Tuesday, November 19, 2013

Karate sügisturniir 2013


Karkudega Kiki (3'st vasakul) koos "tähtsate" mustade vöödega nõu pidamas
Laupäeva hommikul vara põrutasime karate turniirile Jaapani Keskusesse. Esimest korda algusest saati, kui kumbki laps ei saanud võistelda. Vanemal ülikoolis tähtis seminar ja pisem oli osanud viimases võistluseelses trennis just paar minutit enne lõppu vabavõitluses oma jala välja väänata. Kaasa ta siiski karkudel hüpeldes tuli, saab vähemalt kohtunikelauas aidata.

Võistlustel veidi rohkem osavõtjaid kui tavaliselt, sest tegu 50 aasta juubeliüritusega. Nimelt alustas meie karate klubi tegevust Kanadas aastal 1963 praeguse shihan Kei Tsumura juhtimisel. Esialgu planeeritud bankett lükati edasi Jaapani uue aasta tähistamise aega, Jaanuari kolmandale nädalavahetusele.

Võistluste esimene pool oli seekord pingevaba, sest meie perest esinejaid polnud. Nii mina kui Kiki olime kohtunikeks, mina vabavõitluse nurgakohtunikuna, Kiki kohtunikelauas. Nurgakohtunike töö oli viimaste muudatustega väga oluliseks muutunud, sest ainult meie otsuste põhjal anti punkte. Põhimõte oli see, et punkti tohtis anda vaid puhta tehnikaga sooritatud löögi eest juhul kui oli selgelt näha. Üritasin juhtnööre punktipealt järgida, aga mitmed teised polnud harjunud andes punkte ka nende löökide eest, mis jäid otsesest nähtavusest välja, kuid tundusid head olema. Kokkuvõttes kujunes hindamine tavalisest segasem nii võistlejaile kui pealtvaatajatele, eks lihtsalt nõuab rohkem harjumist.

Teatava üllatusena jõudsin katas teise ringi, seda siiski põhjusel, et oli lisatud uus üle 50 aastaste kategooria. Autasust jäin siiski ilma, mis pole ka üllatav kuna pole kunagi erilist tähelepanu katale pööranud. Hästi esinemiseks oleks vaja tundide kaupa peegli ees liigutusi ning poose lihvida, ei aita sellest, et oskad kata läbi käia, õigel kohal karjuda ja kõvasti lüüa nii, et gii laksub.

Atsuko rusikalöök Lori ribidesse - naiste finaal
Vaheajal käisin kiirelt poest läbi ostes karbitäie sarvesaiu. Poodi minnes ei viitsinud riideid vahetada, tõmbasin lihtsalt pusa gi peale ja toppisin musta vöö selle alla peitu et rahvast mitte hirmutada. Valged püksid ei pruugi nii palju silma jääda. Tagasitulles jõin oma kohvi, sõin paar saia ja jalutasin veidi Jaapani keskuses ringi. Avastasin, et seinale on üles pandud pildid Canada võistkonna suvisest reisist Jaapanisse maailmameistrivõistlustele ja isegi mina figureerin ühel pildil katat esitades.

Naiste osas pani nii kata kui vabavõitluse kinni Jaapanist praktiseerima saabunud umbes kolmekümnene pisikest kasvu Atsuko. Vaatamata või just tänu oma lühikesele kasvule on ta harukordselt kiire, vabavõitluses on siiski pikemal siruulatusel oluline eelis, seal pidi ta finaalis võitmiseks kõvasti vaeva nägema. Vastaseks ja lõpuks teisele kohale tulnud karatekaks oli meie klubi punapea Lori, keda Mari eelmistel võistlustel võitis.

