Wednesday, October 30, 2013

Jaapan-14 Kakunodate, Samurai küla

Riksha Kakunodate Samurai külas
Uni oli esimest korda Jaapanis rahutu, ärkasin mitu korda öö jooksul üles ja vaatasin kella. Ärgata tuli õige varakult, sest superekspress pidi Tokyo tsentraaljaamast väljuma neli minutit enne seitset hommikul. Istudes meie peatuses 6:20 rongi peale jõuame ilusti Tokyo tsentraali 11 min enne väljumist. Sealjuures olime Jaapani täpsuse ja efektiivsusega nii harjunud, et vahepealne Osakis rongi vahetamisele ette nähtud 2 minutit sugugi ei heidutanud. Praegu kirjutades ja kohalikku Toronto munitsipaaltranspordiga uuesti harjunult ei suuda enam ette kujutada, et julgeks riskida ainult 2 minutit kulutada tundmatus jaamas ümberistumisele.

Kodust lahkusime pisikese ajavaruga, no kes teab kaua foor ristmikul punane on:) Selle kokku rohkem kui 1500 kilomeetrise reisu peale ei pidanud vajalikuks kaasa võtta miskit muud kui fotoka, rahakoti ja mobla, justnagu Pääskülas toidupoodi jalutades, laps siiski pani tillukese seljakoti selga. Ehkki aeg varajane liikus rahvast juba parasjagu, prügimehed koristasid eelmise õhtu rämpsu tänavailt. Vaatamata kiirusele oli nende tegevus Jaapani kohta üllatavalt primitiivne - mitu meest loopisid prügikotte pisikese veoauto kasti, suuremad kotid tõstis kabiini taga asuv minikraana.

Piletid olid mul eelmisel päeval reserveeritud järgnevale marsruudile:  Shibuya 06:20 - 06:28 Osaki 06:30 - 06:45 Tokyo 06:56 - 10:05 Kakunodate  16690 (9030 pilet pluss 7660 reserveerimine) jeeni, ettenähtud sõiduaeg 225 min, vahemaa 608 km. See kujutas ainult esimest kolmandikku meie päevaretkest.

Tokyost - Sendai suunas Põhja poole
Sendai - Morioka - Kakunodate
Ootamatult saime napilt eelmise rongi peale, mistõttu jõudsime Tokyo raudteejaama koguni pool tundi enne superekspressi väljumist. Aega laialt õige perrooni ülesotsimiseks ja ka ringi vaatamiseks. Sattusime lausa Jaapani ametliku rongiliikluse "keskpunkti" peale, mis kõigi kauguste mõõtmise aluseks. Perrooni kohal rippuval tablool hakkasid silma kummalised numbrid. Ehkki kell kohe seitse saamas, rippusid üleval varasemate rongide ajad. Suurel ekraanil jooksid teated, kus ka meie sõidusuunast juttu aga aru ei saanud muidugi. Midagi oli kahtlane, igaks juhuks läksin jaamatöötajate käest küsima mis toimub.


Paistis, et peale minu oli teisigi, kellel küsimusi aga välismaalasena võeti mind kohe jutule. Selgus, et kogu rongiliikluse ajakava on peapeale pööratud seoses suure elektrikatkestusega Põhja-Jaapanis, millest esile kutsutud jäi segaseks. Loodetavasti pole toimunud miskit suurt looduskatastroofi nii, et sõit üldse ära jääb. Ei-ei rong varsti tuleb, peame lihtsalt jälgima teadete tablood. Nojah lihtne öelda, sest arusaadavad on mulle neist märkidest vaid numbrid.



Tavaliselt flegmaatilised jaapanlased olid veidi ärevamad kui olin harjunud neid nägema aga kõigele vaatamata valitses raudne kord. Perroonidel, kuhu oli oodata rongi, rivistus rahvahulk kenasti põrandale maha märgitud joonte vahele järjekorda. Ei näinud sel suuremat mõtet, sest piletitel istekohad ju niikuinii kinni pandud aga ju on nii inimeste rongileminek kiirem ja efektiivsem kui ukse all troppis trügimine.


