Tuesday, January 28, 2014

Jaapan-16 Gyoen aiad, Narita ja kojulend

"Puuke" Gyoen aedades :)
Ajasin, end varakult üles, et viimasest päevast võtta nii palju kui annab. Kasutasin võimalust ning hüppasin dushi alt läbi sel ajal kui naispere mõnuga põõnas. Korkisin hommikuse õlle ja pakkisin asjad kokku, hea kui liiga palju kraami pole. Kogu selle kolistamise peale keeras ainult Christina külge aga põõnas temagi edasi. Vanem plika tudis sügavalt kui beebi nagu pildilt võib näha.

Otsustasin igaks juhuks lennuväljale suunduva kiirrongi piletid kinni panna, ikka kindlam tunne. Selleks oli vaja kohalikku jaama jalutada, et kassas broneerida. Hommikune linn vaatamata pühapäevale juba ärkvel, eelmise õhtu laga enamasti koristatud. Kassas oli ootamatult saba, mis aga suht kiirelt liikus, näitasin meie abonentpiletid ette ja sain neli rongipiletit Naritasse. Väga täpselt kasutasime oma abonente, sest täna oligi nende kehtivuse viimane päev.
Magus hommikune beebiuni 18'dal sünnal

Tagasi tuppa jõudes leidsin uniselt uimerdava seltskonna. Sel ajal kui nemad oma asju kokku panid sõin hommikusöögiks eelmisest õhtust üle jäänud mereande ja sushisid. Kuna külmkapis leidus õige mitu õlut, neelasin teise purgi nahka, siia ei saa ka neid jätta. Sushi ampsude ja õllelonksude vahepeal vestlesin kaasaga kandes ette, et viimasel päeval oleme kõik elus ja terved ning tagasilennuks valmis. Tegelt päris terved polnud, Christina oli ilmselt Fuji ronimise ajal külma saanud ja tundis end õige sandisti.

Shibuya jaamas pakke valvamas
Poole üheteistkümneks olime valmis, elamine koristanud nagu viisakatele inimestele kombeks. Jalutasime Shibuya jaama, et oma seljakotid pakihoidlasse susata ning siis linna peale uitama minna. Lennujaama rong pidi väljuma alles kolmveerand kaks. Paraku selgus ebameeldiva üllatusena, et rongijaamas on küll paar automaatset pakihoidu aga esiteks liiga vähe, sest vabasid praktiliselt polnud ning teiseks liiga pisikesed, meie seljakotid poleks kuidagi sisse mahtunud.

Istusime jaama maha arutamaks mis ette võtta. Pakkusin välja, et valvame vahetustega siis saavad teised vahepeal ringi käia. Aga Christina mainis, et ei taha niikuinii kuhugi minna, sest tunneb end nii viletsalt, oli nõus kogu aja pakkide juures kükitama. Tõime talle lohutuseks veidi head-paremat näksi ja läksime laiali. Lapsed tahtsid Harajukus ja Shibuyas shopata, et viimast raha sirgeks lüüa, mina otsustasin Shinjuku Gyoen aedadesse jalutama minna. Leppisime kokku, et keegi ei tohi kaduma minna, muidu saab emme pahaseks. Astusime samale rongile, kus ka allolev pilt võetud.

Plikad astusid Harajuku jaamas maha, mina sõitsin ühe peatuse edasi Yoyogi jaama, mis tundus kaardi järgi Gyoeni aedadele kõige lähemal olevat. Astusin üle tee ja võtsin enam-vähem õige suuna. Paraku olid tänavad suht ebamugavate nurkade all, pidin parasjagu põiklema, aeg-ajalt mobla GPS'i piiludes, et kursist mitte kõrvale kalduda. Õnneks nägin pisikest nurgapoekest, kust janukustutaja haarasin. Sihukese palavusega peab vedeliku taset organismis hoidma ja õlu sobib selleks hiilgavalt.

Gyoen Aedade plaan
Jõudsin miskit parki piirava raudaiani, GPS väitis, et tegu Gyoen aedadega. Minu ettekujutus aedadest on küll tonks maad erinev, Eesti mõistes lähimaks vasteks oleks ehk Kadriorg aga suuremas mastaabis. Tarast kuidagi üle ei saanud isegi kui oleks julgenud proovida. Jalutasin pargi serva mööda edasi ja otsustasin, et kui 10 minutiga sissepääsu ei leia hakkan tagasi astuma.


Õnneks siiski sattusin väravale, kus tuli 200 jeenine sissesaamismaks tasuda. Odavamalt kui purgi õlle hinnaga lunastasin pääsu järjekordsesse imelisse Tokyo kesklinnas asuvasse parki. Vaatamata pühapäevasele päevale polnud inimesi, kuidagi kõhe ja kummaline keset miljonilinna sagimist sattuda taolisse rahusse ja suhtelisse vaikusse. Tõepoolest, liiklusemüra kostis vaevalt siinsete hiiglaslike puude alla, mille võrede varjus vaatamata päikeselisele päevale õige hämar oli.


Lonkisin niisama sihitult, istusin pingil ja vahtisin ringi. Metsaalused vaheldusid hoolitsetud hekkide ja muruväljakutega, siin seal tiigid ning neid ühendavad pisikesed jõekesed.


Kui märkasin, et aega enam palju järgi pole viskasin kümneks minutiks murule sirakile ja vahtisin lihtsalt taevasse. Taamal paistis metsa taga pilvelõhkuja. Kuidagi eriliselt rahustav ja mõnus olemine, lasin silmad korraks kinni, tukk tuli peale.


Huvitavad puud ja elukad ning igasugu jaapaniteemalised nägemused ujusid silmi ees. Äkki ehmusin ärkvele ja krabasin mobla järgi, et kella vaadata. Numbreid nähes ohkasin kergendatult, lennuk pole veel läinud, olin vaid minutit viis tukastanud, kuid selle aja jooksul uskumatult palju und näinud. Samas polnud aega enam palju järgi, asusin tagasiteele.


GPS on ikka hea riist, sellega pole võimalik eksida, jalutasin teist teed pidi samasse jaama ning sõitsin Shibuyasse. Rongis sain FB messi lastelt, kes juba muretsesid kus olen nii kaua.


Tee pealt krabasin kohaliku kõige parema jääkülma õlle, rongini veel veerand tundi aega, kesvamärjuke aitab lahkumise stressist üle saada.


Rahvas juba ootas kannatamatult kui saabusin, võtsime oma kotid selga ning jalutasime platvormile rongi ootama.


