Sunday, July 21, 2013

Jaapan-1 Lend 13 tundi ühtejutti + veel poolteist


Ehkki plaanis lennata Tokiosse põrutame esialgu ilmastiku sunnil Helsinki poole
Reede hommikul ajasime end varakult üles ja asusin pakkima. Minu seljakott kujunes veidi raskemaks kui laste omad, sest otsustasin ka telgi kaasa tarida. Ei tea kui mõistlik see on, aga tahan natuke matkata ja äkki tekib võimalus telgitada. Pakkimine ei läind eriti sujuvalt tänu uputuse poolt tekitatud segadusele. Nii mõnedki asjad olid kurat teab kus, otsimisele kulus hulk kallist aega. Kõige tipuks kippus North Face seljakott paarist kohast rebenema, on teine ajaga rabedaks läinud. Palavus ajas hullult higistama, käisin neli korda dushi all end jaheda veega loputamas.
Lastega lennujaamas lendu ootamas

Lõpuks siiski sai enamus asju kotti, sandaletid olid viimased, mis ükshaaval tuli sisse suruda. Kümne ajal saabus õhujahutuse tehnik, kes vahetas veekahjustusi saanud jupid - elektroonika skeem ($350) ja pisike trafo ($150), lisaks visiiditasu ($150). Kõik kokku tuleb kena kopikas, sest vaja ka 13% riigilõivu lisada. Õnneks on lootust, et kindlustus katab selle.

Lennujaama sõitsime poolteist tundi varem kohale, jätsime ukse ees kaasaga hüvasti ja kobisime meeldivalt jahedasse hoonesse. Registreerumise pidime kohapealse automaadi abil tegema, kuna online see millegipärast ei õnnestunud. Igatahes saime kiirelt hakkama, seljakotid ära antud ja turvakontrollist läbi. Minu esimene käik tollivabasse poodi valmistas pettumuse kuna õlledest oli ainult Coors Light, mis paras ameerika piss. Samas ajab häda härja keavu, võtsin 6-packi, lisaks pudeli konjakit ja pudeli Canada viskit külakostiks.

Vanem plika check-in tegemas
Ootesaalis rüüpasin paralleelselt koduga vesteldes ja netis surfates endalegi märkameta kaks õlut ära. Lennukile ronides oli aga meeldiv üllatus, et Air Canada Boeing 777-300ER kohandatud pikamaa lennuks. Istmed palju ruumikamad kui need millega tavaliselt olen harjunud, kõigil nina ees korralik 7 tolline puutetundlik ekraan ja isegi usb auk ning multiregion stepsel. Filmi ja mänguvalik on samuti muljetavaldav, aga momendil ei viitsi seda kasutada.

Õhkutõusmist oodates asusin uurima seljatoe kotis olevaid broshüüre. Pisike ehmatus, kui sain pihku "õhukohviku" hinnakirja. Mis mõttes, ega nad ometi kavatse minult nämmi ja jookide eest raha kasseerima hakata. Taolise piletihinna puhul oleks tegu suisa röövimisega. Olin juba hinges valmis kogu lennu nälgima, mitte küll kuivama, sest neli õlut ikka veel alles. Nii hull asi siiski polnud nagu hiljem selgus.

Karatesemuga lennukis
Lennu esimene osa möödus suht ebastabiilsetes ilmastikutingimustes, mis tähendas, et serveerimisega pidime ootama. Äikesetormid läksid koguni nii hulluks, et algul tuli jupp maad Helsinki poole lennata, tehes pika kaare hullemate piirkondade ümber. Marsruut oli planeeritud üle Killarney aga tegelt läksime tükk maad põhja poolt. Kaardi põhjal otsustades j'i pilvekatte alla tuntud kullakaevanduste linn Timmins.