Lori jalalöök - naiste finaal
Meeste vabavõitluses oli oma 40 musta vööd. Sain vaevalt nurgakohtunikulauast püsti kui kuulutati vabavõitluse algus välja. Jooksuga riietusruumi munadekaitse peale panekuks, ilma selleta pole nagu mõistlik mustadele vöödele vastu astuda. Ehkki hargivahele uhada pole lubatud võib madina ärevuses kõike juhtuda. Enamus istusid juba tatami ääres kui tagasi jõudsin, hakkasin end nende vahele sättima kui mu nimi välja hüüti. Kurat selgus, et olen esimesse paari määratud, kogu soenduseks jäigi jooks riietusruumi ja tagasi, venitusi ei jõudnud üldse teha. Mis ikka, eks pean esimese minuti soenduseks kasutama ja jalalöökidega ettevaatlik olema.

Vastaseks umbes minuvanune Ottawa lähedase dojo peatreener ja instruktor. Olen temaga ka varem kohtunud, vabavõitluses enam vähem samast klassist. Alustasin rahulikult, vastane ründas ning läks vähehaaval punktidega ette.

Vastase jalalööki tõrjumas - esimene ring
Mul õnnestusid paar vasturünnakut, kuid sellest oli vähe. Minut matshi lõpuni, aeg hakata ise aktiivsemalt tegutsema. See tuli vist vastasele üllatuseks, kuna tavaliselt matshi lõpupoole hakkavad võitlejad väsima ja muutuvad aeglasemaks. Paar punkti kiiretest kizamidest pähe eelneva jalalöögi pettega. Aga ikka olin veel taga ja aega vähe. Otsusatsin panga peale minna valides momenti. Kui vastane astus ettepoole tegin kiire täispöörde ja virutasin kõrge jalalöögi, mis kenasti nii 5 senti eemal tolle kõri alla ulatus. Matsh peatati aga punkti mulle ei antud, olin üle pingutanud tahtes liiga uhket 3 punktist sooritust saada. Oleksin pidanud kehasse kindla kahe punkti peale lööma.

Aeg oli praktiliselt läbi mõni sekund lõpuni, mina punktiga taga. Plaanimiseks polnud aega, niipea kui kohtunik meid uuesti kokku lasi tõukasin end hüppega ligi ja tavalise kombinatsiooni asemel sirutasin pika tagakäe löögi kehasse, keerates õlga sisse nii palju kui ulatasin. Kinnas puudutas vastase giid aga kehapuutest küll juttu polnud, kohe lõppes ka aeg. Sooritus nägi ilmselt piisavalt stiilne välja, et sain kohtunikelt lisaajale pääsemiseks vajaliku punkti kätte. Tuleb rõhutada, et sihuke ettevõtmine on suht riskantne, sest jalalöögiga kergelt tõrjutav, aga suutsin vastast kiirusega üllatada, too ei jõudnud õieti põlvegi tõsta.

Minu kiire rusikalöök pähe - esimene ring
Lisaajal tundsin end hästi, parajalt soe kuid mitte liialt väsinud. Moraalne eelis viimaste sekundite punktist kah minu pool. Pole vaja kiirustada, peaasi, et ei tee mingit lollakat viga. Vahetasime mõningaid lööke ja blokkisime neid ilma pingeta, ilmselgelt mõlemad valmistusid otsustavaks kombinatsiooniks. Mõtlesin, et pean esimesena minema, see annab paremad võimalused. Petekas parema käega pea suunas, vastane tõstis korraks käed kõrgemale, suunasin vasaku jala löögi kehasse bloki alla, aga jäi veidi lühikeseks. Olin seda ette arvestanud ning kuna keha ette kallutanud sain tagumiselt jalalt kiire tõukega ligi ning tegin vasaku käe rusikalöögi pähe. Hea kinda puude, aga et matshi ei katkestatud ladusin soodsast positsioonist taganevale vastasele parema jalalöögi mawashi-geri kehasse. Nüüd tuli "Mate" ja sain oma võidupunkti kätte.