Lennujaama ekspress osutus pea sama kobedaks kui superekspressid, tore et ka viimasest rongisõidust hea mulje jääb. 71 minutiga läbisime 92.2 km nagu piletil kirjas, ilma abonendita oleks maksma läinud 3310 jeeni nina peale. Kokkuvõttes võin kindlalt öelda, et meie kahenädala raudtee abonentpilet tasus kuhjaga ära. Paningi kõik pikemad sõidud selle mõttega kirja, et hiljem saaks tasuvust hinnata. Täpseid numbreid pole viitsinud kokku liita aga kindlasti oleme omadega kõvasti plussis, lisaks sõidu mugavus ja moment, et kui kuhugi isu minna siis sõidu taha see ei jää, sest pileti eest niikuinii ette makstud, kasulik ära kulutada.



Tee peal tegin viimaseid pilte rongi aknast Jaapani majadest, põldudest ja maastikust.


Lennujaamas sõitsime ülemisele korrusele ja saime seal oma Canada karate meeskonnaga kokku. Nemad lendasid meist tund aega varem välja otse Torontosse, meil lühike vahepeatus Calgarys. Pakkide äraandmise juures näitasime piletid mobla ekraanilt ette nagu moodsas maailmas asi toimib.

Lennujaamas astusime tollivabast poest läbi aga seal polnud suurt miskit võtta, kõik jube kallis. Lennukisse istudes ootas meid ees meeldiv üllatus, tegu tuliuue 2012 aasta Boeingu mudeliga kus ruumi oluliselt rohkem tänu osavale istmete disainile. Lisaks igaühel korralik suur LED ekraan nina ees, kust sai soovi järgi mida iganes vaadata, alates uudistest ja lõpetades igasugu mängudega. Viimaseid oli võimalik võrgus kaasreisijatega meeskondasid moodustades mängida. Sellega siiski ei viitsinud tegeleda, vahtisin hoopis aknast välja kuni Jaapan veel paistis.

Õhkutõusmine Narita lennuväljalt, pildistamine keelatud :P
Õhtusöök oli päris hea aga lapsed ainult näksisid veidi. Kokkuvõttes pugisin kolm beefi portsu ja andsin enda magustoidu ning saiakesed vastu. Punast veini muidugi rüüpasin vastavalt vajadusele kõrvale, mis tähendab kolm pudelikest, üks iga portsu eest;) Kui päike hakkas loojuma plõksisin pilte. Täna oli vanema plika 18's sünnipäev, mõtlesin teha talle üllatuse ja küsisin stjuuardilt kas neilt selliseks puhuks miskit põnevat saaks tellida, too lubas uurida küsides ka tüdruku nime.


Peagi pandi tuled maha, et reisijad saaks soovi korral magada. Und mul polnud, klõpsutasin video puldiga otsides, kas miskit huvitavat sisukorrast leian. Tavaliselt ei viitsi ma filme vaadata, aga kuna pole vähemalt viimased 8 aastat kinos käinud ja ka kaabeltv'd pole kodus enam mitu aastat, siis kasutasin juhust. Valisin endale välja viimase agent 007 filmi ja "Olympus has fallen", parajad ajuvabad märulid mõlemad aga aitasid aega veeta.

Vahepeal isegi magasin paar tunnikest, tänu kavalama konstruktsiooniga toolidele. Seljatuge võimalik palju madalamale lasta mistõttu isegi minu mõõdus isik võib end välja sirutada ega pea kringliks keeratuna iga paari minuti tagant asendit vahetama. Kui idakaares taevas helendama hakkas pandi tuled peale ja serveeriti hommikusööki, stjuuard tõi lapsele kaks suurt shokolaadi tahvlit teatades, et see on kingitus lennuki meeskonna poolt. Plika punastas suurest rõõmust.

Järsku katkestati video ja lennuki valjuhääldist kostis krõbinat ning mehe hääl hakkas surmtõsiselt rääkima. "Siin lennuki kapten, palun tähelepanu, mul on teile tähtis teade edasi öelda". Järgnes paar sekundit vaikust, mille peale jutumulin vaikis ja reisijad kohkunult lennuki esiosa poole piilusid, kurat kas lennukil kütus otsa saamas või terroristid kabiinis. Läksin isegi haneks pingsalt kuulatades - mootorid teevad nagu tõepoolest teistsugust müra, oh kurat.

Meie seas on üks ... (paus pinevuse tõstmiseks) ... neiu ... (paus) ... kellel on ... (siinkohal ootas enamus rahvast ilmselt järgneva sõnana pomm või relv) ... nii täna kui oli ka eile tähtis päev, ta sai 18 aastaseks. Happy Birthday Mari !!! Reisijad olid nii jahmunud, et vaid mõned üksikud taipasid plaksutada, laps vaatas minu poole olles punapeeti kadestama paneva värvuse omandanud ning küsis: "Issi, kas sina tegid seda?"

"Ei, see oli ju lennuki kapten" vastasin, mille peale sain etteheitva pilgu, "Kas sina küsisid et nad teeksid?". Nojah võtsin patu omaks. Nüüd jääb sinul (ja nii mõnelgi kaasreisijal;) 18 aastane sünna eluks ajaks meelde. Kas teadsid, et sul oli sünnipäev kaks päeva järjest, muutsin teemat. Tõepoolest jäi plika mõttesse, eile kui Jaapanis ärkasime oli 4's august ja täna hommikul ärgates Canada kohale jõudes on jälle 4's august. Põhjuseks muidugi asjaolu, et vahepeal Vaikse Ookeani kohal ületasime rahvusvahelise päevavahetuse joone, või mis iganes selle gloobust poolitava kriipsu nimi eesti keeles on (International date line).


Peagi hakkas Kanada rannik paistma ja asusime kaljumäestikku ületama. Tegu pole sugugi kitsa Vaikse ookeani äärse mäeahelikuga nagu võiks arvata. Esiteks lendasime üle Rannikumägede (Coastaol Range) aheliku, siis pikalt Fraseri platoo kohal, lõpuks üle Columbia mäestiku, kus asuvad mitmed tuntud suusakuurordid nagu Banff ja Jasper.


