Monday, September 30, 2013

Jaapan-12 Ronimine Fuji Tippu

Valmistume vallutama Fuji tippu
Äratus veerand seitse, kiire kohv ja hommikusöök ning seljakottide pakkimine. Eelnevale kogemusele tuginedes soovitasin kõigil minimaalselt asju kaasa tarida. Matk on vaid ühepäevane ja ronides hakkab peagi iga gramm tunda andma, eriti kui see ülearune on. Oluline piisavalt vett ja kõrguse peale mõeldes soe fleece ning vihma vastu kilekas kaasa, natuke kontsentreeritud näksi nagu lehmakomme:), kuivatatud puuvilju ja pakk küpsiseid. Minul ja Kikil olid camelpackid 2 liitri veega, Maril pisike seljakott veepudeli ja näksiga, kõigil omad riided.

Ilm pilvisevõitu Fujioshidas, palav aga ei sadanud, mäge muidugi näha polnud. Rongile jõudsime kerge sörgiga õige napilt. Hommikune sõit käis edasi tagasi, sest kohalik rong viis rahvast tööle ja kooli aga peagi astusime Kawaguchiko jaamas maha, et bussi peale ümber istuda. Peatuses oli juba saba tekkinud, kuid rahvast ei paistnud eriti palju olevat. Veidi üllatav sest tegu ju esimese reisuga. Ostsin jaamast pileti, 2000 jeeni edasi tagasi, üks ots oleks olnud 1500. Kangetele vendadele või päevaturistidele tehakse soodustust. Välja astudes märkasin, et juba ronib rahvas bussile. Jooksuga peatusse, siin maal jääd maha kui õigeks ajaks kohal pole, nagu eelmisel päeval olime õppinud.

Mari ja Christina vasakul koos istumas
Ehkki olime viimased saime siiski istuma, mina ja Kiki tagumisele istmele. Buss sõitis punkt 7:33 välja nagu ette nähtud. Tee keerutas läbi metsa järjest ülespoole, pidevalt oli vaja neelatada, et õhurõhku sisekõrvas ühtlustada. Enamus sõitjatest nooremapoolsed valge rassi esindajad, ajasime veidi juttu ühe Shveitsi noormehe ja Uus-Meremaa tüdrukutega. Kõik ootusärevil aga ainult shveitslasel plaanis ühe päevaga ronimine ära teha, sedagi põhjusel, et peab juba ülejärgmisel päeval tagasi lendama. Tal oli ka rongipiletiga õnnetult läinud, ei jõudnud õigel ajal Shveitsi ja kellelgi teisel polnud õigust seda välja võtta, et talle järgi saata. Minul küll keegi midagi ei kõsinud kui Torontos mingi suvalise kontori turva käest ümbriku piletitega sain.

Mida kõrgemale, seda heledamaks läks ja kui peale tunniajast sõitu Yoshida raja 5'da laagri parkimisplatsile keerasime tuli päike välja, lihtsalt super! Rahvast oli päris palju, tundus et enamus mäelt tagasisaabujad. Bussist välja astudes avanes veede Fuji mäele. Võimas ja aukartust äratav pilt, foto ei anna edasi muljet selle kivi, laava ja tuhakogumi massiivsusest.

Yoshida raja viienda laagri parkla, Fuji tagaplaanil
Vahtisime veidi aega suud ammuli enne kui taipasime pilte teha. Olime just sellisel kõrgusel, mis madalamatest pilvedest natuke ülalpool. Siit oleks pidanud avanema imeline vaade allpool asuvatele järvedele, kuid pilvevaip kattis kõik. Pilvemass tõusis tasapisi ja roomas mööda mäekülgi lähemale. Bussis tutvunud shveitsi noormehele soovisime head teed, too kiirustas kohe ronima. Meie võtsime rahulikult, istusime, jõime hostelist kaasa krabatud poolikud joogipudelid tühjaks, ja näksisime veidi. Jooki ja toitu on oluliselt mugavam kõhus kui seljas kaasa tassida. Kohe algul sai vaateplatvormilt suht hea pilt mäest tehtud. Muidu kena aga lumemütsi polnud ja esimesed hõredad pilved ujusid juba üle meie peade. Kes teab kaua selget ilma jagub ja pilte saab.

Parkimisplats ja vaade mäest eemale, juba oleme pealpool pilvi.
Meie jalgsi mäkketõusu alguspunkt Yoshida raja Fuji Subaru liini 5's laager asub 2305m kõrgusel. Sildil antakse teada, et mäe tippu on 6.9 km, vertikaaltõusu 1471m, eeldatav ajakulu 399 minutit (6 tundi 39 minutit) - ehtne jaapanlik täpsus :) Polnud aga mainitud milliseid sanktsioone rakendatakse kodanikele, kes ajalimiidist kinni ei pea :D


Samas leidsin veebilehelt turistidele mõeldud info, mis andis veidi laiema "lubatud" ajakulu:  5-7 tundi üles, 3-5 tundi alla. Kuna pidasime end veidi ülbelt keskmisest paremas vormis olevateks sai optimistlikult eeldatud, et erilise pingutuseta peaks suutma raja väiksema ajakuluga  läbida. Mul oli isegi utoopiline mõte öösel uuesti ronima tulla, et päikesetõusu näha. Igal juhul astusime reipalt teele, stopperi lõin käima kell 8:45.