Kell 7:20, rongi väljumisajad 6:20, 6:35, 6:56
Polnudki miskit muud teha kui ootasime kannatlikult üritades palavikuliselt perroonide ja kesktabloo tekste lahti deshifreerida. Mõne aja pärast sai süsteem mõistetavaks. Nimelt on rongid õnneks ka numbritega tähistatud, samuti perroonid. Esimesel hetkel segadusse ajanud kellaajad, mis ei vastanud tegelikkusele tegid aga olukorra lihtsamaks, sest rongide plaanipäraseid väljumisaegu tablool ei muudetud. Kokkuvõttes võisid kellaaega ja rongi numbrit kokku pannes kindel olla millisega tegu. Korra tekkis mul mõte, hüppame esimese kiirrongi peale, mis õiges suunas läheb, küll pärast vaatame kuidas edasi saame. Ronisin juba sisse aga laps punnis vastu, ta meil issiga võrreldes palju tasakaalukam.

Lõpuks tunnise hilinemisega tuli ka meie rong. Istusime kuninglikesse tugitoolidesse, nautisime jaamast kaasa ostetud jooke ja näksi, ning vahtisime aknast mööda kihutavaid vaateid. Laps oli ostnud miski marjajoogi, mis lähemal uurimisel osutus Rootsi päritolu mustsõstra, vaarika, maasikamahla seguks, maitses väga hea. Samas eelistan võimaluse korral alati õlut. Puhkuse ajal ja Jaapani palavuses ei tundunud kaheksa ajal hommikul õlle lurpimine sugugi imelik, vähemalt mulle endale. Samas ei oska öelda, mis kohalikud asjast arvasid, ehk pidasid kultuuriliseks iseärasuseks:)

Vahepeal sai nii Tokyos just ärganud Kiki ja Christina kui ka Torontos magama sättiva kaasaga facebookis messida. Rongis nimelt wifi nii, et ei pidanudki oma mobla simkaardi data mahtu kasutama. Rongis ja jaamas eelnevalt rüübatud õlleke sundis ka vetsu külastama, võtsin mõned fotod, isegi rongi vets on automatiseeritud. Naiste oma suurem kui meie vannituba, igaks juhuks ei julgenud sinna pildistama minna.


Kätepesunurk vetsus

Automaat WC
Tegime peatuse tsunami ja tuumakatasroofi linnas Sendai, kus üks jaapanlanna peale tuli, kelle kohal seni olin istunud. Nimelt saime lapsega istmed küll kõrvuti, aga üle vahekäigu. Kuna Tokyos kedagi ei tulnud, istusime seni koos.

Vaated rongi aknast
Moriokasse jõudes tegi rong tavalisest veidi pikema peatuse, sest seni kaks koos sõitnud rongi haagiti lahti. Üks läks otse põhja poole Aomorisse, meie oma keeras läände mägedesse lõppsihtpunktiks Jaapani mere äärne sadamalinn Akita. Siit läks sõit natuke aeglasemalt. Kakunodatesse, mis asub juba päris lähedal Jaapani läänerannikule, jõudsime plaanitud 10:05 asemel 11:30.

Kakunodate peatänav
Tegu oli tüüpilise pisikese linnakesega, üllatav et seal superekspress üldse peatus, jaamas vaid üks perroon. Kohe jaama juures leidsime turisti info punkti, kust saime nii kaardid kui juhiseid, kuidas kohale minna. Ajakava oli meil seoses rongide hilinemisega suht pingeliseks läinud, mistõttu otsustasime vaid ühes peamises Samurai elukohas / muuseumis käia. Bussi ei viitsinud oodata, kilomeetrike jalutada pole miskit. Nii saab ka rahulikult ringi vaadata ja pilti teha.

Väike teemaja
Esimene pool teest kulges mööda tüüpilist väikelinna ainsat peatänavat, mida poekesed ääristasid. varsti aga andsid suuremad puud tunnistust, et hakkame jõudma teist tüüpi elurajooni. Siin olid mõlemal pool teed suurtel kruntidel erinevate samurai perekondade residentsid. Kogu samurai linnaosa meenutab veidi meie vabaõhu muuseumi, kuid selle vahega, et enamustes majades elavad inimesed sees. Tihtipeale tegu originaalse omaniku järeltulijate või lähisugulastega.

Aoyagi samurai residents või mõis on üks paremini säilinuid Jaapanis, kust omanikud alles 1985 välja kolisid, et ehitisi täielikult muuseumi kasutusse anda. Suur osa eksponaatidest kuuluvad siiamaani Aoyagi perekonnale, ajaloolased ja arheoloogid askeldavad praegugi perekonna laohoones, valides ja restaureerides esemeid mida välja panna.