Calgary asub rannikust umbes 800 km kaugusel, sealt algavad tuhandeid kilomeetreid laiuvad preeriad. Viimaste iseloomustamiseks ütles mulle kord üks Saskatchewanist pärit tüüp: "Maapind on nii sile, et kui su koer ära jookseb näed teda veel kolm päeva" :)

Calgarys pidime tollist läbi minema. Üks hiiglase kasvu morni ilmega mundrimees võttis meid ette, aga kuuldes et tuleme Jaapanist Canadat esindamast sulas kui lumi preeriapäikese käes, viskas nalja ja lõi templid passidesse. Ilmselt on see lennujaam paljudele Aasiast saabunuile esimeseks punktiks Canada pinnal, mistõttu Canada teemat oli tugevalt promotud nii plakatite, väljapanekute kui kujudega.

Calgary Stampeede
Hei pilud - see on Canada !
Lennujaamas tuli mitu tundi molutada, kasutasin seda aega netis surfamiseks ja kaasaga rääkimiseks. Edasi lendasime alles kahe ajal. Vetsu külastades avastasin teatava üllatusega, et tegu sama lennukiga, millega Jaapanist saabusime. Vetsus oli endiselt klepsuga leheke, mis Jaapanikeelsete hieroglüüfidega selgitas poti kasutamise põhimõtteid. Lend Torontosse kestis 3 tundi, oli igav ja süüa ka korralikult ei antud. Vähemalt maandusime kenasti, saime oma pakid kätte ja tollist kiirelt läbi. Kaasale helistasin lennujaamast, 15 minuti pärast oli suur perekallistus ja kohvrid autosse. Kodus nii palju muljetamist, et rääkisime pidevalt üksteisest üle, vaene kaasa pidi kõiki korraga kuulama ja vaimustusest ohkima ning asjalikke vastuseid pilduma :)

Kokkuvõtteks võin julgelt kinnitada, et Jaapan on tõepoolest üks põnev ja super turvaline ning sõbralik maa kuhu tasub võimaluse korral vähemalt kord elus minna. Kalliduse poolest Euroopaga samal tasemel, aga nagu igal pool, kui veidi ise otsida, saab kõvasti soodsamalt. Kahest nädalast jäi muidugi väheks aga samas leian, et suutsime selle aja sisse maksimaalselt tegevust pakkida, rohkem poleks lihtsalt füüsiliselt jõudnud. Muidu oleks rohkem töö kui puhkus olnud. Ette planeerimisel on omad head ja vead. Kui liiga kindlalt kõik planeeritud kaob paindlikkus, kunagi ei tea kaua tahad kusagil olla või äkki hoopis kuuled koha peal mõnest eriti põnevast paigast. Seega hea kui olemas üldteadmised ja mingi kondikava aga kellajaliselt ei soovita planeerida, ehkki Jaapani puhul oleks see tänu nende täpsusele reaalselt täitsa võimalik.

sayōnara

Sunday, January 26, 2014

Üheksa korda mõõda üks kord lõika ;-P

Mõõdad valesti aga lase edasi :)
Sel nädalavahetusel oli reede mul vaba. Esialgu plaanisime suusatama sõita aga laps jäi kergelt tõbiseks ja ilm keeras ka ära. Ma küll hirmsasti sügelesin kuid köhivat last ei tahtnud -20C ja tugeva tuulega mäele vedada, üksi ka ei viitsinud minna. Õieti tegime, et ei läinud. Hommikul kuulsin uudistest, sealkandis sihuke lumetorm, et teed olid õhtust kuni poole päevani kinni ja just meie marsruudil liiklusõnnetus kahe surnuga.

Seega magasin mõnuga sisse, korra tegin silmad lahti kuue paiku, korra kaheksa paiku, voodist välja ajasin end alles üheteist ajal. Nii pikalt pole enam ammu maganud, tavaliselt kodused ajavad enne üles aga nüüd olid kõik peale unise pisema plika ja koduloomade ära. Koer oligi see kes oma üllatuseks avastas, et voodis olin ja kukkus kohe nügima, vaja mängida ja õue minna.

Peale looma jalutamist ja hommikukohvi otsustasin lapse toa viimasel seinal sarvist võtta. Sõitsin igat sorti ukseklaase ja plastikut müüvasse firmasse ja ostsin $160 eest neli mulle sobivas mõõdus (183x37 cm) akrüül ehk pleksiklaasi lehte. Laps tahtis just selliseid poolläbipaistvaid, et valgust tuleks läbi aga samas poleks näha mis toas toimub. 3 mm paksune piimjas akrüül laseb 50% hajutatud valgust läbi. Hind tundus igati soodne, oluliselt odavam kui ehituspoest ja täpsesse mõõtu lõigatud.

Esialgu oli kavas valmis lükanduksed osta aga kõige odavamad, viisaka väljanägemisega maksid $1200, korralikumad juba mitu tuhat - täielik müstika. Kaasa oli enne maininud, et miks sa ise ei tee, arvasin, et ei viitsi, kindlustus tagus ju remondi kinni, võtan veidi lihtsamalt. Olekski ehk need 1200'sed ostnud aga lapsega lähemalt uurides avastasime, et tegu pole muu kui puuraami ja klaasi või pleksiklaasilehega, millele üles otsa rullikud kinnitatud, viimased jooksevad alumiinium relsil.

Tellima asudes selgus, et võtab vähemalt kaks nädalat ja kuna mul oli plaanis neid veidi isesuguselt paigutada, siis pean niikuinii relsse juurde tellima. Ütlesin, et vaatame õige palju läheks maksma kui ise teha, ei tundu nii keeruline. netis surfates materjali kokku pannes selgus ise tegemise hind tuleb kusagil $500 kanti, kusjuures otsustasin teha täistammepuust. Ukse joonised olin juba läbi mõelnud ja lasin lapsel arvutisse panna, seal mugav mõõtusid ning kujundust muuta ja vaadata, milline kõige kenam.

Raam neljast 2x6 sendisest hööveldatud tammelauast, otstest kruvidega kokku. Klaasi sees püsimiseks lasen 3 milli laiused sooned saega laua äärtesse. Disaini mõttes tahtis plika, et oleks 5 aknakest, lihtsaimaks lahenduseks liistude klaasi peale kleepimine. Nii kergem teha ja uks ise konstruktiivselt palju tugevam ning stabiilsem. Ei tohiks miskit ülejõu käivat olla, eriti nõukaaja kogemusega tüübile, kes end ise suht osavaks peab. Kui ainult see laiskuse ja arvutimängukurat saaks mõneks ajaks eemale peletatud.