08:45  6.9km  399min  2305m  Laager 5  Edaspidi lisan taolise lühiinfo, kus esimene number meie kellaaeg, teine distants tippu, kolmas aeg tippu, neljas kõrgus merepinnast ja viimane asukoht. Raja esimene osa läks läbi tiheda metsa kujutades endast pigem kruusa või räbuteed, ronimist kui sellist polnud üldse. Läksime nii kaua allamäge, et mul tekkis mure kas ikka õigel rajal oleme. Lisaks tuli ohtralt rahvast vastu. Nagu hiljem selgus, päikesetõusu vaatamast, mida paraku pilvise ilma tõttu polnud näha olnud.

Siit keerame tipu suunas ronima
08:58  6.0km  385min  2278m  Fuji teeots  Mõne aja pärast nägime silti, mis näitas paremale üles. Fuji Tipp 6.0 km ja 385 minutit. Kell oli 8:58, seega läbisime esimesed 1.9 km 13 minutiga ehk minut graafikust kiiremini. OK hakkame lõpuks ronima! Korrektsuse huvides tuleb tunnistada, et ega me ronides kella ei vaadanud, kõik ajad on nii täpselt rekonstrueeritud kahe fotoka digipiltide kellaaegade alusel. Kardetavasti oleksin kella vaadates hakanud üritama ajaga võistelda ja nii ennast kui teisi enneaegselt poolsurnuks jooksutanud. Paraku tekitas segadust asjaolu, et erinevatel siltidel olid nii laagrite kõrgused kui ka ajavahemikud erinevad, edaspidi olen üritanud kasutada, kus vähegi võimalik mäel toki otsa löödud silte, millel kõrgused meetri ja aeg minutitäpsusega kirjas. Vahepeal võtsin abiks Google Earth'i, mugav kõrguste määramiseks, kui tead täpselt oma asukohta. Muideks Yoshida rajal on isegi Google streetview osaliselt paigas, päris naljakas oli seda jälgida.

Laavakruusatee mäest üles
Pilved tulevad meile järgi
Mõnda aega kulges rada veel metsas aga puud jäid üha madalamaks, asendusid põõsastega ja lõpuks kadusid sootuks, olime jõudnud metsapiirile. Algselt suhteliselt kõva pinnas oli järjest pehmemaks muutunud ja kujutas endast nüüd punakaspruuni räbu ning kruusa segu. Ilmselgelt tegu mingi vulkaanilise kivimiga aga mul pole piisavalt geoloogiaalast haridust, et seda määrata ja ei viitsi ka netis tuhnida. Igatahes polnud tegu ei laava ega ka tuhaga.

Vahepeal olid pilved meile järgi jõudnud ning nähtavus paarikümnele meetrile vähenenud. Loodetavasti ei roni me kogu tee sellises vatis midagi nägemata, sellisel juhul poleks suurt vahet kus ronid kui ümberringi miskit ei näe. Temperatuur igatahes oli endiselt mõnus, just paras rahuliku tempoga ronimiseks. Algul tuli palju rahvast vastu aga peagi kuivas allatulejate hulk kokku, aegajalt ilmusid mõned matkakeppidega tüübid ootamatult udust välja nagu miniatuursed pilusilmsed jetid.

Sellised teeviidad näitasid suunda
Pilved jälle taga ajamas
09:29  5.0km  343min  2390m  Laager 6  Kuuendasse laarisse jõudes oli päike jälle udu seest piiluma hakanud. Sildi järgi asusime 2390m kõrgusel, tipuni 5 km ja 343 minutit ronimist. Kiire arvutus näitas, et olime kilomeetriga 11 minutit võitnud ning ajakavast 12 min ees. Päris hea, tunne täitsa värske, ei mingit väsimust. Edasi ronides läks raja pinnas järjest pehmemaks, nüüd saime aru miks kõrged matkasaapad olulised. Ronisid justkui liivadüüni mööda üles, jalad vajusid tuhasesse pinnasesse sügavalt sisse, pidevalt tuli tossudest teravat kivipuru välja raputada. Astud kaks sammu üles ja vajud pool alla tagasi. Vahepeal oli võimalik raja äärel kividel ronida, mis meie jalatsitega palju mugavam aga samas aeganõudvam ja lihastele koormavam.

Nagu näha oleme meie (pildil küll ainult mina) ainsad ülespoole pürgijad 

Neile jõudsime järgi ja mööda

Kiki hakkas aeglasemaks jääma ja et mitte teisi tagasi hoida jäin temaga koos tahapoole. Ei tahtnud last tagant kiirustada teadmata palju rasket ronimist veel ees on. Mägedes on alati mõistlik algul pigem rahulikult võtta, mitte end kohe tühjaks joosta.  Mari ja Christina sammusid kübe kiiremalt ees.


