Tuesday, August 13, 2013

Jaapan-4 Osaka Kindlus

Sõja 400's
aastapäev
Vana ja Uus - Osaka kindlus ja pilvelõhkujad
Eelmise päeva puhkamine oli osutunud nii väsitavaks, et magasime pikalt sisse. Kiiret polnud kuhugi, sest päevaplaanis kohaliku kindluslossi külastamine. Osaka Castle ehk kindlus on Jaapani ajaloo seisukohast vägagi olulisel kohal, milles veendusin enne sõitu kui vaatasin Jaapani ajalugu kajastavat saadet netflixist. Kindluse lasi ehitada Jaapani esimene ühendaja Hideyoshi Toyotomi, töödega alustati aastal 1583. Peale tema surma 1598 sai uueks valitsejaks poeg Hideyori Toyotomi.

Kaks aastat hiljem algas sõda ja Hideyori väed said lüüa Sekigahara lahingus teise suure väejuhi Ieyasu Tokugawa vägede käest kuid kindlust ei õnnestunud neil vallutada. 1614 talve kampaanias proovis Tokugawa uuesti võtta kindlust, jälle ebaõnnestunult. Alles järgmise aasta suvel sai ta tänu reetmisele jagu tollal vallutamatuks peetavast kantsist. Kogu Toyotomi klann tapeti ja algas teise suure ühendaja Tokugawa valitsemise ajajärk, mis kestis järgmised 250 aastat.

Purskkaev pargis
Metsaalune
Kindlus on korduvalt maha põlenud ja üles ehitatud, viimase põhjaliku hävitustöö tegid ameerika pommitajad 1945 aastal kui kuni 90 protsenti ehitistest purustati. Põhielemendid nagu müürid ja bastionid pidasid vastu, kuid tornid ja loss hävinesid. Praegune kindlus on 1995 aasta restaureerimise tulemus, kusjuures väliskujuga üritatakse jäljendada võimalikult täpselt Tokugawa ajastu ehitisi.


Sõitisme kohale rongiga, kasutades oma JR-passe. Kindlus ja seda ümbritsev park katavad nii suure ala, et oli valida kahe erineva jaama vahel kus maha minna.

Pargis polnudki eriti palju inimesi, mõned üksikud jalutasid või jooksid. Kohati oli väga hooldatud piirkondi, elupuud ilusti kunstiliselt pügatud, kohati nägi välja nagu metsaalune. Kaarnad istusid okstel ja lendasid erutatult kraaksudes ringi. Neid musti linde tundus üldse päris palju leiduvat kõigi losside juures kus käisime.

Mari avastas puude pealt miskid pirakad putukad, lähemal uurimisel selgus siiski et tegu vaid putukate kestadega. Polnudki selge kas loomad olid ise kitsaks jäänud koorikust välja roninud või oli keegi nad nahka pannud. Laps sikutas ühel surnud põrnikal ilusa rohelise tiiva küljest, et suveniiriks kaasa tuua.
Vallikraav, kivimüür, loss
Kindlusevalvur - must kass
Sild viib üle välimise kraavi
Kindlus on piiratud vallikraavidega, millest kitsad kivisillad üle viivad. Kõrgendik pole looduslik, enamasti inimjõul mujalt kokku tassitud. Suured kivid seintes on sõjapealike poolt lastud kohale tarida. Siiani võib kividelt leida "omanike" klannimärke.
Rinnatise kivid on päris pirakad

Tahutud rahnud on ilma mördita üksteise otsa sobitatud jättes piisavalt pragusid, et kassid mahuvad pesa tegema:) Kuna gravitatsioon peab kogu kupatust paigas hoidma, laienevad müürid altpoolt sujuvalt ja silmnähtavalt. Kaugelt ei saanud kivide massiivsusest aru, alles inimesega kõrvutamine andis õige perspektiivi.

Lapsed lossi ees
Põhilossi juurde jõudmiseks pidime õige mitu kaitseliini ületama, mis palavusega päris ära väsitas. Lõpuks võtsime kassast piletid ja astusime sissekäigu juures trepi kohal olevate veepihustite alt läbi.

Veidigi palavusele leevendust enne lossi sisenemist. Õnneks juhatati meid kohe lifti juurde, blondiinid viiakse igaks juhuks kõige kõrgemale korrusele, et ära ei eksiks:)

Siin sai välja ümber terve torni viiva rõdu peale. Perfektne koht pildistamiseks, mida kõik agaralt kasutasid. Loss ise kujutas endast muuseumi, kus väljapanekud läbi erinevate ajajärkude.

Kuldkalake, vallikraav, park ja linn
Iidne ja Moodne
Võrreldes lääne muuseumidega hakkas silma suht suur minimakettide hulk. Muidu nagu ikka: relvad, riided, mündid, joonised, kirjad, ürikud, jne ...

Mari kullast tiigriga
Kõige all muidugi pood, meie omad uurisid kah, aga miskit huvitavat ei leidnud. Christina sai endale lehviku, mis siinses palavuses päris otstarbekaks osutus. Väljas olevas poes oli huviavamat kraami, Kiki ostis samurai mõõka jäljendava vihmavarju. Mari kaalutles tükk aega ninja visketähtede juures aga otsustas mujal veel vaadata.

Dojo ees ...
... ja Dojo sees
Tagasiteel jalutasime lossi juures oleva tohutu suure võitluskunstide võimla juurest läbi. Kliimaseadmeid seal polnud aga suured ventilaatorid puhusid õhu liikuma. Millegipärast polnud ka treenijaid eriti, ainult kamp poisikesi, kes poolnaljaga judo heiteid tegid.

Tüüp kivi otsas, taga värav ja tempel
Tempel seestpoolt
Samas asus ka miski budistlik tempel, pühendatud ühele vaske valatud tüübile. Kes ta olla võiks polnud aimugi, sest seletus vaid jaapanikeelne. Viimase pildi pargis klõpsasin Kikist palmipuude taustal.

Kiki "samurai" vihmavarjuga päikest varjamas
Et kell polnud veel palju, otsustasime veidi linna peal ringi vaadata ja järgmisse jaama jalutada. Koduteel läksime juba tuttavast toidukast läbi, võtsime oma õhtu ja hommikusöögi. Seekord olime rekordiliselt vara korteris, peale sööki tekkis isegi aega veidi blogistada. Enne aga korkisin õlle ja arutasime järgmise päeva plaani. Peale paari erineva võimaluse kaalumist otsustasime Kesk-Jaapani mägedes olevate koobaste külastamise kasuks.

No comments:

Post a Comment