Lõpuks võeti maha turvavöö sildid ja asuti serveerima, siiski tasuta. Ekonoomikute klassis oli valik kana ja loomaliha vahel, mõlemad keskmisest nirumal tasemel, milles võisin veenduda kuna sain ka laste tellitud kana lõpeteda. Positiivseks momendiks oli kõrvale pakutav punane vein, mida ma häbenemata kolm pudelit küsisin. Sain ilma vaidlemata, eks stjuuardessid teadsid, et nii lamedat toitu pole võimalik kaine peaga süüa. Ega ma ahnitsenud, aga karta on, et Vaikse ookeani siinpoolsel rannal tasuta enam miskit ei pakuta.

Veinike ja läpakas aitasid aega viita
Küsisin ka kohvi, kuid vaatamata teadmisele, et lennuki kohv tavaliselt eriti tasemel pole, ei osanud sihukest sõna otseses tähenduses laket oodata. Värv meenutas vett, mis meil uputusega keldrisse tuli aga maitse pidi keldri solgil kindlasti parem olema. Kuidas on võimalik pakkuda lennukis kohvi nime all vedelikku, mille retsepti eest CIA kõva raha maksaks, et seda terrorismis kahtlustatavate piinamiseks kasutada. Maha ei saanud kahjuks kallata, oleks mu kalliste eesti "suva" sokkidele parandamatud vigastused tekitanud. Viskusin matrossovlikult blindaazhile ja neelasin jõuga ühe hooga alla. Teatava üllatusena ei järgnenudki okserefleksi, ju siis tegu salakavalama mürgiga nagu mõne seene puhul, mis alles siis tunda annab kui maks kahe päeva pärast kärbunud on.

Lohutuseks korkisin kolmanda veini ja kohe hakkas parem. Momendil oleme Churchilli linnast just üle lennanud ja suundume Canada arktika suunas. Kui siin peaks alla kukkuma saame karude söögiks, vahet pole kas pruunide, mustade või valgete, siin leidub kõiki, inimesi seevastu eriti pole. Need kes on tuleks pigem rannaröövlitena kui päästemeeskonnana, kokkuvõttes oleks tore siin mitte maanduda. Kõrvalmärkusena tasuks mainida, et peitsin saadud plastik-kahvli kõhukotti, sest kardetavasti peale pulkade ma järgneva kahe nädala jooksul muid toiduabivahendeid ei näe.

Lapsed on mingil arusaamatul moel pulkade kasutamisel suht edukad, sest harjutasid seda viimasel ajal. Ei teagi, kas tegu põlvkondade erinevusega, nad ju klaviatuuri peal ka palju osavamad ja kiiremad, või pole minul lihtsalt piisavalt entusiasmi. Tegelikult on ju absurdne, et jaapanlased, kes uue tehnoloogia valdkonnas esirinnas, kasutavad mitte lihtsalt kiviaja vaid lausa ahvide söögiriistu, nimelt on shimpanshidel kombeks sipelgate püüdmiseks ja söömiseks oksaraagusid tarvitada.

Toronto 3702 miili idas Tallinn 5518 läänes
Kolm veinipudelit (ja 2 õlut) on hakanud mu põiele mõju avaldama, pean vahepeal pissipausi tegema.  ...         ... kolm tundi hiljem, peale viimase Bourne filmi "Bourne Legacy" vaatamist. Ehkki olen selle märuli fänn, ei meeldinud mulle uus osatäitja. Ja film ise oli kah keskpärane, vähemalt aitas aega viita.

Just sai pool teed läbi, oleme Alaska kohal, natuke Nome linnast idas. Kui vaatasin kohamäärangut, ja panin peale kaks linna selgus, et Tallinn jääb nüüd juba lääne poole, Toronto idasse. Akna taga on olnud pidevalt pilved, no täiesti igav värk. Toodi ka süüa: suur kausitäis nuudleid, mida pidin pulkade abil näost sisse ajama. Jube mõelda, et järgmised kaks nädalat tuleb sihukesel dieedil veeta.