Kella kümneks olime uuesti pilvedest välja jõudnud, siin kujutas rada endast kruusast rusukallet. Mägi kohati rohuga kaetud, kohati puhas vulkaanilise tuha ja rusu kalle. Pinnase stabiliseerimiseks ja varingute või ka talviste lumelaviinide ärahoidmiseks oli paigaldatud terasest tõkkeaiad. Päikese käes läks vaatamata suht jahedale õhutemperatuurile ronides õige palavaks, t-särk just paras.


10:23  3.8km  295min  2700m  Laager 7  Seitsmendasse laagrisse jõudsime 10:23, 6 min kaotust sest 48 minuti asemel kulus 54, kokkuvõttes ikka veel 6 min plussis. Tipuni on jäänud 3.8 km, 1076m vertikaali ja 295 minutit. Saime korra Mari ja Christinaga kokku, rääkisime paar sõna juttu ning sõime küpsiseid. Kuna teised olid juba puhanud hakkasid ned ees astuma sel ajal kui meie Kikiga hinge tõmbasime.

Oleme pilvede vahel

Esialgu oli mulle tundunud Kiki tempo liiga aeglane aga siit edasi minnes mõistsin, et ega palju kiiremini ei tahaks ronida. Samas olid selle aja jooksul meist vaid kolm kahekümnendates ja heas vormis ameerika sõjaväelast mööda läinud, mis vihjas, et me polegi nii hädised.



Siit muutus rada oluliselt järsemaks ja kivisemaks, tundus et tegu tardunud laavavooluga. Meile sobis taoline pinnas palju paremini. Kohati oli vaja kaljunukkidest kinnihoidmiseks käsi abiks võtta. Nüüd sain aru, miks soovitatava varustuse hulka ka kindaid kuulusid. Pidi ettevaatlik olema, sest kivid suht teravate rantide ja murdekohtadega. Pilvemerega olime pidevalt võidujooksus, niipalju kui meie kõrgemale ronisime tulid pilved järgi, aga õnneks enamuse ajast juhtisime. Vahel siiski jõudis mõni agaram rünk mööda varjates momendiks päikest.



Nüüd hakkas kõgrus tõsisemalt tunda andma, tahtmist oli küll aga jaksu kippus väheks jääma. Puhkepeatusi tuli järjest tihemini ette võtta ja neid mitte ainult Kiki ettepanekul. Hambad ristis ronisime edasi. Paremal pool avaneb vaade tohutule varingule, kus mäekülg poole kildi laiuselt ja paari pikkuselt rusukaldeks muutunud. Seal ei kasva midagi, ilmselt üsna hiljutine sündmus. Kell on 11:00. Märkan kivide vahel pisikesi valgeid lilli kasvamas, pildistan.



11:12  3.2km  262min  2900m  Laager 7.5  Järgmises seitse-pooleses laagris leiame Mari ja Christina puhkamas. 33 minuti asemel kulus 49 min, pisikese jupiga 16 min kaotust ja kokkuvõttes 10 min taga. Kui silti uskuda siis on siit tipuni 3.2 km ronimist ja 676 meetrit vertikaalset tõusu, milleks "ette nähtud" 262 minutit. Oleme kõik päris kutud, paar küpsist ja vesi. Mõtlen, et polegi nii lihtne see ronimine, hakkan kahtlema oma võimes uuesti öösel tulla.
Kiki puhkab pealpool pilvi
Tom, taamal rusukalle

Lilled Fuji mäel
Kiki tardunud laavavoolu taustal





Kalle läheb järsemaks
Kiki rühib ülespoole
Vähemalt ilmaga on seni vedanud, ikka veel seljas t-särgid, muretsen veidi ereda päikese pärast. Lastel küll kreem peal aga ei tea kui tõhus ta sellises kõrguses ja peale rasket füüsilist koormust on. Kikil ka päikeseprillid maha ununenud, pole hullu, õnneks pole lumepimedust karta. Nüüd on ka tuul tugevamaks läinud, jahedad iilid sunnivad pusa selga tõmbama.

Tom jõuab 8'dasse
Mari siin puhkamas
12:01  2.7km  195min  3020m  Laager 8  Täpselt keskpäevaks jõuame 3020 meetri (või 3100 sildi järgi) kõrgusse kaheksandasse laagrisse. Mari ja Christina ootavad jälle ees. Eelmisest oleks eeldatavalt pidanud kuluma 67 minutit, meil vaid 49! Täielik ime, sest sisetunde järgi otsustades olime jube aeglaseks jäänud. Tegelikult võitsime tervelt 18 min minnes 8 minutiga plussi. Järelikult mõjub kõrgus ka teistele inimestele energiavampiirina. Tipuni 2.7 km ronimist ja 676 meetrit vertikaalset tõusu, milleks "ette nähtud" 195 minutit. Enesetunne oli sihuke, et need numbrid tundusid lihtsalt jubedad. Kaugelt vaadatud lauge mägi osutus hoopis järsemaks kui see võimalik tundus. Pidime 10 minutise puhkepausi tegema, et energiat koguda.