Ehituspoes tammelaudu valides leidsin paraja pikkusega jupid aga enamus kippusid nats kõverad olema. Võtsin kaks sirgemat kahepoolemeetrist $38 eest, ühele uksele piisab. Kodus vaatasin materjalid üle, planeerisin veidi ja otsustasin, et tänaseks piisab. Vanem laps jõudis ka koju ning jäi nähtuga rahule. Otsusatsime, et reede õhtut ei või ometi töö peale raisata, alla mängima. Klõbistasime oma kolm tunnikest arvuti taga, hea lõdvestus, pikalt parem kui teleka vaatamine, siin vähemalt saad ise hasartselt kaasa lüüa.

Õhtul lugesin järgmise Islandi krimka läbi ja kobisin varakult tudile, hommikul tööle. Laupäeval tööl olles mõtlesin pidevalt lükanduste peale, teha polnud niikuinii miskit muud. Igatahes jõudsin arusaamisele, et mõistlik oleks ketaslauasaag osta, teeb elu palju lihtsamaks. Surfasin ja uurisin erinevaid saevariante, neid oli saeinast seina, hinna poolest $100 kuni $1000'ni. Kuna selle koha pealt asjatundja pole sai hulk hinnanguid ja ülevaateid läbi lugeda.

Kui tavaliselt ostan pigem korraliku ja kallima siis seekord leidsin, et pisikese projekti jaoks pole mõtet palju pappi sisse panna. Eriti kui valik $119'se ja $400'se vahel. Leidsin, et kui odav ei tööta viin tagasi ja ostan korraliku, tagasi võin viia 90 päeva jooksul, selle ajaga on loodetavasti nii uksed kui seinad valmis:) Käisime tõime lapsega masina ära ning uurisime ka kontoritoole, parajasti mitmed soodusmüügis. Plika proovis seda ja teist aga leidis, et kõige rohkem meeldib ikka IKEA tool. Pergel, tonks maad kallim kui saag :P Aga samas tõepoolest väga mugav, noh ostame ära kui tuba valmis.

Kodus tarisin sae alla ja kiskusin karbist välja. Eks ta ikka natu lahja tundus, korpus plastikust ja jupid mitte just kõige parema töötlusega. Samas saab temaga teha igasuguse nurga ja kalde all lõikeid. Paralleellõike piirik, mida paljud kritiseerisid, tundus aga igati korralik. Polnudgi niisama lihtne, et paned üles ja muudkui saed, otsustasin igaks juhuks juhendi läbi vaadata. Lugedes jäi mulje, et seadistust pole sugugi raske teha, ja kõike peaks andma oma vajaduse järgi sättida. Õhtul ei viitsinud enam saagima hakata, hoopis veidi lugemist.

Hommikul seadsin sae üles ja tahtsin tööle hakata. Algul ei saanud riista käima, lõpuks avastasin, et sellel on plastludinast lukk, mis vaja lüliti sisse susata, muidu ei lähe vool peale. Päris mõistlik, eriti kui pisikesed lapsed peaks kodus olema. Esiteks proovisin suvalise lauajupi peal, 5000 rpm teeb ilusa puhta lõike. Meeldiva üllatusena osutus saetera paksus nii laiaks, et klaas mahub täpselt sisse, super.

Esimene tõrge tuli lihtsaima ristilõike tegemisega. Nimelt istub mingil arusaamatul põhjusel ristlõike tugi millimeetrise lõtkuga, mistõttu täpse ristlõike saamiseks on vaja see ühte äärde suruda. Väga nöök, nii lihtne oleks ju täpselt teha olnud, noh ilmselt taoliste asjade pärast ongi odavam. Hirmuga mõtlesin, mis veel ees ootamas kui lihtsaimat operatsiooni tülikas täpselt teha.

Mitme katsetuse peale sain lõpuks enamvähem täisnurksed lauaotsad. Pidin last abiks võtma ja paberitüki piiriku vahele kiiluma. Täpse pikkuse lahendasin nii, et saagisin kaks lauda koos, vähemalt saetera 90 kraadise nurga all sirge. Äkki küsis laps, miks ma laudu püsti ei sae, siis tulevad kindlasti täisnurksed lõiked. Saag ei ulatu nii kõrgele arvasin, aga oota, ma vaatan. Heh ulatus küll, viimased kaks lauda sain kenasti super sirged ja täisnurksed.

Soone lõikamine osutus ootamatult lihtsaks, lihtsalt surusin laua vastu piirikut ja teise lauaga küljelt toetades lükkasin üle sae. Kenad perfektse laiuse ja sügavusega ning õigel kohal asuvad sooned lihtsalt tehtud. Laps pidi teises otsas lauda toetama ja vastu võtma. Järgmine operatsioon kruviaukude puurimine. Kuna puurpinki mul pole, pidi plika kõrvalt juhtima, et hoiaksin puuri vertikaalselt. Teise laua sisse augu täpselt saamiseks tõmbasin nad pitskruvidega vineerplaatide vahele kokku ja alles siis puurisin kahest korraga läbi.

Kõik sujus küll aegavõtvalt, aga tulemus oli väga ilus. Kruvisin jupid kokku, tõepoolest kena. Muuseas mõõtsin veel korra. Jäin uskumatult mõõdulinti jõllitama. Põrgu ja kurat, raami pikemate laudade mõõdud olin võtnud klaasi mõõdu järgi, ühesõnaga laua laiuse jagu liiga lühikesed. Kogu päeva töö raisku läinud, lisaks veel kaduma läinud valesti lõigatud tammelauad. Südame rahustuseks vandusin kõigis keeltes, mida oskan ja mõnes, milles vaid vanduda oskan, päris põhjalik sajatamine tuli :)

Siit see pealkiri, et 9 korda mõõda ja 1 kord lõika. Olin hooletuks läinud, ega kontrollinud arvutist mõõtusid üle, mõõtsin kohapeal unustades kahe laua laiust lisada. Tarisin lapse alla, et temalegi näidata, milliseid apsusid võib ette tulla, loodetavasti õpib minu vigadest. Hiljem taipasin, et tegelt saan neid juppe kasutada, kui teen kahte eri tüüpi uksed, aga enne vaja uurida, kas see liiga imelik välja ei näe.

Kokkuvõttes oli rohkem kahju raisatud ajast kui materjalist. Samas positiivse külje pealt tean nüüd kindlalt, et uste tegemine pole sugugi keeruline, vaja lihtsalt uued sirged tammelauad tuua. Kell oli alles viis, aga ei viitsinud poodi sõita, eks homme töölt tulles toon. Istusin hoopis arvuti taha ja nottisin rahustuseks karja vastaseid kuulipildujaga maha, üks õnnestus ka pussitada. Pärast veel nautisin kohvi ja kaasa küpsetisi eesti telekat vaadates. Pilti uksest ei hakka lisama, panen siis üles kui õiges mõõdus ta valmis saan.

