Thursday, August 8, 2013

Jaapan-2 Peldikupott, Shin-Imamiya ja Nanba


Uni esimesel ööl Jaapanis oli magus kuid katkendlik, pidevalt läksid silmad lahti, aju ei mõistnud miks "päeval" peaks magama. Veendudes, et ikka veel pime vajusid laud sama kiirelt kinni. Kui lõpuks oli valgeks läinud, lesisin mõnda aega, sest ei tahtnud teisi segada, elamine ju nii pisike. Viimaks sundis kõrvulukustav põiekas end maast lahti ajama. Vetsupotile istudes oli selge, et keegi on siin äsja käinud, prill-laud alles soe. Kummaline, sest viimase tunni jooksul olin kindlasti mina ainus ärkvelolnu meie kambast. Unisesse ajju turgatas ehmatav mõte, ega ometi kõrvalmajast pole salakäiku meie vetsu.

Heites pilgu Klingoni kosmosesüstiku juhtimispuldiga sarnanevale peldikukasutamis klaviatuurile meenus eelmisel õhtul toimunud halenaljakas vahejuhtum. Nimelt olin oma tegemistega ühele poole saanud ja lõppakordina vajadus vett peale tõmmata. Pulti uurides ei suutnud aga esimese hooga kuidagi ära arvata, millist nuppu peaks vajutama. Nuppude juures figureerisid hieroglüüfid ja paar piktogrammi.

Isegi viimaste põhjal oli raske arvata mida nood võiks tähendada, üks kujutas kahte vastastikku peput ja teise puhul tundus tegu olevat naise näo pildiga. Ei tea kas on tegu minu rikutusega, aga tualeti kasutamise asemel kippusid need pigem teatavatele seksuaalsetele tegevustele vihjama ;) Punase ruudukesega nupp tuletas kahtlustäratavalt meelde hävituslennuki katapulteerumisnuppu juhtkangi otsas, samas võis ka olla "off" nupuks tegevusele, mille piktogrammidega varustatud nupukestega esile kutsusid.

Kurat teab millega jaapanlased vetsus tegelevad kui neil nii kitsas elamine. Igatahes olin ääretult ettevaatlik ja julgesin esimest nuppu vajutada seistes potist nii kaugel kui see tillukeses ruumis võimalik oli. Alustasin kaugemate ja pisemate nuppudega, mingid tulekesed läksid peale aga muud ei juhtunud. Proovisin veel paari aga vett ükski neist peale ei lasknud.

Pildikestega nuppe ei julgenud puutuda isegi püsti olles, õige nõme oleks lasta end jaapani peldikupotil kitseks teha. Veepaagi küljes polnud ka miskit, andsin alla otsustades, et ilmselt pean tühja õllepurgiga köögist vett tooma.

Õnneks oli peremees just saabunud ja sellele julgesin oma häda kurta. Too sai kõhutäie naerda juhatades mu tähelepanu asjaolule, et vee laskmine käib siiski klassikalisel moel. Ma polnud lihtsalt piisavalt tähelepanelikult otsinud, sest põhitähelepanu oli juhtpuldile pööratud. Pisike veelaskmiskang oli paagi küljes aga teisel pool seina vahele varjunud.

Tulukestele, mis põlema jäid polnud ma peale edukat veelaskmist tähelepanu enam pööranud. Vajutasin sama nuppu mis enne ja nüüd süttis teine punane led, veel kord vajutades läks ka kolmas põlema. Kui tundisn ehmatusega, et istumise all läheb palavaks oli selge vähemalt tolle nupu otstarve - prill-laua soojendaja. Sellest siis mulje, et keegi on öösel potil käinud, soojendus oli peale jäänud. Veel kord vajutades kustusid kõik tuled - heureka, tsüklis töötav süsteem, 1,2,3 ja 0 soendustase ühe nupu all.



Peldikumüsteeriumi puzzle esimese osa edukas lahendamine andis hommikule positiivse alguse. Järgmise käiguna otsustasin kohvi teha, paraku selgus, et vaatamata igasugu muudele köögiagregaatidele puudub selline hädavajalik asi nagu kohvitass kohvimasinast rääkimata. Peale lühikest arupidamist rakendasin oma inseneriharidust ja kombineerisin kohvimasina käepärastest judinatest. Vesi keema miski tavalisest elektrikannust pikalt keerulisema riistaga, lehter tilgutiks ja teekoti ümbris filtriks. Tiba tülikam kui tavaliselt aga ajas asja ära ja mis peaasi, sain hommikuse kofeiiniannuse kätte. Kohvi muuseas tegin keraamilise kausi sisse, mis oli ainus mõistliku mõõduga anum.