Mari vaatab tagasi meie poole, Tom istub, puhkab ja ootab Kikit järgi

Kiki ronib pilve püüdma
Seitsmenda ja kaheksanda laagri vahel on hulk mägihütte, mida ööbimiseks välja üüritakse. Hinnaks 5000 -  10000 jeeni nina peale, kallimal juhul saad ka süüa. Sellest võimalusest sain kahjuks liiga hilja teada, sest tegelt oleks hea meelega Fuji otsas ööbinud, aga meil oli juba hostel kinni pandud.

Niisama puhata või veidikeseks magama keerata pole lubatud. Vetsus käimine maksis 200 jeeni, mis pole palju kui arvestada, et kogu see kraam tuleb ju mäe otsast alla vedada. Ainsaks teenusekasutajaks oli Kiki, kel kõht valutas, ülejäänutel auras kõik joodud vesi läbi naha ja hingeldamise välja, terve päeva jooksul ei tekkinud momendikski soristamise vajadust.

Edasi minnes hakkas kõrgus järjest rohkem mõjuma, suurt muud peale räige punnimise ei mäleta. Takkajärgi fotosid vaadates selgub, et tegin kogu selle aja jooksul vaid kümekond pilti, osa siinkasutatuid on Christinalt laenatud.  Kui kerge peavalu oli alanud juba mõne aja eest siis nüüd muutus ühtlaseks tuimaks valulikuks raskustundeks. Hapnikupuudus avaldus tavatult ägedas hingeldamises ja tihedamates puhkepausides. Füüsiliselt aga polnud häda miskit, jõupuudust küll ei märganud.

12:48  2.0km  148min  Jäime kohe alguses Kikiga maha, teised läksid ees. Natu rohkem pool tundi peale laagrist lahkumist jõudsime märgistuseni, mis näitas, et tipuni 2.0 km ja kaks pool tundi ronimist. Täpselt ettenähtud ajaga 47 minutiga sai vahemaa eelmisest punktist siia läbitud. Samas on hakanud jalad veidi koperdama, mõtlen et järgmises kohas tuleks natu pikemalt puhata. Pealegi on kaks kilomeetrit ju käkitegu ... kui seda lauskmaal jalutada või isegi joosta. Noh ujumine vähe raskem, aga nähes eeldatavat ajakulu oli selge: nende 2 km ronimine saab tükk maad vaevarikkam olema kui basseinis 40 pikkuse läbimine.

Laps koti seljast visanud, pea issi süles puhkamas.
Ühe ajal jõudsime Mt Fuji nimelise mägihüti juurde, mis asub 3250 m merepinnast, kus teised ootasid. Teatava üllatusega selgus, et ehkki algul uhasid nad kiirelt eest ära siis siia jõudsid ikkagi vaid kümmekond minutit enne meid. Pisem plika viskab pingile pikali ja paneb silmad kinni, ei taha enam edasi minna. Istun kõrvale, panen ta pea oma sülle ja tukastan ka ise paar minutit. Mõnus rammestus, jääks hea meelega siia, las teised ronivad edasi. Raputan endast ketserliku mõtte eemale, kui siia olen jõudnud, ronin ka tippu, mis eeskuju ma muidu lastele näitan.

Kiki äratamine pole just lihtne, ta leiab et siin tudida on päris mõnus ja justkui olles mu salamõtteid lugenud esitab küsimsue: Miks me peame edasi minema. Proovin selgitada, kui äge on ronida Fuji tippu aga endalegi ei tundu sihuke jutt enam eriti usutav. Kurnav ronimine on lapsest viimase kübeme auahnust röövinud, ta pakub välja, et jääb siia meid ootama. Mul ei jää muud üle kui hädavalega välja tulla, et siin pole see lubatud, sest alla tuleb minna teist rada pidi. Lohutan, et pole enam palju jäänud, umbes see maa mis kodust raamatukoguni pannes teepikkuse talle tuttavasse mastaapi.

Samas teen huvitava tähelepaneku, et inimesed ajavad udujuttu kui väidavad kui raske on juhtida mingit gruppi suurema pingutuse juures. Mulle küll pigem vastupidi annab jõudu juurde teiste tagant utsitamine, siis pole aega enda väsimuse peale mõelda. No ja seegi julgustab, et mõnel teisel on veelgi raskem. Enda väsimust ei saa välja näidata, seegi teeb olukorra lihtsamaks.