Tuesday, January 21, 2014

"Eesti" medalilootus Sotšis

Praegust Eesti talispordi seisu vaadates tundub, et ainsaks reaalseks medaliväljavaateks on murdmaasuusataja Lennart Väljas. Vähemalt Kanada spordipressi arvates. Konks ongi selles, et kui ta peakski medalile jõudma, siis ei ilutseks see mitte Eesti nimekirjas vaid tõstaks hoopiski Kanada medalisaaki.

Nagu kiirelt googeldades avastasin on tegu 1988 aastal Torontos sündinud 3/4 eestlase ja 1/4 rootslasega, kelle kodukeeleks oli eesti keel. Mees on ka kuus aastat siinses Eesti koolis käinud, kohalikus mõistes seega puhas eestlane. Kuni viimase ajani on ta suht tundmatu olnud tänu kohalike jaoks võrdlemisi ebapopulaarsele spordialale. Aga koondisse ta nimetati ja just täna lugesin, et murdmaasuusatamises peetakse meest Kanada kõige tõenäolisemaks medalikandidaadiks. Nii et hoiame aga pöialt.

Lennart arvati FIS'i andmeil täna ametlikult Kanada olümpiakoondisse ehkki esmane teade tuli juba 14 jaanuaril. Kes rohkem huvi tunneb võib googeldada või lugeda pikemat inglisekeelset tutvustust

Monday, January 20, 2014

Juhtum joogiautomaadi juures

Eelmine reede juhtus tööl õige kummaline ja naljakas lugu. Rääkimaks kõik ilusti algusest peale ära pean alustama faktist, et meie firma hoolitseb oma töötajate eest piisavalt varustamaks ettevõtet mitme kohviku ja puhkeruumiga. Viimaste hulgas on üks, mis mitmel põhjusel mu lemmikuks. Esiteks asub hoone taganurgas, kuhu inimesed eriti ei viitsi jalutada. Seega tühi, tihtipeale pole isegi tulesid peal, mugav uinakut teha. Lisaks perfektne mobla levi, mida kõigi hoone punktide kohta ei või öelda. Mikrokad, külmik, joogipurkide automaat, kuumavee kannud ja kohvimasin kah olemas, viimast küll ei kasutata.

Igatahes seekord oma kohvipausile minnes tundub jälle inimtühi olevat, ainult üks nurgatuli peal, ruum hämar. Kuna kedagi pole, ei viitsi vetsu minna ning lasen mõnuga kärtsaka kõhutuult oma tavalise istekoha poole suundudes. Äkki kuulen kobistamist ja märkan joogiautomaadi juures mingit tüüpi käpuli askeldamas. Ops, et piinlikust momendist naljaga üle saada astun ligi küsides kas tal jäi joogipurk automaati kinni.

Tüüp ei tee kuulmagi, olles endiselt neljakäpukil ainult õõtsutab veidi aga ei pööra peadki. Hei, ma saan aidata, karatekana võin kasvõi masinasse jalaga augu lüüa, viskan enda meelest ülivaimuka nalja. Tõele au andes pole selles pakkumises miskit imelikku, sest olen korduvalt näinud kui närvis kliendid masinat taovad kuna chipsikott või joogipurk maksmisele vaatamata pole välja kukkunud vaid kuhugi kaadervärgi sisemusse takerdunud.

Kummaline, tüüp vahib endiselt tardunult enda ette, pomiseb ja hakkab järsku peaga vastu maad taguma. No vähemalt tundub mulle nii, vanal on vist katus täitsa ära sõitnud. Tahan just lisada, et selle tühja pepsi purgi pärast ei maksa küll end ära tappa, õnneks saan sõnasabast kinni, sest äkki hakkab minus idanema kohutav kahtlus, tegu miski hoopistükkis teisest mastist tegevuse kui mullijoogimasinast purgi välja õngitsemisega. Kuradi kurat, see ju palvetav muslim.

Selle asemel, et vaikselt minema hiilida proovin piinlikku olukorda lahendada järgmise vaimukusega: "Kas muhameedlased on nüüd hakanud Allahi asemel Pepsit kummardama". Jaa ma tean, et mind on kordvalt hoiatatud, et teatud teemadel ei tehta nalja, aga vabameelse inimesena vabal maal kipub mul aegajalt ununema, et sõnavabaduse mõiste on Lääne demokraatias täielikuks irooniliseks farsiks moonutatud. Vahel tunne, et olukord hullem kui nõuka ajal, kui sa vähemalt teadsid, mis keelatud oli. Parteid ja valitsust ei tohtinud kritiseerida aga tshukside, neegrite, venelaste, eestlaste, juutide, pedede ... üle võis muretult nalja heita. Kahjuks aga mitte vabas ja demokraatlikus läänes.

Igatahes minu viimase, mitte just eriti õnnestunud kommentaari peale, katkestas tüüp kõige kõrgemaga suhtlemise ning heitis pilgu millest võisin järeldada, et just praegu tõusin alkaida (NSA ninapidi tõmbamiseks meelega valesti trükitud :P ) usuvaenlaste nimekirjas Iisraeli ja USA presidentide järel auväärsele kolmandale kohale. Leidsin, et mõistlik on enne jalga lasta kui vend end jalule jõuab ajada, neid usuhullusid ei või iial teada, ei mõista teised nalja, eriti veel halba :)

Kogu loo moraaliks, on esiteks enne valjult peeretamist alati hoolikalt ümbrust kontrollida ja teiseks mitte proovida piinlikku olukorda vaimukate naljadega lahendada, eriti teisest kultuuriruumist pärit isikute puhul. Nalja headus sõltub paraku tihtipeale vaatenurgast ja kipub väga subjektiivne olema (nagu öeldakse, et ilu on vaataja silmis:D ). Muidugi ei maksa unustada, et sõnavabadusega ei maksa mängida. 

Wednesday, January 8, 2014

Jaapan-15 Yoyogi ja Asakusa


Sensoji (浅草寺, ehk Asakusa Kannon Tempel)
Seoses eelmise päeva pingelise programmiga magasime mõnusalt sisse. Kuna õhtupoolikuks oli lepitud kokkusaamine jaapanlannast karate sõbrannaga ei jõua täna kuhugi kaugemale sõita. Samas muidugi Tokyos koha peal meeletult palju vaatamisväärsusi, mida külastada. Hommikusöögi kõrvalt surfasin kiirelt netis, püüdes sõeluda välja, millised Tokyo kuulsamatest paikadest meie jaoks kõige põnevamad oleks.