Järgmist paari jälgisin huviga, sest nende hulgast tuleb mu järgmine vastane. Meie dojo must vöö võitis tasavägises matshis ühe noore kuti. Olin tulemusega rahul, sest tean tolle tüübi stiili ja enamasti treeningutel olen temast suht lihtsalt üle. Jälgisin hoopiski järgmisi, kes peaks kolmandas ringis vastaseks tulema, kolmanda paari võitjaks osutus suht keskmise tasemega tegelane aga neljandas paaris astus tatamile meie juures harjutav pikka kasvu noor jaapanlane Hiroshi. Too on väga tugev, kiire ja vähemalt sama siruulatusega kui mina. Ehh, karta on et kolmandast ringist seekord kaugemale ei pääse, oli realistlik väljavaade.

Rusikalöögi blokk - teine ring
Esimese ringi matshid ootamatuid tulemusi ei toonud, oligi jälle minu kord matile minna. Üllatus oli suur kui vastaseks osutus hoopiski üks tipptegijatest, too oli lihtsalt esimesest ringist niisama läbi saanud. Tüüp varastes kahekümnetes, minust pikem ja parema siruulatusega. Sihukestega pole ma harjunud võitlema, sest neid nii vähe, aga nagu öeldakse vastast ei saa valida, see töö tehakse sinu eest ära. Mis ikka pikalt mõtelda, pole keegi rauast tehtud nagu öeldakse. Omamoodi hea, et nii ootamatult too vastane tuli, polnud aega pabistamiseks, et kuidas hakkama saan.

Veidi keksimist ja paar katsetonksu kui mõtlesin proovida lihtsat esikäe lööki pähe. Ei saanud õieti ligemale astuda kui vastane sirutas pika jalalöögi yoko-geri, liikusin tagasi aga kerge puude oli, kaks punkti õigusega talle. Saime vaevalt uuesti alustada kui too tüüp sama triki tegi. Nüüd olin valmis, liikusin tagasi, oma kümme senti jäi puudu, niipea kui jalg tagasi hakkas tõmbuma hüppasin ligi, et kaitsmata kehasse ilus laks anda. Pidin kahetsusega rusika poolel teel peatama, sest kohtunik oli matshi katkestuse hüüdnud. Mis mõttes, jalalöök polnud kindlasti punkti väärt aga punktid ta sai. Paraku kohtunikelt, kes tüübi selja taga ja lööki ei näinud, mitte neilt kes ees ja nägid et puudet polnud. Mis teha, kohtunikega vaielda pole karates kombeks.

Ründele minemas peale vastase jalalööki - teine ring
Veidi edasi tagasi üritamist ja tüüp tegi jälle sama jalalöögi, blokkisin kenasti ning ladusin hea rusikalöögi kehasse, ometi tuli hea sooritus. Matsh peatati, aga punktid jalalöögi eest vastasele, täielik müstika. Nüüd proovisin lihtsalt iga kord tema jalalöökide eest kõrvale astuda, et kindlapeale mitte punktidest ilma jääda. Muidu oli ju kõik kena aga nii muutus võimalus ise punkte saada minimaalseks. Asusin ründama ja paar korda saime "clashi" - kumbki punkti. Ja siis jälle see neetud jalalöök mis polnud puutes aga tõi vastasele kaks punkti, matsh läbi. Kuradi-kurat, neljast jalalöögist oli üks punktivääriline ja vastane sugugi mitte nii raske kui paistis, aga punktide põhjal sain haledalt lüüa. Tõele au andes tuleb tunnistada, et vastane oli parem kuid mitte nii palju ja õige taktikaga täiesti võidetav nagu hiljem poofinaalis meie dojo mees näitas.

Hiroshi esimene matsh - lihtne noor vastane
Lohutuseks, et tema järgmine vastane oli too jaapanlane, keda pelgasin. Küll saab oma sauna kätte mõtlesin kahjurõõmsalt. Aga võta näpust, nende omavaheline matsh oli suht tasavägine. Jaapanlane Hiroshi on küll super tehnikaga aga suht väikese vabavõitlus kogemusega. Kohe alguses astus kiirustades sisse vastase leivanumbrist jalalööki yoko-gerisse, sai selle otse ribiauku nii et pidi paarkümmend sekundit sirakil toibuma enne kui jätkata suutis.

