Wednesday, August 21, 2013

Jaapan-6 Kyoto

Nijo Kindlus, Ninomaro palee
Hakkaski kujunema nii välja, et tegime vaheldumisi pikema sõidu ja lühema sõidu. Lühema puhul oli lootust veidi varem koju jõuda ja järgmiseks pikemaks välja puhata. Tänaseks olime valinud suht lühikese ja eeldatavasti kergema Kyoto ekskursiooni. Too linn asub vaid 39 km Osakast, kiirrongiga jõuab sinna 15 minutiga ja maksumuseks kujunes 2 X 2930 = 5860 jeeni (pilet 540 ja broneerimine 2390).

Olin otsustanud võtta endale planeerimise puhkuse ja lasin seda sõitu Christinal paika panna, tegu nii lühikese jupiga, et miskit ei saa ju valesti minna. Pealegi oli Kyoto tema huviobjektiks, meie otsustasime kaasa minna losse ning templeid külastama, mis niikuinii minu prioriteetide alla ei kuulunud. Algus läks paljulubavalt, saime ilusti rongile aga ka mahajäämise korral poleks probleemi, sest järgmine väljuks paarikümne minuti pärast.

Kyoto tänaval
Nijo kindluse väravas
Kyotosse nii kiirelt jõudmine tuli mulle ootamatusena, sest polnud sõidugraafikule tähelepanu pööranud. Olin just hommikuse õlle korkinud kui BBC aktsendiga anti teada, et kohe teeme lühikese peatuse Kyotos. Molutada ei saanud, kiirelt püsti, õlu tasku ja rongist maha, perroonil pidin vedeliku kerre rüüpama, et ei hakkaks õllepurk pihus pääslast läbi jalutama.

Kohe raudteejaamast läksime metroo peale ja sõitsime shogun Tokugawa residentsi, Nijo kindluse juurde. Veidi tänavail jalutamist ja avaneski vaade rohelusse mattunud losskindluse poole. Ehitatud on 1603 aastal, ja praegu peetakse seda üheks paremini säilinud tolle ajastu Jaapani paleearhtektuuri näidiseks. Väravas piletit ostes veendusin jälle, et krediitkaardiga pole siin miskit teha, ainult sula aksepteeritakse. Pisem laps sai õnneks poole hinnaga tänu neile loetud päevadele, mis 16'st eluaastast puudu.


Kindlus on piiratud kahekordse müüride ja vallikraavide süsteemiga. Jalutasime üle silla, läbi suure värava hoolitsetud maastikukompleksi, liiga tagasihoidlik oleks seda aiaks nimetada. Eemal hakkas silma pirakas Jaapani stiilis Ninomaro palee, mis ongi põhiliseks vaatamisväärsuseks. Too on säilinud originaalsena, ja seal resideerus shogun Kyotos viibimise ajal.


Tiik ja kivirahnud
Nijo hoonete kompleks, taga mäed 
Üheks huvitavamaks momendiks omaaegne turvasüsteem, mille oluliseks osaks niinimetatud "ööbikupõrandad" koridorides. Põrandad ehitatud nii, et neil astudes lauad liiguvad ja kriuksuvad meloodiliselt muutes märkamatult ligihiilimise pea võimatuks. Proovisime meiegi salamisi hiilida, ei miskit, sajandeid vana süsteem töötas edukalt, kriuksatused ja vidin saatsid ka sokkides libistades liikumist. Elu ja tööruumid on tatami mattidega kaetud, sainad ja laed temaatiliselt maalitud tolle aja kuulsate kunstnike poolt.


Palav on
Perfektseks pügatud aed
Vastuvõtusaalis istus shogun kõrgemal pjedestaalil, audientsi saajad oma 10 meetrit eemal ja madalamal. Otsest kontakti shoguniga polnud kellelgi neist ette nähtud, kingitused või kirjad anti edasi kammerteenrile ja see sebis siis edasi-tagasi külaliste ja shoguni vahel. Juhuks kui kellelgi tuleb pähe mõte shogunile kallale kippuda oli lükandseinte taha silmatorkamatult paigutatud kaks relvastatud ihukaitsjate rühma.
Iidne põrandalaud
Nijo hoonete kompleks, tagaplaanil mäed
Palee asub keset traditsioonilist Jaapani aeda, kus suur tiik, kivisid ja kaljurahnusid ja hulgaliselt pügatud puid. Iseenesest kena aga minu maitsele liiga kunstlik, iga oksake on perfektseks nüsitud, iga rahn just sobivasse kohta ja õige nurga all paigutatud. Et ilm oli kole palav, jalutasime aias väga rahulikult otsides igal võimalikul juhul puude varju. Õnneks olid kohvik ja suveniiripood kliimaseadmetega varustatud, saime seal jahtuda, jäätist süüa ja paar suveniiri osta.