Silma jäi muidugi mitmeid, aga peale mõningat planeerimist olime sunnitud piirduma lähemas ümbruskonnas asuvatega. Japan-Guide põhjal pesitsesime ju lausa Lääne-Tokyo vaatamisväärsuses number üks - Shibuya. Shinjukust, mis teisel kohal olime juba läbi käinud, kolmandaks nimetati Harajuku piirkonda. Viimase vastu tundsid tüdrukud elavat huvi.

Tegu olevat Jaapani teismeliste ekstreemse "kultuuri" keskusega, kus tiinekad endale igasugu anime kostüüme selga ajavad ja neid demonstreerides ringi patseerivad. Taolist tegevust kutsutakse cosplay, mis minusuguse äti jaoks totaalne uudissõna. Muidugi leidub hulgaliselt trendikaid butiikisid ja söögikohti. Lastel ports jeene järgi, mis vaja laiaks lüüa, millal siis veel kui mitte eelviimasel päeval.

Shibuya tänavapilt
Samas asus ka Yoyogi park Meiji templiga, mis samuti esimese kuue vaatamisväärsuse hulka märgitud. Kuna kõik kolm samas kohas koos, otsustasime need päevakavva sisse arvata. Kui jõuame, sõidame ka mõned peatused edasi olevast Roppongi Hills piirkonnast läbi, mis kuulus oma arhidektuuri ja lõbustusasutuste poolest ning lisaks Jaapani kõrgtehnoloogia keskus.

Esimeses järjekorras aga kavatsesime siinsamas Shibuyas olevast interneti põhjal otsustades Tokyo ühest suuremast võitluskunstide tarvete poest läbi astuda. Kõigil oli soovi mõningaid varustuse komponente uuendada. Tuleb aga tunnistada, et saime paraja pettumuse osaks, pood osutus suht väikeseks ja karate koha pealt nigelalt varustatuks, lõppkokkuvõttes ei ostnud me sealt midagi, raisatud aeg.

Kaarti vaadates tundus Harajuku jaam päris lähedal olevat, otsustasime jalutada, et veidi ka kohalikku miljööd endasse imeda. Rongi või metrooga tuhised nii kiiresti mööda, et ei jõua miskit märgata.

Tuletõrjejaam
Postimotoroller
Tee peal jäid silma nii Jaapani tuletõrjejaam kui pisike postimotoroller. Ilm oli päris palav, käisime suht rahulikult, et mitte liiga kuumaks minna. Otsustasime esiteks Meji templist ja Yoyogi pargist läbi käia, sest kartsin, et kui lapsed Harajuku peale hulkuma lasta, ei jõua me enam kuhugi mujale.

Harajuku värav
Yoyogi park on üks suurim Tokyos, kus asub nii spordirajatisi, kultuurilisi vaatamisväärsusi kui ka loodusliku ürgmetsa ala. Keskeks on Jaapani ühele lugupeetavamale, 122'le keisrile pühendatud Meji Jingu Shinto tempel. Keiser Meji teeneks peetakse Tokugawa ajastu jooksul isolatsioonis olnud Jaapani moderniseerimist. Tema valitsusajast on jaapanlastel sarnane arusaamine nagu meil "vanast heast Rootsi ajast". Keiser lõi sõbralikke suhteid välisriikidega, arendas tehnoloogiat ja tööstust ning tõi sisse lääne tsivilisatsiooni samas säilitades Jaapani identiteedi, pannes nii aluse moodsale Jaapanile. Tegu oli rahu ja õitsengu perioodiga seni pidevate sise ja väliskonfliktide käes vaevelnud Jaapani jaoks.

Meji Jingu "ürgmets" Tokyos
Metsaalune oja
Sisenesime Harajuku värava kaudu, kohe alguses viis jalgtee läbi Meji Jingu ürgmetsa, mis loodud keisri ja tema kaasa auks, et nende hingedel oleks paik kus rahus hulkuda. Iga puu ja põõsas olevat algul hoolikalt planeeritult käsitsi istutatud, et võimalikult kiiresti ehtne looduslik mets kasvaks. 90 aastat hiljem tundub tõepoolest nagu oleks keset Tokyot säilinud tükike iidset ürgmetsa.

Keiserlikud Bordoo veinivaadid ...
... ja sake vaatide virn
Tee peal nägime ka tunnistust Keisri ilmalikkusest ning oskusest lääne tsivilisatsiooni Jaapani omaga põimida. Tee ääres paremal pool võis näha Sake vaatide virna, Jaapani Sake tootjad peavad oma austavaks kohustuseks saata iga aasta üks vaat templile kingituseks. Kuidas sake ohverdamise protseduur toimib polnud kirjeldatud, kuid kõik mungad, kes silma jäid tundusid kained. Tee vasakut poolt kaunistas lääne tsivilisatsiooni märgina bordooveini vaatidest müür. Neid saadavad traditsiooniliselt lugupeetumad veinimeistrid Prantsusmaalt.

Meji Tori
Peagi jalutasime läbi Jaapani suurima puidust Tori värava. Postid on tehtud Tandai-san mäelt pärit 1500 aasta vanusest "Hinoki" puust ehk Jaapani küpressist. Värav on 12m kõrge, postid 1.2m jämedad, ülemine latt 17m. Templi ees asuvad paar kaevu sarnast basseini, mille juures rahvas askeldas. Sain pisikese trükitud juhendi, kus valgetele metslastele tehti puust ja punaselt selgeks, kuidas on sobiv Meji templile austust avaldada.

1. Viisakas riietuses (selgitus puudus) läbid Tori Värava.
2. Pesed oma käed ja suu kasutades kivist basseinikeses asuvat vett. Ära rüüpa vett otse kulbikesest.
3. Jalutad Templi juurde, soovi korral võid visata münte andami kastikesse.
4. Templi ees kummardad kaks korda ja plaksutad käsi kaks korda ja kummardad uuesti.

