Wednesday, January 8, 2014

Jaapan-15 Yoyogi ja Asakusa


Sensoji (浅草寺, ehk Asakusa Kannon Tempel)
Seoses eelmise päeva pingelise programmiga magasime mõnusalt sisse. Kuna õhtupoolikuks oli lepitud kokkusaamine jaapanlannast karate sõbrannaga ei jõua täna kuhugi kaugemale sõita. Samas muidugi Tokyos koha peal meeletult palju vaatamisväärsusi, mida külastada. Hommikusöögi kõrvalt surfasin kiirelt netis, püüdes sõeluda välja, millised Tokyo kuulsamatest paikadest meie jaoks kõige põnevamad oleks.

Silma jäi muidugi mitmeid, aga peale mõningat planeerimist olime sunnitud piirduma lähemas ümbruskonnas asuvatega. Japan-Guide põhjal pesitsesime ju lausa Lääne-Tokyo vaatamisväärsuses number üks - Shibuya. Shinjukust, mis teisel kohal olime juba läbi käinud, kolmandaks nimetati Harajuku piirkonda. Viimase vastu tundsid tüdrukud elavat huvi.

Tegu olevat Jaapani teismeliste ekstreemse "kultuuri" keskusega, kus tiinekad endale igasugu anime kostüüme selga ajavad ja neid demonstreerides ringi patseerivad. Taolist tegevust kutsutakse cosplay, mis minusuguse äti jaoks totaalne uudissõna. Muidugi leidub hulgaliselt trendikaid butiikisid ja söögikohti. Lastel ports jeene järgi, mis vaja laiaks lüüa, millal siis veel kui mitte eelviimasel päeval.

Shibuya tänavapilt
Samas asus ka Yoyogi park Meiji templiga, mis samuti esimese kuue vaatamisväärsuse hulka märgitud. Kuna kõik kolm samas kohas koos, otsustasime need päevakavva sisse arvata. Kui jõuame, sõidame ka mõned peatused edasi olevast Roppongi Hills piirkonnast läbi, mis kuulus oma arhidektuuri ja lõbustusasutuste poolest ning lisaks Jaapani kõrgtehnoloogia keskus.

Esimeses järjekorras aga kavatsesime siinsamas Shibuyas olevast interneti põhjal otsustades Tokyo ühest suuremast võitluskunstide tarvete poest läbi astuda. Kõigil oli soovi mõningaid varustuse komponente uuendada. Tuleb aga tunnistada, et saime paraja pettumuse osaks, pood osutus suht väikeseks ja karate koha pealt nigelalt varustatuks, lõppkokkuvõttes ei ostnud me sealt midagi, raisatud aeg.

Kaarti vaadates tundus Harajuku jaam päris lähedal olevat, otsustasime jalutada, et veidi ka kohalikku miljööd endasse imeda. Rongi või metrooga tuhised nii kiiresti mööda, et ei jõua miskit märgata.

Tuletõrjejaam
Postimotoroller
Tee peal jäid silma nii Jaapani tuletõrjejaam kui pisike postimotoroller. Ilm oli päris palav, käisime suht rahulikult, et mitte liiga kuumaks minna. Otsustasime esiteks Meji templist ja Yoyogi pargist läbi käia, sest kartsin, et kui lapsed Harajuku peale hulkuma lasta, ei jõua me enam kuhugi mujale.

Harajuku värav
Yoyogi park on üks suurim Tokyos, kus asub nii spordirajatisi, kultuurilisi vaatamisväärsusi kui ka loodusliku ürgmetsa ala. Keskeks on Jaapani ühele lugupeetavamale, 122'le keisrile pühendatud Meji Jingu Shinto tempel. Keiser Meji teeneks peetakse Tokugawa ajastu jooksul isolatsioonis olnud Jaapani moderniseerimist. Tema valitsusajast on jaapanlastel sarnane arusaamine nagu meil "vanast heast Rootsi ajast". Keiser lõi sõbralikke suhteid välisriikidega, arendas tehnoloogiat ja tööstust ning tõi sisse lääne tsivilisatsiooni samas säilitades Jaapani identiteedi, pannes nii aluse moodsale Jaapanile. Tegu oli rahu ja õitsengu perioodiga seni pidevate sise ja väliskonfliktide käes vaevelnud Jaapani jaoks.

