Külaline ja kassimüsteerium

Augusti keskel saabus meile külaline Eestist, keda õnneks allkorruse olukord ei heidutanud või siis lihtsalt ei näidanud ta seda välja. Müts maha, kuna momendil saab alumise korruse vetsust vaadata läbi magamistoa arvutiruumi. Seinte asemel on alles vaid tugitalad. Õhukvaliteet pole ka kiita, kerge keldri hõng lööb ninna, aga mis teha paremat momendil pakkuda pole.

Korrektsuse huvides peab mainima, et ta keeldub tunnistamast oma külalise staatust ja kipub pidevalt nõusid pesema:) Matkal olles ostis omal initsiatiivil mulle õlle kõrvale näksi ja eile peale vanema lapse linna peale viimist koguni saabus koju kahe mu lemmikõllega. Isegi kui katkise kummiga rattaga vihma kätte jäänuna läbimärjana koju saabub on ikka happy, küll oli tore päev. Kus küll selliseid külalisi tehakse, taolisi võiks meil tihemini käia! 

Samal ajal läks ka kass kaduma. Esimesel päeval ei märganudki, teisel küsisin kas keegi Pumat näinud, keegi polnud. Tavaliselt ta üle paari tunni õues pole, hakkab valjult kräunudes sisselaskmist nõudma. Õhtul käisin rattaga ümbruskonna tänavad läbi, vaatamaks kas kuskil mõni kass pole auto alla jäänud - tulemusteta. Otsisime maja, kapid, garaazhi põhjalikult läbi, ei jälgegi. Isegi Kokolt küsisime, aga too vaatas nõutult otsa oskamata vastust anda, tavaliselt jookseb kohe kassi otsima kui küsida: "Kus Puma on?"

Päevad läksid ja kassi ei kuskil. Hakkasime mõttega harjuma, armas ta oli aga igal asjal on oma aeg ja selliselt ootamatult loomast lahkuda kuidagi nagu kergem kui näha teda haigena ringi käimas. Kaasa pani juba toidu ja joogikausid ära, arutasime kellele kotitäis kassitoitu anda. Kõige totram, et just olime kassimaksu tasunud, ainult $15 aga ikkagi loll tunne.

Tulen mina üks päev koju, avan ukse ja mis ma näen, kiisu jookseb valjult nurrudes vastu. Haarasin ta sülle, kus sina küll oled olnud. Kass on meil väga jutukas ja seletas omas keeles pikalt vahepealsetest seiklustest. Paraku saladuseks see siiski jääb, no ei mõista ma kassikeelt. Toidu, mis ette kallasin pani käigupealt nahka, ehkki muidu on niisama näkitseja.

Läksin taha aeda lugema, hakkasin ninaga tõmbama, aeg-ajalt tõi vaikne tuulepuhang vastikut laibalehka ninna. Poleks kass just tagasi tulnud oleksin kindel olnud, küllap vedeleb kusagil põõsa all. Helistasin kaasale ja andsin haisust teada, too oli veendunud, et kiisu otsad andnud. Alles siis sain aru: ta polnudki külalise poolt kassi kohta saadetud sõnumit kätte saanud. Ei, Puma on kodus ja ok, aga keegi teine on kusagil lähiümbruses laibastunud. Kui lapsed koju tulid, mainisin neile ka, et tagaaias haiseb pahasti. Pikalt ei saanud kiusata, sest hea südamega külaline andis mu tembu ära, pealegi ilmus kiisu nurga tagant välja. Sai teine laste süles mitme kuu jagu solgutada ja paitada.

Ei oskagi muud arvata, kui et loom pidi olema kellegi naabri juures kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt, kes teab. Igatahes sai ta kohe kaela oma rihma ja kellukese, mis loomale eriti ei meeldinud. Nüüd vähemalt ei saa keegi väita, et tegu hulkuva kassiga.