Kiki !!! ... eiiiiii !!!
Selle aja jooksul kui mina lugesin instruktsioone olid lapsed jalutanud basseini juurde ja jõid lurinal kulbikestest, päev oli ju palav. Hügieeni mõttes suurt muret polnud, sest vesi võeti ülemisest basseini osast, kultuursed inimesed kallasid vedelikku kätele lastes ülemäärase alumisse tilkuda, kust see välja voolas. Otse kulbist rüüpamise peale peeti meid ilmselt ameeriklasteks ja see oli ka esimene kord, kus end seetõttu halvasti ei tundnud, las meie mühaklikkus läheb jänkide kaela;)

Igatahes susistasin tüdrukutele, et seda vett kasutatakse käte ja suu loputamiseks, mitte joomiseks. OK leidsid lapsed ja pisem plika pesi selle peale rahumeeli oma kätt otse ülemisse basseini, kust teised suu loputamiseks vett võtsid. Kamandasin kiirelt tüdrukud kaevu äärest eemale, enne kui meid pühaduse rüvetamise eest kividega surnuks pillutakse. Nagu alati on mõistlik kõigepealt instruktsioone lugeda, isegi sihukese lihtsa toimingu nagu käte loputamise puhul.

Edasi sammusime peatempli juurde, vaatasime sealseid ehitisi ja piilusime ka templi sisehoovi. Templi ees kasvasid pirakad pärnad, sisehoovi tavaline rahvas ei pääsenud küll aga võis kummardamiste ja plaksutamisega Keiser Majile ja tema kaasale austust avalda ning jälgida munkade tegevust.

Jalutame templi juurde
"Keelatud" foto sisehoovi
Miskit põnevat silma ei hakanud aga igaks juhuks plõksutasin pildi, mille peale politseinik ligi astus ja teatas, et pildistamine pole lubatud osutades vastavale märgile mille all seisin. Jube piinlik, terve pere käitus seekord nagu kamp harimatuid metslasi.

Templiõue pärnad
Kultuurist, ajaloost ja
palavusest väsinud laps
Otsustasin enne lahkuda kui järjekordse apsakaga hakkama saame, ei või teada pikk jaapanlaste kannatus on. Jalutasime sama teed tagasi ja suundusime Harajuku linnaosasse. Sain Mikikolt sms'i, et kohtume 4:30 Ueno jaamas, mis asub kesklinnas, paarkümmend minti rongiga.

Vahepeal pisteti tänaval pihku kohaliku resto reklaam lõunasöögi hindadega. 1200 jeeni eest rootsi laua tüüpi restos kõht täis pugida ei tundunud üldse paha pakkumine eriti arvestades, et eelviimane päev ja raha kippus järgi jääma. Lastel aga polnud aega, kange isu omapäi shoppama minna.

Tagaplaanil Harajuku linnaosa
Aega oli julgelt ja kuna meil lastega niivõrd erinevad huvid, lasin nad kahekesi hulkuma. Lugesin vaid sõnad peale, et oleksid kahekesi koos, sest vaid vanemal plikal netikaardiga mobla.

Kristall koljud
Omaette muigasin, kaasa vist küll poleks julgenud neid lasta niimoodi suure võõra linna peale seiklema. Siinse piirkonna poed olid kallivõitu, vähemalt suure tee ääres. Keerasin sisetänavatesse, elu palju põnevam ja ka rahvast tihedamalt. Järsku jäi silma huvitav silt, mis osutas keldrikorrusel oleva Kinza nimelise poe peale.

Astusin paar sammu trepist alla. Vägev, pood osutus jaapani kaltsukaks, mille klientideks punkarid ja muidu alternatiivne kontingent. Mina turistina paistsin väga valge varesena silma, aga keegi ei tundunud hoolivat. Sai oma poool tunnikest põnevamat kaupa uuritud, paar asja jäi silma aga kahjuks polnud ühtegi suuruse poolest parajat tõepoolest sünget Jaapani teemalist T-särki või mütsi. Lõpuks ostsin vaid Jaapani lipu.

Lastele saatsin teate infoga kus ja millise poe olin leidnud, nood saabusid 5 minutiga, sest juhtusid samas lähedal ringi hulkuma. Jätsin nad shoppama ja sõitsin ise rongiga kodust läbi, kuna olin unustanud Mikikole kingituseks võetud Canada viski maha. Leppisime kohtumise tunni aja pärast Harajuku jaamas, et sealt Uenosse edasi sõita. Hea on ikka omada piletit, mille puhul ei pea muud tegema kui seda lehvitades jaama sisse jalutama.

Elamises viskasin momendiks pikali, korjasin viski ja sõitsin tagasi Harajukusse. Lapsed juba ootasid jaamas, istusime rongile, mis Uenosse viis. Vahepeal suhtlesime Mikikoga, kuidas kokku saada, jaam jube suur. Ta mainis, et minusugune pikk blond koos kahe heledapäise plikaga ei saa märkamatuks jääda. Tõsi oli, sest sõber leidis meid kohe üles. Jaam ise harjumatult madalate lagedega, pidin pidevalt kummardama, et talade alt läbi saada.

Asakusa turu sissepääs
Asakusa täika
Mikiko viis meid edasi Asakusa rajooni, kus lisaks kuulsale budistlikule templile asus ka tohutu suur turistidele mõeldud vabaõhu turg ehk kohalik täika. Siin oli tõepoolest kõike mida hing ihaldada oskas, alates tavapärasest t-särkide ja märkide tüüpi suveniirinännist ning lõpetades ehtsate samurai mõõkadega. Viimased ajasid sülje suhu ja vaatamata suht kobedale hinnale oleks ehk ostnudki, kuid kardetavasti ei lasta mind sellega lennukisse.

Suveniire inspekteerimas
Lai valik samurai mõõku
See oli esimene koht, kus nägin hulgaliselt Jaapani teemalisi T-särke, valisin jupp aega ja lõpuks leidsin sellise, mille rinnal olevat teksti Mikiko "ei osanud" hästi tõlkida. Avaldas arvamust, et äkki ikka ei maksaks osta, olevat poliitiliselt ebakorrektne. Eriti äge ju, lisaks teise maailmasõja aegsele Jaapani impeeriumi lipule ka poliitiliselt ebakorrektne sõnum. Selle võtan, otsustasin kindlalt. Mikikole lisasin rahustuseks, et enamus niikuinii ei saa tekstist aru ja neid kes saavad ei peaks see häirima.

Kas keegi oskab tõlkida ;)
Kimonotes jaapanlased templi ees
Mikiko ostis meile kõigile ka omalt poolt kingikesi, lapsed said kah natuke nänni. Kahjuks ei leidnud või siis polnud karate varustust pakkumisel. Mina sain lõpuks samurai mõõga uhkeks omanikuks, sõjapidamiseks see küll ei kõlba aga ümbriku avamiseks sobib hästi oma 5 sendise teraga, mis osutus vahedaks kui habemenuga.