Meji Jingu "ürgmets" Tokyos
Metsaalune oja
Sisenesime Harajuku värava kaudu, kohe alguses viis jalgtee läbi Meji Jingu ürgmetsa, mis loodud keisri ja tema kaasa auks, et nende hingedel oleks paik kus rahus hulkuda. Iga puu ja põõsas olevat algul hoolikalt planeeritult käsitsi istutatud, et võimalikult kiiresti ehtne looduslik mets kasvaks. 90 aastat hiljem tundub tõepoolest nagu oleks keset Tokyot säilinud tükike iidset ürgmetsa.

Keiserlikud Bordoo veinivaadid ...
... ja sake vaatide virn
Tee peal nägime ka tunnistust Keisri ilmalikkusest ning oskusest lääne tsivilisatsiooni Jaapani omaga põimida. Tee ääres paremal pool võis näha Sake vaatide virna, Jaapani Sake tootjad peavad oma austavaks kohustuseks saata iga aasta üks vaat templile kingituseks. Kuidas sake ohverdamise protseduur toimib polnud kirjeldatud, kuid kõik mungad, kes silma jäid tundusid kained. Tee vasakut poolt kaunistas lääne tsivilisatsiooni märgina bordooveini vaatidest müür. Neid saadavad traditsiooniliselt lugupeetumad veinimeistrid Prantsusmaalt.

Meji Tori
Peagi jalutasime läbi Jaapani suurima puidust Tori värava. Postid on tehtud Tandai-san mäelt pärit 1500 aasta vanusest "Hinoki" puust ehk Jaapani küpressist. Värav on 12m kõrge, postid 1.2m jämedad, ülemine latt 17m. Templi ees asuvad paar kaevu sarnast basseini, mille juures rahvas askeldas. Sain pisikese trükitud juhendi, kus valgetele metslastele tehti puust ja punaselt selgeks, kuidas on sobiv Meji templile austust avaldada.

1. Viisakas riietuses (selgitus puudus) läbid Tori Värava.
2. Pesed oma käed ja suu kasutades kivist basseinikeses asuvat vett. Ära rüüpa vett otse kulbikesest.
3. Jalutad Templi juurde, soovi korral võid visata münte andami kastikesse.
4. Templi ees kummardad kaks korda ja plaksutad käsi kaks korda ja kummardad uuesti.

Kiki !!! ... eiiiiii !!!
Selle aja jooksul kui mina lugesin instruktsioone olid lapsed jalutanud basseini juurde ja jõid lurinal kulbikestest, päev oli ju palav. Hügieeni mõttes suurt muret polnud, sest vesi võeti ülemisest basseini osast, kultuursed inimesed kallasid vedelikku kätele lastes ülemäärase alumisse tilkuda, kust see välja voolas. Otse kulbist rüüpamise peale peeti meid ilmselt ameeriklasteks ja see oli ka esimene kord, kus end seetõttu halvasti ei tundnud, las meie mühaklikkus läheb jänkide kaela;)

Igatahes susistasin tüdrukutele, et seda vett kasutatakse käte ja suu loputamiseks, mitte joomiseks. OK leidsid lapsed ja pisem plika pesi selle peale rahumeeli oma kätt otse ülemisse basseini, kust teised suu loputamiseks vett võtsid. Kamandasin kiirelt tüdrukud kaevu äärest eemale, enne kui meid pühaduse rüvetamise eest kividega surnuks pillutakse. Nagu alati on mõistlik kõigepealt instruktsioone lugeda, isegi sihukese lihtsa toimingu nagu käte loputamise puhul.

Edasi sammusime peatempli juurde, vaatasime sealseid ehitisi ja piilusime ka templi sisehoovi. Templi ees kasvasid pirakad pärnad, sisehoovi tavaline rahvas ei pääsenud küll aga võis kummardamiste ja plaksutamisega Keiser Majile ja tema kaasale austust avalda ning jälgida munkade tegevust.