Hiroshi jalalöögi näide kaotatud veerandfinaalis
See tegi ettevaatlikuks ja vaatamata väga heale liikumisele ning tehnilistele löökidele ei antud talle punkte nii lahkelt kui teisele tüübile, kes suht ühetaoliselt võistles kasutas ära oma haruldast siruulatust. Lõppkokkuvõttes sai veerandfinaalis jaapanlane napi kaotuse ja kukkus edasisest konkurentsist välja. Päris kahju, sest oleks väga huvitav olnud näha kuidas ta meie paremate võistlejate vastu esineks.

Esimeses poolfinaalis seega vastamisi too pikk loikam ja meie dojo pisikest kasvu kuid väle karatekas Mike, endine Canada maadluskoondise treener, kes enamasti alati auhinnalisele kohale platseerunud.

Esimene poolfinaal, samaaegsed jalalöögid, Mike vasakul
Matsh oli suht igav, palju punktiväärilisi sooritusi ei tehtud, sest Mike hoidis targu end vastase löögiulatusest väljas. Piisas paarist välkkiirest rünnakust nii, et pikem tüüp ei jõudnud reageerida enne kui mats juba sees. Kokkuvõttes asjalik näide sellest kuidas ka oluliselt pisem ja lühema löögiulatusega võistleja võib edukas olla.

Teises poolfinaalis vastamisi meie dojo peatreener ja Tom'i nimeline kreeklasest suurt kasvu musta vöö omanik. Võistlus oli üllatavalt tasavägine kusjuures meie peatreener Daniel Tsumura pikka aega tagaajaja rollis. Takkajärgi leian, et see matsh oli turniiri parim. Lõpuks pääses siiski kogemus maksma ja Daniel võitis paaripunktise edumaaga.

Teine poolfinaal, Tomi ülikõrge
ja seega kasutu jalalöök
Tom ja Daniel skoorivad samaaegsete
rusikalöökidega pähe 
Pronksi matsh - Tom blokib põlvega vastase yoko-geri
Kolmanda koha matsh algas kohe peale poolfinaale, mistõttu pikal kollil suur eelis, kreeklane oli õige väsinud oma eelmisest matshist. Sellestki kohtumisest oleks võinud kujuneda vägagi huvitav, sest mõlemad olid suurt kasvu ja Tom lisaks palju mitmekesisema tehnikaga. Paraku polnud antud piisavalt aega taastumiseks, ühe võistleja võhm sai poole peal otsa. Kreeklane tegi paar head jalalööki aga hingetõmbe pausidel sai ise sisse ja kaotas saades neljanda koha.

Finaal - Danieli kizami pähe
Mike kolmepunkti mawashi-geri kaela
Finaalis vastamisi Daniel ja Mike. See kujunes pea sama põnevaks matshiks kui teine poolfinaal. Mike läks kohe juhtima, mistõttu Daniel pidi muudkui ründama. Tulevärk oli vägev, näha sai igasugu kombinatsioone ja isegi heiteid. Tuleb tunnistada, et need kaks on momendil meie parimad karatekad vabavõitluses. Päris lõpu eel juhtis Mike ikka veel punktiga aga siis õnnestus Danielil kolmepunktine sooritus, heide ja sellele järgnev löök ribidesse sel momendil kui vastane maha prantsatas.

Vasakult - Mike, Atsuko, Hiroshi, Kiki, Bianka
Lõputseremoonial anti kätte täiskasvanute autasud ja isegi mina sain "teeneteplaadi" Canada Itosu-Kai Shito-Ryu karate föderatsioonilt. Ilmselt selle eest, et kolmekesi juba 8-9 aastat karates käinud. Tegelikult pean autasu lastele ja kaasale pühendama, sest nemad mind selle spordiala juurde tagasi vedasid. Igatahes olen väga rahul, et saab aktiivselt karatega tegeleda. Eks igasugune sport hoiab vormis, enesetunde hea ja haigused eemal aga karatel on lisaks ka praktiline väärtus, lisaks veel natuke müstiline ja eksootiline Jaapani hõng juures.

No comments:

Post a Comment