatus, otsustasime keldrist lahkuda ja vanema lapsega tänavale olukorda uurima minna.

Meie tänavast uhas vägev jõgi üle vaid paar maja edasi. Suurel teel Kiplingi peal oli vool autodest jagu saanud, mitmed seisid poole ukseni vees, politsei oli tänava sulgenud. Sillale ronides saime pildi katastroofi ulatusest. Toronto oli pime, isegi CN tornil vaid avariituled vilkumas. Pisike Etobicoke Creek oli paisunud märatsevaks mägijõeks, nii näeb välja veepind kui tünni ümber lükkad. Kaldale eriti ligi ei julgenud minna.

Mööbel ja muu vara tasuta pakkumisel kui kerge hallitus ei heiduta
Paar päeva hiljem avanes tänaval huvitav vaatepilt kui rahvas oma vettinud kolu tänavale hakkas vedama. Huvitava faktina peab mainima seda, et niipea kui eismesed asjad keldritest välja tariti ilmusid nagu imeväel kohale "raisakullid", igasuguses suuruses veokitega tüübid, kes kola kastidesse loopima asusid. Esialgu tundus õige imelik aga samas miks mitte, ongi hea kui prügimäe asemel kraam taaskasutusele läheb. Eks meil lendavad need kaarnad ka tavalisel prügipäeval ringi, vahel isegi paremate palade pärast omavahel kiskuma minnes, nüüd aga jagus kõigile ja jäi ülegi, oleks vaid kastid suuremad olnud :)

Wednesday, July 3, 2013

Üle Gröönimaa - tagasilend

Suur sulavee järv Gröönimaa jääkuplil
Istun pragu Boeing 757-200 lennukis Rootsi kohal suunaga Canada poole ja otsustasin lennukis kirjutama hakata. Entusiasm on vist küll eelkõige põhjustatud neljast pindist Alexandri õllest, mis sai Helsinki lennujaamas lendu oodates manustatud. Jällekord kleebiti notikotid Tallinna lennujaamas kinni, aga kogenud rändurina ajasin kohe näpu läbi kilekoti seina, et esimene õllepurk juba Tallinnas välja õngitseda.

Tallinna lennujaam - teeviidad
Propellerlennukiga Helsinkisse
Helsinkis tuli läbida vaid piirivalve, minu tollivaba alkokoti vastu ei tundnud keegi huvi. Mõtlesin, et edaspidi võib ju korrektsuse mõttes enne koti kinnipitseerimist sellest paar purki välja võtta nii öelda koha peal tarvitamiseks, siis ei saa kellelgi olla põhjust õiendamiseks. Igatahes Helsinki lennujaamas leidsin mugava lamamistooli, viskasin end lebotama ja asusin netis surfama ise samal ajal Alexandrit libistades.

Õhkutõus Soome inimsõbralikuma maastiku kohal
Netühendus on nüüd nii Tallinnas kui Helsinkis kiire ja tasuta. Esialgu skypesin veidi tuttavatega, siis kontrollisin FB juhtumised üle ja lõpuks lugesin uudiseid. Maailm ikka endisel kohal, pole miskit märkimisväärset juhtunud juunikuus kui ilmasündmusi ei viitsinud jälgida. Õppides oma eelmisest kogemusest panin igaks juhuks moblal äratuskella helisema 5 min enne boardingut, et Toronto lendu mitte maha magada.

Saingi edukalt lennukile ja vägagi mugavale kohale 7F, mis esiotsas ja akna ääres. Tihemalt lennukiga pikemat maad lendavad ilmselt juba teavad, milles asi, aga selgitan ikkagi. Istekohtade puhul on minu jaoks olulised kaks faktorit, esiteks kas aknast saab välja vaadata (äärmine koht ja mitte tiiva kohal) ning positsioon nämmi pakkumise suhtes. Soodne, kui oled algusepoole, sest siis möödutakse sinust kaks korda, mis võimaldab topelt portsusid saada ;)

Ma ei pea silmas mitte niivõrd söögi kui joogi koha pealt :) Muideks alati tuleb kasuks kohaliku keele oskus, nii et enne lendu tehke vähemalt paar sõna (õlu, vein, tänan, ...) endale vastavas keeles selgeks. Söögiks oli tõepoolest maitsev toit, nime poolest "kana yamatori" või miskit sarnast. Igatahes hea meelega oleks teise portsu veel põske pistnud aga ei hakanud pilli lõhki puhuma, kahest ääreni täis veiniklaasist piisas.

Jäälahmakate muster ookeanil näitab
ilmekalt hoovuste liikumist 
Peale seda hakkas jutt sobima kõrval istuva kanadalasega. Pidin talle selgitama põhjamaalastele ja endise idabloki riigi kodanikele nii omast morni olekut peale seda kui ta oli tulutult üritanud soome stjuuardessilt naeratust välja meelitada. See ei tähenda, et ollakse kuri või pahane, me lihtsalt ei leia, et peaks pidevalt hoidma nägu "keep smiling". Kultuurilised erinevused, mis muud, aga ega see vist ikka päriselt pärale jõudnud.

Suurendatud kild ülemisest pildist
Eks ma siis üritasin kompenseerida stjuuardesside külma olekut ja irvitasin enam-vähem pidevalt:) Ootamatult tuli talle meelde, et teab ühte eestlast, Tinits olevat nimi. No jah, kes kanada eestlastest siis Tinitsat ei teaks. Jälle kord kinnitus, et maailm on nii pisike. Nüüdseks oleme pea poolele teele jõudnud aga miskit peale pilvede pole näha, paistab et nii Island kui Gröönimaa jäävad nägemata :(

Ennatlik olin, Gröönimaa eel läks selgemaks, nägime jäätükkidega tihedalt kaetud merd. Peagi laius all jääväli, mis kohati kaunistatud türkiissiniste veelompidega.