Keisripalee värav
Edasi oli plaanis keisri palee külastamine. Siinkohal ei saa märkimata jätta, et reisukaaslane polnud kodutööd korralikult teinud. Esiteks kulus meil eeldatava 20 minuti asemel kolmveerand tundi, et palee kompleksi juurde jõuda. Seega olime kella kahesele tuurile hiljaks jäänud, kohe aga selgus, et vahet polnud, sest palee oli neljapäeviti suletud.


Mari puuhiiglase juures
Oksal kasvab rohi
Nojah, ikka juhtub, eks ta ise oli kõige rohkem pettunud. Aga ka palee ümbruse aed oli vaatamisväärsus oma tohutute puude, ojakeste, jalgradade ja paraadteedega.


Et alles lõunaaeg otsustasime Kyotos viibimisest võtta mis võtta annab ja jalutasime veidi mööda linna. Ootamatult märkasid tüdrukud meeldiva üllatusena tee ääres muuseumi ja mitte mingit tavalist vaid Manga muuseumi. Andsin neile piletiraha ning leppisime kokku pooleteise tunni pärast kohtumise samas kohas. Sel ajal kui plikad muuseumis aega veetsid tatsasime linna peal ja tegime kerge eine ning joogid. Proovisin ka pankadest raha võtta aga edutult, ükski masin ei aksepteerinud mu kaarti.

Louis Vuitton Kyotos
Kohvik nimegs "Tissid" :)
Kohtudes otsustasime jalutada kogu tee raudteejaamani, võtsime umbes õige suuna ja hakkasime astuma. Päris huvitav oli kitsaste teede rägastikus liikuda, samas eksimise muret polnud sest GPS näitas kus oleme ja kiiresti liigume.

Veidi tagasihoidlikum elamine
Kimonotes tänaval jalutamas
Tänavatel, kuhu turistid tavaliselt ei satu sai nii mõnedki huvitavad pildid võetud. Lõpuks olime jaama esisel. Naistekamp tahtis tohutusse ostukeskusse shoppama minna, mina enam ei viitsinud. Andsin neile piletid näppu ja kobisin ise Osaka rongile.


Hiljem kuulsin, et ega nad suurt shopanud, olid niisama jalutanud ja poodides ringi vaadanud. Lisaks veel mõningaid kohalikke vaatamisväärsusi nagu reklaamtuledes treppi ja Kyoto tuletorni pildistanud.


Ei saanudki ma väga palju varem koju, sest oskasin Osakas vale rongi peale istuda. Pidin tagasi sõitma, siis juba valisin hoolikamalt millisele perroonile ronin. Aga mul oli ka huvitav kogemus tipptunnist, kus rahvas inimjõgedena metroo ja traudtee treppidest üles-alla voolab ja perroonilt jaamateenistujate poolt rongidesse suunatakse. Minu maitsele ikka pikalt liiga palju inimesi.

Kyoto
Teletorn
Valgusreklaamiga trepp
Viimases rongis hakkasin silma koolitüdrukutele,kes kihistasid ja vahtisid mind ja hakkasid silma tegema. Ei noh tore küll, enesehinnang tõusis silmnähtavalt, oleks ma ainult 30 aastat noorem. Tüdrukutel oli aga sellele vaatamata lõbus, üritasid veidi inglise keelt purssida, millest sain jälle kord aru, et mind ameeriklaseks peetakse. Ilmselt kuulub suur osa enam vähem vormis meessoost valgeid kodanikke Jaapanis baseeruva USA armee üksustesse, millest ka taoline eelarvamus. Selgitasin, et "Canadian" ei viitsinud eestlaseks tituleerimisega segadust tekitada. Kui oli aeg maha astuda lehvitasid plikad veel tükk aega järgi nii, et mul hakkas perroonil lausa piinlik.

Elamisse jõudes leidsin sauna eest, esimene asi õhujahutaja peale lülitada ja külma või õigemini leige dushi alla kobida. Külmavee kraanist tuleb Jaapanis või igatahes Osakas 20 kraadist vett. Kui teised saabusid käisime poes ja ostsime viimase raha eest veidi süüa, pidin juba plikadelt laenu tegema. Tingimata vaja järgmine hommik minna kas samasse automaati, kust esimene kord õnnestus raha saada või otsida üles Jaapani Posti automaat.

No comments:

Post a Comment