Õnneks toodi maitsetu saiakese vahele susatud lihalõigud. Kui lapsed uurisid, mis seal on, vastasin tõepäraselt ehkki veidi ebaeetiliselt, et surnud lehma lõigud. Taoline vastus tagas soodsa vahetuskauba: kaks lihavõileiba pooliku nuudlitopsi ja suure küpsise vastu. Tüüpiline eduka ärisituatsiooni näide: mõlemad pooled olid rahul ja veendunud, et tegid jube hea tehingu :) Tuju tõstis fakt, et saiakeste kõrvale sain neljanda veinipudeli. Südamega peaks nüüd pikaks ajaks kõik korras olema, punane vein pidada pumbale hästi mõjuma.

Lõpuks oleme Vaikse ookeani kohal Beringi mere piirkonnas. Lootsin, et lendame ka üle Magadani ja Kamtshatka aga lennutrajektoori on korrigeeritud, siiski lootust Kamtshatkat näha kui pilved kaoks. Aitab juba ka, varsti pool maakera sõidetud ja muudkui pilves. Kohe kohe ületame rahvusvahelise ajajoone, kus reede paugupealt keset päeva laupäevaks muutub.

Veelkord süüa, magamise üritamist kolm tundi jutti, mis eriti hästi ei õnnestunud. Jalad jäid kangeks, ükskõik mis pidi neid proovisin sättida. Lõpuks hakkasime aegamööda Jaapanile lähenema. Kamtshatkat ei näinudki, ehkki lendasime lähedalt mööda. Tokyos maandusime täpselt õigel ajal. piirivalves järjekord lühike, saime kiirelt ette aga vanema lapse puhul viskas punase tule ette. Tal oli passis pisike viga sünniajaga, õnneks lasti meid ikka läbi.

Lennujaamas kodumaiste lendude väljumise poole jalutades jäi meie kaasreisijal silma, silt teatega, et pakid oleks vaja ise üles korjata. Imelik, sest Torontos küsisin spetsiaalselt pakke ära andes mis juhtub. Meile teatati, et need lähevad otse Osakasse. Igaks juhuks astusime pakikonveieri juurde, kahe minuti pärast tulidki seljakotid kenasti reas. Kurat kui oleks jäänud neid Toronto ametnikke uskuma oleks me pakkide kättesaamine õige pikalt läinud.

Tollist saime lihtsalt läbi, järgmine ettevõtmine kohaliku sim kaardi üles korjamine lennujaama postkontorist. Olin juba enne uurinud kus see asub aga igaks juhuks küsisin üle, jaapanlased olid ülevoolavalt abivalmis pakkudes end lausa käekõrval juhatama. Postkontoris näitasin passi ette ja saingi ümbriku sim kaartidega kätte. Osaka lennu peale oli vaja uuesti turvakontrollist läbi minna, seal tuli meelde, et mul on kaks õllepurki järgi. Oh pergel, kas võetakse ära või pean kohe nahka neelama.

Narita lennujaamas Osaka lendu ootamas
Aga minu üllatuseks ei tehtud sellest miskit küsimust just sama moodi kui Soomes, paistab et ainult ameeriklased ja nende eeskujul püüdlikud canadalased on selle koha pealt totakalt kangekaelsed. Alles edasi minnes tuli meelde, et lisaks oli ju seljakotis ka kaks liitrist kangema käraka pudelit, mis samuti mingit reaktsiooni esile ei kutsunud.

Vulkaan udus Tokiost õhku tõustes 
Ootesaalis oli aega, istusime seina äärde maha ja hakkasime ajaviiteks netis surfama. Naritas nimelt on tasuta internet, mis aga Osaka Itami lennujaamas puudub. Sain isegi Eestiga veidi skypega vestelda enne kui meid lennukisse kutsuti. Tegu oli sama lennukiga aga palju mugavama ja avarama versiooniga. Istmed liikusid nii, et jalad sai minupikkune mees mugavalt välja sirutada. Ekraanisüsteem oli vingem ja lennuk tundus üldse paremini seadistatud olevat.

Pilved ja varjudemäng
Pilvemere lained
Et päike hakkas loojuma, sai päris mitmeid huvitavaid pilte teha, mis muidugi pooltki tegelikkusest edasi ei anna. Ülevalt vaadates paistab Jaapan kontrastide maa. Ühest küljest rohkelt metsasid ja mägesid, teisest küljest lage ala paksult täis ehitatud. Eriti selgelt avaldus see Osakasse maandudes, nii suurt ja tihedalt asustatud linna pole ma varem näinud, ehkki olen ka New Yorgist lennanud. Natuke õudne oli taolist kivi, asfaldi ja betooni dzhunglit vaadata, ise küll ei tahaks seal elada.