13:08  1.8km  125min  3250m  Mt Fuji hütt  Ajame end püsti ning hakkame tasakesi ülespoole astuma, jalg jala ette. Natuke edasi on silt: 1.8 km ja 125 min ronida. Selgub, et oleme isegi puhkusele vaatamata 3 minti plussis ja kokkuvõttes 11 min graafikust ees. Mulle tegelikult meeldib, et pidevalt tead palju läbitud ja palju veel minna, teeb nagu pingutamise lihtsamaks. No mis see 1.8 km siis ikka ära pole, pean ka ennast petma hakkama.

13:28  1.4km  83min  3350m  Laager 8 Originaalne  Silmad punnis peas rühime edasi, veel kakskümmend minti ning jõuame jälle kaheksandasse laagrisse. Mis mõttes ei suuda hapnikuvaeguses aju aru saada, oleme ju poolteist tundi ülespoole roninud ja jälle kaheksandas laagris. Samas peame olema õigel teel, sest lisaks kõrguse kasvamisele on ka eeldatav tippu jõudmise aeg pidevalt kahanenud. Lähemal uurimisel selgub, et tegu "originaalse" 8 laagriga, ju siis eelmine oli võlts. Vot praegu kuluks küll üks "Originaal" ära, aga seda pole lootust ka poole kuningriigi eest saada. Igatahes oleme 3350 meetri peal, tipuni 1.4 km ja 83 minutit.  Siin peab miskit valesti olema, sest pole lihtsalt võimalik, et me 400 meetrise jupi 20 minutiga ehk rohkem kui 2 korda ettenähtud 42 minutist kiiremini läbisime.

Värvilised tuhalaamad
Igal juhul võtame pikema puhkuse, joome sööme , pildistame. Ilm on ilus ja kui miskit ettenägematut ei juhtu siis peaksime kenasti tippu jõudma. Peavalu on kõigil aga oleme sellega harjunud, mina iseloomustaks kui sihukest pohmaka uimasust, tuima ühtlast pakitsust. Füüsiliselt pole me keegi ikka veel eriti väsinud. Teisi ronijaid on suht vähe näha, viimase paari tunniga oleme mitmetest mööda läinud, meist möödunud pole keegi aga järgnemas näeme siiski mitut ronijate punti, kes maha ei jää.

Mäe kalle joonlauaga tõmmatud
Marsi maastik
Kiki küsimusele palju jäänud, vastan: koolitee jagu, mis on ka tõsi, ehkki mitte kogu tõde;) Edasi läheb ronimine algul järsemaks, aga siis tuleb pikalt ebamugavaid tuharadasid, kus pahkluuni sisse vajud ja iga samm nõuab energiat kahe eest. Teate kui raske on liivadüünist üles ronida, aga proovige seda gaasimask peas, seljakott seljas pool kilti järjest, siis saate aru mis tunne on. Samas avaneb huvitavaid vaatepilte, kohati on nõlval varingud olnud ja erinevat värvi tuhakihid selgelt eristatavad.

Eelmise talve lumi ja jää
Laavapomm
Kella kahe ajal saame mingi mägihüti juures korra kokku. Oleme kõik hapnikupuuduses ja väsinud aga teades kui vähe minna on üleüldine tunne siiski hea. Tõele au andes tean et eesootav kilomeeter saab paras katsumus olema, aga taolist infi teistega jagama ei hakka. Raja ääres märkan niinimetatud laavapommi, magmakamakat mis eelmisel purskel kraatrist välja lennanud ja enne tardumist tagasi vastu maad prantsatanud. Kuumusest taigna konsistentsiga kivimürakas on küll lömmi läinud ja pragunenud kuid mitte tükkideks lagunenud. Mastaabi mõttes kamandan Kiki laavapommi kõrvale poseerima. Too suudab isegi naeratuse näole manada.


Laps on nii kutu, et kipub järjest rohkem maha jääma hakkama. Võtan tal käest kinni ja marsime vapralt edasi. Plikal pole isegi enam jaksu vastu vaielda. Nüüd puhkame iga mõnekümne meetri tagant ja istume momendiks maha kui vähegi võimalik. Ronimist võtame sammu kaupa, sest kogupikkus oleks liiga hirmuäratav. Hingelda mis sa hingeldad, hapnikku ikka küllalt ei saa.


Tom ja Kiki käest kinni vaevaliselt 8.5'da laagri suunas
14:18  0.9km  60min  3450m  Laager 8.5  Veerand kolm jõuame 3450 meetril asuvasse kaheksa poolesesse laagrisse. Siit on minna 900 meetrit ja täpselt tund aega. Kiirelt arvutust tehes tuleb tunnistada, et viimasel jupil kaotasime aega aga 23 minuti asemel 50 tundus liiga palju. Samas seletas see eelmise jupi ebainimlikku kiirust, ilmselt miski viga eelmise koha ajamärkide juures. Kahe kokkuvõttes paistis aga olukord normaalne, ettenähtud 61 minuti peale kulus meil 60, ajagraafikuga plussis täpselt 6 min. Ainult ma ei saa aru miks neid laagreid iga poole numbri tagant sokutatakse, see nagu koera saba lõikamine jupi kaupa. Kikile teatan, et minna sama palju kui ta vanasse kooli.