Sulavee järvede ja jõgedega kaetud Gröönimaa Jääkuppel
Pidasin seda jääkatte all olevaks mereks ja alles kodus pilte üle vaadates sain aru, et tegu oli Gröönimaa jääkupliga, mida laikudena katsid National Geographicust tuttavad sulavee järved. No muidugi, järvedesse suubusid ju jäässe uuristatud jõed ja mõned olid ka omavahel ühenduses. Merejää pinnal poleks sihuke asi võimalik. Vahepeal mustad elutud kaljud ja siis varjutasid pilved pikaks ajaks vaate allapoole. Lõpuks ilmus uuest maapind või õigemini jääpind nähtavale. Olime jõudnud jääkupli servale, mida piiravad mäeahelikud.

Liustik laskumas jääkuplilt orgu
Sama liustik zoomituna
Üksikutest kurudest murravad läbi liustikud kulgedes orgusid mööda ookeani poole. Mõni lõppeb enne mereni jõudmist muutudes suureks jõeks, mis oru põhjal suuri liivikuid moodustades edasi voolab. Mereni jõudvaist liustikest eraldub suuremaid ja väiksemaid jäälahmakaid ja ka mitmekilomeetriseid jäämägesid. Sellises fjordis on vesi vaseoksiidi meenutavalt roheliseks muutunud justkui värvipotist voolaks välja.

Pilved ja pilvevarjud liustikuveest roheliseks värvunud fjordis

Gröönimaa läänerannik koosnes pisikeste valgete lumelaikudega tipitud süngelt mustadest kaljudest, mis järsult merre laskusid. Peagi jõudsime piirkonda, kus hulgaliselt purustatud jääd meres ning selle keskel pirakas jäämägi. Alles nüüd avastan probleemi, automaatsüsteemis teravustas fotokas lennuki aknale, millel pisikesed jääkristallid. Loodetavasti ei läinud kõik seni võetud pildid aia taha. Nii plõksutan igaks juhuks veel mõned merepinnast ja pilvedest.


Ülemise pildi jäämägi suurendatuna, isegi jõgede orud ja kõrgus selgelt näha
Saime ka kätte ametlikud lehed, mis kõigil reisijatel vaja täita enne Kanadasse jõudmist. Mingi totrus, mida peale "California piiri" pole ma teiste riikide puhul kogenud. Põhimõtteliselt tegu kirjaliku tollideklaratsiooniga kinnitamaks, et miskit lubamatut sisse ei too. Seekord on vist esimene kord, kus ma tõepoolest mahun kõigi piirangute alla, sest unustasin Helsinki lennujaamas kärakat juurde osta ja pole mul ka memme moosi, hallitusjuustu ega rangelt keelatud vürtsikilusid, mis Kanada ametnike arust võivad riigi hukutada.

Kõrval olev vahtralehemaa kodanik lapib praegu palavikuliselt oma tshekke ja üritab kokku lüüa, kui suure raha eest ta matrjoshkasid ning t-särke sisse toob, lisaks kulutused hotellidele bussisõidule ja balletietendustele. Proovisin seletada, et seni kui ta relvade või narkotsiga vahle ei jää, ei huvita numbrid kedagi, aga tüüp ei teinud kuulma ja liidab käsitsi püüdlikult edasi.

Labradori kõnnumaa
Metsatulekahju
Labradori kohale jõuame Fort Champi kohal ja lennuki trajektoori vaadates märkan, et oleme lennanud palju põhja poolt kui tavaliselt, üle kolmandiku Gröönimaa, mitte lihtsalt lõunatippu puudutades. Asusime vahepeal kusagil 70'dal põhjalaiusel, isegi polaarjoonest põhjapoole. Labradoris on lumi sulanud ja sadade kilomeetrite kaupa ainult metsaga kaetud mäed ning lugematud järved. Ilus metsik maa, oleks palju raha lendaks vahel siia oma vesilennukiga, eemale igasugusest tsivilisatsioonist.

Labrador - metsik maa: Järved ja Mets
Pilvefront tuleb läänest
päike on juba suht madalale langenud ja peegeldab järvede pinnalt vastu pakkudes imelist vaatemängu. Vahepeal isegi tekib vikerkaar päikesest alla hõredate pilvede sisse. Mingil momendil hakkavad pilved sinakat tooni minema, peagi selgub põhjus. All põlevad massiivsed metsatulekahjud, siia pärapõrgusse küll keegi kustutama ei jõua, need põlengud kestavad kuni mets otsa saab või tugevalt vihma hakkab kallama.


Märkan all huvitavat ümmargust järve, mille keskel saar. Just sellised näevad välja iidsed meteoriidikraatrid, mida Labradori graniitkilbil üige mitmeid on leitud. Kas see konkreetne ka kosmilist päritolu, ei tea. 


Ontario kohale jõudes ilmub meie alla paks valge pilvevaip. Veel tunnike lendu ja algabki maandumine. Pilvedest läbi jõudes avanev vaatepilt shokeerib, nas tõesti elame selles hiiglaslikus sipelgapesas, mida kutsutakse Torontoks. Tsivilisatsioon rikub kõik ilusa, see linn oleks justkui bürokraadi poolt ületunde tehes kiiruga pastakaga paberile sirgeldatud, ei mingit fantaasiat.

Tunnen lausa füüsiliselt, et ei taha siia tulla, keeraks hea meelega tagasi kui saaks. Aga kahjuks pole see võimalik, tuleb hambad kokku surudes reaalsusse sukelduda ja järgmine hommik kella kuueks tööle minna, et järgmise puhkuse jaoks vaba aega teenima hakata.