Lapsed Mikikoga templi ees
Haakristiga anum
Buda templi juures sai vaadata tolle tüübi papusid, ta pidi ikka meie Kalevipojast tonks maad pirakam olema, sest õlesussid suuremad kui reisilaeva päästepaadid. Silma hakkas hulk haakriste, mis küll peegelpildis ja teise nurga all kui sakslaste omadega võrrelda, kuid ikkagi harjumatud avalikult näha.

Hiidlatern
Õnnepulgakesi raputamas
Mikiko viis meid miski ennustuste pulga seina juurde. Viskasid 100 jeeni ja võisid karpi raputada, kust siis august pulk välja vupsas. Kaks meist said tavalise õnne osaliseks ja kaks hea õnne osaliseks. Kui avaldasin arvamust, vaevalt siin halva õnne pulki leidub vastas Mikiko, et on küll, aga selle vältimiseks tuleb lihtsalt vastav paberike ära põletada. Seega ei lahku taolisest kohast keegi paha tujuga, oled sõna otseses mõttes oma õnne sepp nagu meil kombeks öelda.

Draakonitapja ...
... ja draakon
Samas asus draakonitapja kuju, mis vanemat last vaimustas, too uuris detailselt kuidas draakon välja näeb. Mikiko hakkas veidi nihelema ja teatas, et kui süüa tahame peaks edasi liikuma. OK, meil tõepoolest kõhud tühjad, hea meelega võtaks veidi hamba alla. Selgus, et ta olevat juba koha mingis restos kinni pannud ja see ei asu eriti kaugel. Oli hakanud hämarduma, jalutasime läbi turu ja keerasime pisikestele kõrvaltänavatele.

Asakusa turg tuledesäras
Kaks kena geishat ;)
Siin jäi silma mitmeid jaapanlasi traditsioonilises riietuses ringi liikumas. Küsisin Mikikolt, ega nad pahanda kui pilti teha. Too astus kahe kena näitsiku juurde ja peale lühikest jutuvada poseerisime koos pildil. Paistab, et meiegi olime nende jaoks piisavalt eksootilised, igatahes palusid Mikikol ka enda moblaga pilti teha, no muidugi ega siis Jaapanis iga päev kolme blondi korraga näe.



Jalutasime ka mõnest riideärist mööda, kus nii naiste kui meeste kimonod silma jäid. Tõepoolest kenad mustrid, aga selge, et kodus jääks sihuke riietusese kappi seisma. Ilus vaadata, kuid kahjuks oleks mõttetu ost. Siin seal olid põnevad poekesed ikka veel avatud, ühe aknal jäid silma eriti toredad valgustid, selliseid tahaks endale koju, kui Torontost ei leia pean ise tegema.

Menüüd inspekteerimas :)
Resto osutus teataval määral ootamatus kohas olevaks. Nimelt sõitsime tavalises korrusmajas liftiga neljandale korrusele ja välja astudes olimegi resto fuajees. Meid juhatati pisikesse neljale inimesele mõeldud poolsuletud kubrikusse.
Taldrikul peesitanud Cuttlefish looduses 
Toiduvalikul ei osnud suurt kaasa rääkida, menüü nimelt jaapanikeelne. Võtsime asju mis pildi peal söödavad paistsid või mida Mikiko oskas soovitada. Enamuse roogade kohta ei tea millega oli tegu, sest Mikiko ei osanud seda Inglise keelde tõlkida. Lastega konsulteerides selgus, et muu hulgas sõime sihukest elukat nagu cuttlefish, kaheksajalg ja miski kohalik lind. Ühed tüübid igatahes veel liigutasid taldrikul kuid minu üllatuseks maitses neid isegi pisem plika, kes toidu koha pealt on tavaliselt väga ettevaatlik.

Kokkuvõttes oli kõik maitsev ning kõht sai täis. Maksmise juures läks segaduseks, sest mingi moment lasi meie võõrustaja jalga ja vetsus käimise asemel oli arve ära õiendanud. Proovisin küll talle raha pakkuda aga too ajas vastu ja ma ei teadnud kui palju sobib suruda, lõin lõpuks käega.

See eest andsin üle iluse suure Crown Royal viski, millega astusin järjekordselt ja seekord sügavalt ämbrisse. Neiu oli nimelt titeootel ja kui teades jaapanlaste viskilembust avaldasin arvamust, küll mees siis joob, mainis Mikiko, et abikaasa on muslim. Oh pergel, no kui palju täna võib untsu minna. Kukkusin vist näost nii ära, et Mikiko lohutas, noh vahel ta pole väga kindlameelne muslim ja tegelt ikka salamisi mekib alkoholi kui muhamed ei märka. Loodetavasti ei lähe minu pärast üks moslem põrgusse :P

Hüvastijätt Mikikoga hiidkaheksajala all
Sõitsime koos pool teed tagasi ja jätsime hüvasti metroojaamas kus hiidkaheksajalg laes rippus. Shibuyasse jõudes jalutasime mööda öiseid tänavaid koos lastega ringi. Rahvast oli paksult, ikkagi laupäeva õhtu ja tänaval käis äge pidutsemine.

Jalutuskäik öises Tokyos

Isegi jaapanlased ei pidanud enam ebaviisakaks avalikult süüa, õlut juua, muusika rütmis õõtsuda ja tänaval kampas maas istuda. Lapsed olid paraku väsinud ning peale pooletunnist hulkumist kippusid tuppa tudile. Mina lasin nad sisse ning otsustasin veel linna peal ringi vaadata, ikkagi viimane õhtu Jaapanis.

Lapsed koju tudule ...
... õlleke Family Martist ...
Võtsin meie nurgapealsest Family Martist õlle ja tegin lähemale ümbrusele tiiru peale. Kui lastega koos olles keegi ei tülitanud, siis nüüd sain üksiku meesturistina kenadelt preilidelt nii mõnedki ühemõttelised pakkumised. Mina aga julgemata preilidele otsa vaadata sammusin kindlameelselt edasi nagu kangelane Sholohhovi "Jutustuses tõelisest inimesest". Kohalikke "kultuuriväärtusi" nagu baare, mängupõrguid ja muid lõbustusasutusi uurisin tänava pealt, sisse ei julgenud kuhugi astuda.

... ja linna peale
Jaapani saun ja kapsel hotell
jäid seekord siiski proovimata ;)
Ega väga pikalt viitsinud hulkuda, tuli mullegi väsimus kallale. Kahetsusega öist melu seljataha jättes kobisin tagasi meie elamise poole. Oleks vaid mõni hakkaja sõber kaasas olnud, oleks ehk ohtralt pulli saanud, paraku kobisin juba kesköö paiku koju teki alla tudile.