Jalad alla ja marss edasi. Maastik on muidugi vägev, võid vabalt ette kujutada, et niisugune näeb välja Marsil kui erksinine taevas ja valged pilved välja jätta. Siin-seal on näha eelmisest talvest jäänud määrdunud lumelaaamasid, mis pole jõudnud sulada. Ronimine ise läheb iga sammuga raskemaks. Vaatan pildistamise juures, et Kikil on punane pusa laiguliseks määrdunud. Küsin kas ta kukkunud, laps eitab, siis märkan, et laigud "ujuvad" pusal. Kurat, nägemishäired, saan aru milles asi.


Mingi moment jõuame järjekordse värava juurde, mille pragunenud postidesse on münte topitud. Kahjuks pole mul ei Eesti ega Canada omasid kaasas, surun nii enda kui Kiki eest Jaapani 10 jeenise prakku nii kõrgele kui ulatan. Üheksandast laagrist 3600 meetri kõrgusmärgi juurest on minna vaid 400 meetrit ja pool tundi, sama pikk maa kui kodust "Goodwilli" kaltsukani proovin last rõõmustada.

14:48  0.4km  30min  3600m  Laager 9  Too on aga üsna apaatseks muutunud, nagu pildilt võib näha. Ise mõtlen juba ka, et mida kuradit mul oli vaja siia mäe otsa ronima tulla. Kell momendil 14:48, oleme täpselt graafikus poole tunni ettenähtud aja peale 30 minutit kulutanud.

Edasi, jalg jala ette, liikudes suurt ringi ei vahi. Iga samm on nüüd juba eneseületamine. Järsku kargab terve Fuji mägi näkku, hea et saan käed ette. Täitsa lõpp, sellised tasakaaluhäired on ohtlikud, paar korda olen ka tagurpidi kõikunud. Peab ettevaatlikum olema, aeglasemalt ronima ja tihemini peatusi tegema, selg ees kukkudes võib päris pahasti haiget saada ja kes siis mind siit mäe otsast alla veab. Vaevalt reisikindlustus sellist pulli katab.

Kiki hakkab juba segast panema ja tahab mulle kukile ronida, ma olevat teda varem küll kukil kandnud. No jah, siis kui sa kahene olid, praegu suudan vaevalt endaga hakkama saada. Alles nüüd hakkan mõistma ja uskuma mägironijate lugusid, kuidas tipust võib vaid paarsada meetrit puudu jääda aga ei jaksata seda viimast juppi enam kuidagi ronida.

Lõvidega värava juures Mari, ...
... Tom ja Kiki
Vahepeal pilt võbiseb ees aga maha istudes muutub jälle satbiilseks. Möödume mõnest ronijast ja lõpuks siin jõuavad meile kaks punti järgi. Lõvidega värava juures teeme ühe Jaapanlastest noorte paariga vastamisi pilte. Siit ei tohiks enam palju olla aga saan täiega aru ja kirjutan kahe käega alla Jaapanlaste vanasõnale: "Tark ronib korra elus Fuji otsa, ainult loll ronib teist korda veel". 80 meetrit minna, ajan last tagant: see on sama pikk maa kui koera esimese pissipostini naaber tänaval:)

Tüdrukud, Fuji ja Lipp
Saime hakkama !!!
15:29  3700m  Fuji Kraatri Serv  3:29 peale lõunat jõuame tippu, või õigemini ametlikku tipus oleva majakese, suveniiripoe ja usu või ära usu Joogiautomaadini, kus pakutakse 400 - 500 jeeni eest jääkülma teed, mahla, vett. Jääkülma momendil ei tahagi, sest esimene asi on jäise tuule käes vihmakiled tuule kaitseks selga ajada. Teeme mõned pildid ja otsustame ka kraatrisse piiluda. Kuna viimane purse nii ammu oli, siis kraater ise suht erodeerunud, lauge rusunõlv viib järsu servani, kust mõnikümmend meetrit otse kukkumist.

Fuji kraatri kirdepoolsel siseserval



Tüdrukud tulemäe kraatri serval
Tuha ja laavakihid vaheldumisi
Kraatris on samuti määrdunud lund ja jääd kohtades, mis päikese eest rohkem varjus. Läbimõõt silmaga hinnates umbes pool kilti või veidi enam, kõrgeim servaots vastasküljel. Pakun välja, kraatrile ringi peale tegemist aga rahvas ei sattu sellest ideest erilisse vaimustusse. No mis ikka, kuna aega kuluks taolise käigu peale üle tunni, ei taha teisi nii kaua ootama jätta ja loobun ka ise. Samas otsustan veidi lähemas õmbruses ringi ronida, et vingemaid pilte saada.