Istusin kohvikausiga läpaka taha ja surfasin veidi netis. Interneti ühendus oli meie "üürilepingus" sees nii kohapealne juhtme, wifi kui ka kaasaskantava wifi hotspoti näol. Vähehaaval hakkas ülejäänud rahvas liigutama. Hommikusöögiks sõid lapsed vaatamata minu vastuseisule eelmisel õhtul ostetud krõbinaid ja jogurtit, mis sarnanes roosa petiga, maitse oli sealjuures teisel täitsa hea.

Toidu seisukohast otsustasin kohe, et annan neile iga päev toiduraha 1000 jeeni, sellest peaks piisama. Nii ostavad ise mis tahavad ega saa minu kallal viriseda, et see või teine ei maitse. Oma viga kui viletsalt valitud, samas kokkuhoidlikult toitudes saavad ülejäänud raha kasutada suveniiride ja muude põnevate asjade ostmiseks lisaks 5000 jeenile, mis kohe peo peale ladusin. Selle süsteemiga paistsid kõik rahul olevat.


Esimesel päeval olime otsustanud suht rahulikult võtta ja lähemas ümbruskonnas ringi vaadata. Koukisin telefoni välja, avasin Google kaardi ja olimegi meetri täpsusega maakeral paigas. Tänapäeval pole ikka võimalik kuskil ära eksida kui sul nutikas olemas ja mõistad mõningaid põhifunktsioone kasutada. Jalutasime pisikesi tänavaid pidi lähemasse suurde kaubanduskeskusse, milleks osutus toosama, kus eelmine õhtu bussilt rongile ümber istusime. Ostukeskus oli nii kümnekordne, lisaks paar maaalust korrust. Kohe algul märkas vanem laps reklaamplakatit, kus pisema plika nimi peal, no muidugi oli see pilti väärt!


Kuna nälg oli näpistama hakanud otsisime kõigepealt üles koha, kus natu näksida. Lapsed olid ikka veel veidi ettevaatlikud jaapanipäraste toitude suhtes, mistõttu suundusime tuntud pontsikubaari Bagel-Bagelisse. Hinnad olid teatava üllatusena vaid veidi kõrgemad kui Canadas. Edasi jalutades selgus peagi, et meie huvid lahknevad. Leppisime kokkusaamise kaubamaja katusel pooleteise tunni pärast. Igaks juhuks astusin enne ka pangamasina juurest läbi, et raha välja võtta. Lastel oleks siis kohe võimalik osta kui miskit huvitavat leiavad. Pangamasin töötas suht arusaadavalt, sest inglise keelt sai valida kasutamiseks.


Tegin shoppama suunduvatest plikadest pildi ja kulgesin sujuvalt suvalises suunas. Peagi avastasin, et olen hoone kaugemasse otsa jõudnud. Sealt paistis mingi veidi vähemsoliidne kaubamaja, otsustasin seda väisata. Läbi mitmete korruste igasugu kraami nagu ühes tavalises ameerika kaubamajas. Miskit põnevat silma ei hakanud, alles alumisel korrusel sain midagi, sest seal oli toiduosakond. Võtsin kaks õlut ja pudeli jääteed. "Vaba aeg" hakkaski otsa saama, tagasi keskusesse otsima võimalust katusele saamiseks.


Üles jõudes avanes vägev vaatepilt, nii võisid kunagi välja näha kuulsad Baabüloni rippuvad aiad. Tihe rohelus oli mitme ülemise korruse ulatuses astmeliste platoodena. Alles siin sain aru, et arhitektid olid üritanud hoonega kanjonit sümboliseerida, kus alumisel korrusel liikuv inimmass endast jõge kujutas - tõepoolest muljetavaldav.


Istusime puude varju pingikesele, näksisime veidi ja lasin õllel hea maitsta. Lapsed polnudki miskit märkimisväärset ostnud, ilmselt tegu liiga uhke ja kalli kaubanduskeskusega, lux poodide valiku poolest sarnanes teine Eaton Centre'ga Torontos.
Lapsed toidupoes raske valiku ees

Et oli hiline pärastlõuna, seadsime sammud kodu poole. Veidi pildistamist tänavatel, toidupoe retk ja asutasime end varakult õhtule, et järmiseks päevaks valmistuda. Läpaka taga otsisin valmis koha kuhu minna ja variandi kuidas sinna kõige mugavamini saada. Selleks on Jaapani puhul väga mugav Hyperia nimeline veebileht, kus pead vaid lähtepunkti ja sihtpunkti kirja panema ja sulle antakse minutitäpsusega mitu erinevat võimalust kuidas kohale saada. Pakkusin välja järgmiseks päevaks lõõgastumise Vaikse Ookeani rannakuurortis, mille kogu seltskond vaimustusega vastu võttis.

No comments:

Post a Comment