Väsinud reisukaaslased
Kaks veel erksad 
Tundub, et lennujaamandus on Jaapanis igatahes palju paremini organiseeritud. Pakid tulid ahvikiirusel lindile, peale maandumist olime praktiliselt poole tunniga jaamahoone ees. Busside teadetetahvlil sain hieroglüüfide vahelt aru, et number 12 buss sõidab sinna kuhu meil vaja minna. Läksin bussijuhilt uurima, see näitas et minuti pärast on minek, minge ostke automaadist pilet. Minutiga ma niikuinii hakkama ei saa lõin käega aga bussijuht kargas maha ja tuli isiklikult mind aitama, lisaks veel paar tüüpi kes kotte aitasid tarida.

Osaka - inimsipelgapesa
Veidi askeldamist ja saimegi hakkama, 620 jeeni ehk $6 nina pealt on päris soodne linna keskusse sõidu eest maksta. Bussis vahetasin telefonis sim kaardi ära ja teatava üllatusena hakkas see kohe tõrgeteta tööle. Niipea kui signaal käes kukkus mulle teateid sisse paugutama. Üks mure vähem, sest omades interneti ühendust tean tänu GPS'le alati kus olen (kaardi laadib ju netist alla) ja saan ka ise skypega ühendust võtta.

Poole tunni pärast astusime maha Namba OCAT peatuses, siit tuli raudteega kaks peatust edasi sõita. Sel ajal kui asusin bussipeatuse kaarti uurima astus mingi tüüp tüdrukutele liga ja hakkas neid arbuusiga toitma ??? Ei osanud sellest miskit arvata aga võtsin vastu kahvli otsas ulatatud ampsu ise ehmunult "arigato" pomisedes. Pergel kõik inimesed kipuvad eestlase jaoks ebamugavalt abivalmid olema, nagu et jätke meid ometi oma hädas rahule, eks ma küsin ise kui vaja. Harjumatu lihtsalt.

Päikeseloojang Osaka Itami lennuväljal 
Jalutasime edasi ja nii pea kui jäime seisma, et kaarti uurida, astusid inimsed ligi juhendeid pakkuma. Peale pisikest eksirännakut, mis tulenes metroo ja rongi sümbolite sarnasusest, saime õigesse kohta. Jälle tuli astuda lahingusse piletimasinaga, veidi sai teiste tegevust kõrvalt jälgida ja õnnestuski Mariga kahepealeasi ära teha. Rongiga olime 10 minutiga kohal ning perroonilt võtsime korteriomanikuga ühendust. Kübe ootamist kuni pisike jaapanlanna ligi astus, Peremehe abikaasa Fumi jalutas meid ukse ette ja saimegi viimaks kotid maha panna.

Oleksime hea meelega tudile kerinud, aga nad viisid meid veel linna peale hulkuma. Näitasid kohalikku ümbrust, mis tundus suht kahtlane, aga olles Jaapani kohta lugenud, ei tundunud peremehe väited ohutusest ülepakutuna. Käisime toidupoes, kust ostsin sushit, 8 tükki 200 jeeni ehk $2 eest. Edaspidi teadmiseks, et 100 jeeni on ümmarguselt $1. Igatahes toit selles poes tundus talutava hinnaga, ehkki puuviljad raskelt kallimad kui Canadas või isegi Eestis. Hea õlle sain poolteist dollarit purk, joogijogurt 200 jeeni eest.

Korterisse tagasi saime alles veidi enne südaööd. Rahvas kukkus kohe sirakile, ainult mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ajasin kõik 8 sushit endale nahka. Natu kaasaga lobisemist üle neti ja siis keris pilt eest ära. Elamisest kirjutan lähemalt järgmises postituses.

No comments:

Post a Comment