Pilved ja lumi kraatris
Tom lastega Fuji kraatri serval
Reipalt idaserva pidi ülespoole sammudes avastan äkki, et jalad sõna otseses mõttes makaronistuvad. Asi pole tahtmises ega väsimuses, lihased lihtsalt ei kuula sõna, ilmselt on kogu hapnikuvaru ammendunud ja põlved nõtkuvad. Pean veidi ootama ja hingeldama, et edasiminekuks piisavalt O2 gaasiga end varustada. Kõrgemalt plõksin fotosid, vahepeal jõuab paar pilveräbalat ka tipuni ja kihutab siis kiirelt kurve võttes läbi kraatri.  Võtan pilvede tantsu filmile, vahepeal kihutab üks otse näkku. Too nii kompaktne, et tekkib tahtmine selle eest pikali visata, momendiga olen tihedas udus, miskit pole näha. Nagu õudukas kihutavad varjukoletised must mööda. Sama äkki kui mattusin uttu ilmub ka pimestavalt ere päike välja, paar sekundit veel ja üle kraatri serva kimanud pilvest pole jälgegi.

Fuji kraater
Jalutasin tagasi ja paarsada meetrit põhjapoolsele servale. Sealt avanes veidi teistsugune vaade kraatrile aga ei miskit põrutavalt huvitavat. Tagasitulles pidin mitu korda plõksutama enne kui suht hea foto Jaapani lipust ja selle juures olevast kivipostist sain. Kokkuvõttes  veedame pea tund aega tipus, enne kui asume tagasi alla minema. Oleks võinud kraatrile ikkagi tiiru peale teha, aga samas ei tunne ma erilist kahetsust, et selles tagumise külje ametlikult kõige kõrgemas punktis jäi käimata. Niikuinii muutub järgmise purskega mäe ilme ja kuju oluliselt, võib-olla juba sel aastal. Kas kõrgemaks või hoopis plahvatuse läbi madalamaks, kes seda teab.

Lipp ja sammas, all valged pilved
Joogiautomaat Fuji tipus
Tagasi alla asusime laskuma 16:21, Christina ja Mari olid täpselt tund tipus olnud, meie Kikiga mõni minut vähem. Allapoole vaadates avaneb huvitav vaatepilt, pilved tulevad mäele peale nagu tsunami. Tagasitee on kuni kuuenda laagrini erinev sellest mida mööda üles ronisime.

"Pilvetsunami"
Laskuva raja alguses
Suur osa rajast suht järsu kallakuga väga lahtine kruus. Lihtne on kiirust üles võtta aga päris keeruline pidama saada. Kõige mõistlikum tundub olevat poolsörkides allapoole liikuda kusjuures igal sammul peab pidurdama. Esialgu päris mõnus vahelduseks allamäge uhada aga peagi hakkas segama lahtise kruusa ja kivikeste sattumine meie jalatsitesse. Iga natukese aja tagant tuli papusid tühjendada, et teravad kivikesed jalgu katki ei hõõruks. Lisaks kõigele tolmas pinnas meeletult, pidime omavahel distantsi hoidma, et mitte tolmuahvideks muutuda. Kruusa, tuha, räbu segu oli nii pude, et selle peal peaks saama suusatada :)

Tee tolmab, Tom tagaplaanil pildistamas
Enne laskumist pakkusin rahvale lehmakommi, äkki haaras tuul paberi ja viis lendu. Pole ilus prügi puistata, aga nüüd oli hilja, kommipaber lendas mööda mäekülge alla. Olime juba jupike aega allapoole jooksnud kui äkki jäi miskit raja ääres silma, lehmakommi paber! See oli ikka eriline juhus, korjasin kiirelt üles ja toppisin taskusse, loodetavasti hea enne, et jõuame kõik elusalt alla:)

Mari ja Kiki käsikäes kauguses
Mari oli ainus, kel juhuse tahtel püksid nii pikkade säärtega, et ei lasknud kruusal saabastesse tulla. Minul oli kõige rohkem jama, sest jalas äärmiselt ebasobivad madalad North Face veematka tossud. No muidugi matka sandaalid oleks hullemad olnud. Mingis vahepeatuses jäin natuke pikemalt oma tossusid puhastama, teised uhasid eest minema. Kuna olin raskelt tüdinud tossude pidevast puhastamisest lõikasin rajale, mida mööda olime üles roninud. Suht rohke kaljupinnaga ronimine on palju mugavam minu jalatsitega. Küll teised kolmekesi hakkama saavad, ma jõuan kuuendasse laagrisse, kus teed kokku jooksevad, kindlasti enne neid.

Vaade pilvedele ja siksakis rajale kauguses
Kõik oli tore, aga polnud arvestanud asjaoluga, et ülesviiv rada õige kitsas, kohati mahtus vaid üks inimene ronima. Lisaks paistis olevat tegu kellaajaga mil turistigrupid ronivad poole mäe hüttidesse, et peale ööbimist minna päikesetõusu vaatama. Igal juhul osutus allaminemine parajaks manööverdamiseks ülespürgivate gruppide vahel. Mul oli õige piinlik, kui lolli välismaalast vahel viisakalt mööda lasti. Tegin kõik mis mu võimuses, et inimesi võimalikult vähe segada aga mõnes kohas pidin paratamatult gruppidest vabanduste saatel läbi trügima. Ma võin ainult ette kujutada kui shokeeritud olid korraga harjunud jaapanlased nähes üht gajini häbematult liikumissuuna reegleid eiramas. Rahustasin end asjaoluga, et loodetavasti ei näe neid inimesi enam kunagi elus. Ju vist oli veidi Jaapani korrast külge hakanud, sest Kanadas poleks ma end samas situatsioonis eriti ebamugavalt tundnud.