Yakui Mon Värav
Mari Aoyagi elumaja ees
Mõisa territooriumile sisenetakse väga suure sümboolne tähendusega peavärava kaudu, mis väljendas omaniku sotsiaalset staatust. Yakui Mon värav ehitati kohaliku vürsti loal 1860 aastal viimasele osutatud eriliste teenete eest. Samurai kujutaski endast tegelikult midagi relvarüütli sarnast, kes vajadusel oma bosi eest sõtta läks. Elumaja sarnaneb nii suuruse kui tegumoe poolest meie mõistes pigem rikka talupoja kui saksa soost mõisniku elamisega. Jaapanlastel on äärmiselt täpselt kindlaks määratud käitumisnormid ja tavad, mis väljendub ka ehitistes.

Puust Jaapani sandaalid
Vaade elumaja sees
L kujulise puidust õlgkatusega elumaja ruumide kasutamine oli rangelt reglementeeritud sõltuvalt sotsiaalsest seisusest. Kaunistatud peauks viis tähtsate külaliste vastuvõtu ruumi. Keskmist ust kasutas perekond ja lähedased, kes pääsesid siitkaudu oma eluruumidesse ja küljeuks oli mõeldud teenijaskonnale viies kööki.

Mõõgakollektsioon
Samurai raudrüü
Sõjavarustuse hoidmiseks oli ette nähtud eraldi ait, kus võis näha nii mõõkade kollektsiooni, raudrüüsid, kiivreid kui ka vanu tulirelvasid. Teisel korrusel oli väljapanek, mis illustreeris samuraide elu Edo perioodil.

Lauanõud, portselan ja ...
... mõõgakäepidemekaitsed
Siin eksponeeriti riideid, lauanõusid, keraamikat, mänguasju ja muud. Järgmises majas olid välja pandud mitmesuguseid pilte ja raamatuid, lapsele pakkusid Jaapani stiilis joonistused erilist huvi.

Jaapani stiilis joonistused
Samuraidest esivanemad
Territooriumile on toodud ka tüüpiline talupoja maja alalt, mis tammi ehitamise tõttu vee alla jäi. Tegu äärmiselt tugeva konstruktsiooniga ehitisega, et peaks vastu nii maavärinatele kui ka lumetormidele, mis siin piirkonnas eriti ägedad pidada olema.

Sammume järgmise hoone poole
Hirmkallid väärispuidust lauad
Esimene korrus pühendatud kohaliku puutöö tutvustamisele ja teine hilisemale sõjaajaloole. Lisaks kõiksugu relvadele, on seina ääres ka vene leitnandimunder, mille omaniku olla residentsi peremees teise maailmasõja eel Hiinas toimunud lahingutes peajagu lühemaks teinud.


Lääneteemalisest väljapanekust sammusime kiirelt läbi, seda piisavalt nii Ameerikas kui Euroopas nähtud. Viimane käik oli suveniiripoodi, kust sain nii pisemale lapsele kui ka kaasale kingituse, esimesele kirsipuust söögipulgad, teisele kaelaehte.

Kaev, vägagi sarnane Eesti omale
Väänkasvude toetusraam aias
Mõisa majade vahel ...
... ja pargis jalutamas
Ühest hoonest teise jalutades sai ka suures aias ringi uidatud. Jaapani maastikukujundusele nii omaselt oli isegi pisike tiik keset valdusi kaevatud. Suurte puude olemasolu tegi kindlasti asukate elu palju mugavamaks, sest need pakkusid nii suvel varju palavuse eest kui ka talvel kaitseks külmade tuulte vastu.

Antiigi muuseum ja suveniiripood
Sõjavanker
Hea meelega oleks siin linnakeses kauem ringi vaadanud aga pidime kiirustama tagasi rongi peale. Olime sunnitud õige reipal sammul astuma, vältimaks tänase reisuplaani täielikku ummikusse jooksmist. Igatahes jõudsime jaama kolm minutit enne rongi saabumist nii, et oli aega isegi joogijanu kustutamiseks pudelike osta.

2 comments:

  1. Uskumatu kui puhas kõik on! Kuskil räpane ka oli?

    ReplyDelete
  2. Tokyos ainult hilja õhtul kui rahvas pidutses, järgmiseks hommikuks kõik koristatud. Olen vist maininud, et prügikaste annab otsida, seega suskad prahi automaatselt tasku, kaasaarvatud tühja õllepurgi:)

    ReplyDelete