Lõpuks hakkasin lähenema kuuendale laagrile ja nägin kauguses kolme tibatillukest inimest laskumas. Jopede värvikombinatsioonide alusel võis üsna kindel olla, et tegu meie plikadega, ehkki vahemaa vähemalt kilomeeter. Proovisin fotoka zoomi binoklina kasutada, aga see ei aidanud tuhkagi. Just enne kuuendasse jõudmist nägin aga üht tüüpi kollases-punases paarsada meetrit minust ees alumisel rajal jooksmas. Andsin ka ise tuld ja laagrisse jõudes ning alla vaadates tundsin Mari ära. Hüüdsin vaikselt, aga ei miskit, tüdruk lippas edasi. Surusin maha piinlikkustunde ja karjusin nii kõva häälega, et iga jaapanlane sai teada, mis mu lapse nimi. Igatahes aitas, sest Mari pidurdas ja ringi vaadates märkas mind.

Kollane Mari alla sörkimas
Kiki vaatab tipupilve
Sain talt teada, et Kiki ja Christina jäid maha, sest Kiki olla põlve veidi katki kukkunud. Siis pole hullu miskit, kõige rohkem olin kartnud, et ta joostes oma niigi nõrga hüppeliigese välja väänab. Taolisel juhul jama kui palju, sest sellega käia pea võimatu. Otsustasin neid ootama jääda, Mari sörkis omaette allapoole, pidime bussipeatuses kokku saama. Kümmekonna minuti pärast ilmusid ka teised käänaku tagant. Kiki põlv oli küll katki aga ei sundinud lonkama, rohkem nahavigastus ja veidi verine.

Pilv helendab loojuva päikese kiirtes Fuji tipu kohal




Vähehaaval läks hämaramaks, mägi muutis oma ilmet iga natukese aja tagant. Nüüd oli jälle aega pildistada. Metsavahel juba nii hämar, et pidin välku kasutama. Just enne parkimisplatsile jõudmist nägime ära päikeseloojangu ja sain ka viimase pildi Fuji mäest, mille tipule oli pilvemüts laskunud.

Kiki väsinult tagasiteel
Majake metsas
Pilvetsunami läheneb
Päikeseloojang
Viimane pilt Fuji vulkaanist, pilv katab tippu
Moblalt kella vaadates ja bussiaegade fotot uurides selgus, et kui kiirustame, jõuame seitsmesele bussile. Sellest maha jäämise korral peame tund aega ootama. Lisasime sammu ja jõudsimegi kenasti mõni minut varem kohale. Christina tahtis suveniiripoodides käia aga mõtles ümber ja jooksis viimasel hetkel bussi peale. Oleksin ise ka hea meelega ringi vaadanud aga tervet tundi ei viitsinud molutada, lapsed tahtsid tagasi ja olime kõik väsinud.

Tagasisõidul pidime peaaegu magama jääma, "õnneks" hoidis ülal ühe preili matkakaigaste (jämedaid 8-kandilisi pooleteisemeetrisi roikaid sai vaevalt teisiti nimetada) varu, mis pidevalt ähvardas pähe kukkuda. Mulle küll tundusid need eriliselt niru kvaliteediga Hiinas tehtud kommertsliku rämpsuna. Ah jaa, unustasin enne mainida, et siledad küljed kaigastel selleks, et mäel saaks igas vahepeatuses paari kuni viiesaja jeeni eest põletusmärgi peale. Rahva hulgas tundus päris populaarne olema, aga mina ei kujutanud ette kuidas lennukisse sihukese "relvaga" lastakse isegi kui see mulle meeldiks.

Pizzataksod
Kuna meil eriti süüa polnud otsustasime kohalikust kaubanduskeskusest läbi hüpata ja läksime peatus varem maha. Seltskond küll kahtles, kas tean mis teen ja ähvardas hirmsa kättemaksuga kui peaksime seetõttu mitu lisakilomeetrit jalutama. Peatuses tundsid tüdrukud hooned ära, hüppasime maha. Paraku oli liiga hilja, kõik poed suletud, sööki-jooki ostsime tee peale jäävast SevenElevenist. Sealsamas jäi silma kohalik pizzatakso, mis kujutab endast kolmerattalist motikat - väga kokkuhoidlik aga ajab asja ära. Hostelisse jõudes käisime dushi all, võtsime kerge näksi ja kukkusime koomasse. Igaks juhuks lasin kõigil telefonid helisema panna, et lõunani ei magaks.

No comments:

Post a Comment