Jalutame templi juurde
"Keelatud" foto sisehoovi
Miskit põnevat silma ei hakanud aga igaks juhuks plõksutasin pildi, mille peale politseinik ligi astus ja teatas, et pildistamine pole lubatud osutades vastavale märgile mille all seisin. Jube piinlik, terve pere käitus seekord nagu kamp harimatuid metslasi.

Templiõue pärnad
Kultuurist, ajaloost ja
palavusest väsinud laps
Otsustasin enne lahkuda kui järjekordse apsakaga hakkama saame, ei või teada pikk jaapanlaste kannatus on. Jalutasime sama teed tagasi ja suundusime Harajuku linnaosasse. Sain Mikikolt sms'i, et kohtume 4:30 Ueno jaamas, mis asub kesklinnas, paarkümmend minti rongiga.

Vahepeal pisteti tänaval pihku kohaliku resto reklaam lõunasöögi hindadega. 1200 jeeni eest rootsi laua tüüpi restos kõht täis pugida ei tundunud üldse paha pakkumine eriti arvestades, et eelviimane päev ja raha kippus järgi jääma. Lastel aga polnud aega, kange isu omapäi shoppama minna.

Tagaplaanil Harajuku linnaosa
Aega oli julgelt ja kuna meil lastega niivõrd erinevad huvid, lasin nad kahekesi hulkuma. Lugesin vaid sõnad peale, et oleksid kahekesi koos, sest vaid vanemal plikal netikaardiga mobla.

Kristall koljud
Omaette muigasin, kaasa vist küll poleks julgenud neid lasta niimoodi suure võõra linna peale seiklema. Siinse piirkonna poed olid kallivõitu, vähemalt suure tee ääres. Keerasin sisetänavatesse, elu palju põnevam ja ka rahvast tihedamalt. Järsku jäi silma huvitav silt, mis osutas keldrikorrusel oleva Kinza nimelise poe peale.

Astusin paar sammu trepist alla. Vägev, pood osutus jaapani kaltsukaks, mille klientideks punkarid ja muidu alternatiivne kontingent. Mina turistina paistsin väga valge varesena silma, aga keegi ei tundunud hoolivat. Sai oma poool tunnikest põnevamat kaupa uuritud, paar asja jäi silma aga kahjuks polnud ühtegi suuruse poolest parajat tõepoolest sünget Jaapani teemalist T-särki või mütsi. Lõpuks ostsin vaid Jaapani lipu.

Lastele saatsin teate infoga kus ja millise poe olin leidnud, nood saabusid 5 minutiga, sest juhtusid samas lähedal ringi hulkuma. Jätsin nad shoppama ja sõitsin ise rongiga kodust läbi, kuna olin unustanud Mikikole kingituseks võetud Canada viski maha. Leppisime kohtumise tunni aja pärast Harajuku jaamas, et sealt Uenosse edasi sõita. Hea on ikka omada piletit, mille puhul ei pea muud tegema kui seda lehvitades jaama sisse jalutama.

Elamises viskasin momendiks pikali, korjasin viski ja sõitsin tagasi Harajukusse. Lapsed juba ootasid jaamas, istusime rongile, mis Uenosse viis. Vahepeal suhtlesime Mikikoga, kuidas kokku saada, jaam jube suur. Ta mainis, et minusugune pikk blond koos kahe heledapäise plikaga ei saa märkamatuks jääda. Tõsi oli, sest sõber leidis meid kohe üles. Jaam ise harjumatult madalate lagedega, pidin pidevalt kummardama, et talade alt läbi saada.

Asakusa turu sissepääs
Asakusa täika
Mikiko viis meid edasi Asakusa rajooni, kus lisaks kuulsale budistlikule templile asus ka tohutu suur turistidele mõeldud vabaõhu turg ehk kohalik täika. Siin oli tõepoolest kõike mida hing ihaldada oskas, alates tavapärasest t-särkide ja märkide tüüpi suveniirinännist ning lõpetades ehtsate samurai mõõkadega. Viimased ajasid sülje suhu ja vaatamata suht kobedale hinnale oleks ehk ostnudki, kuid kardetavasti ei lasta mind sellega lennukisse.

Suveniire inspekteerimas
Lai valik samurai mõõku
See oli esimene koht, kus nägin hulgaliselt Jaapani teemalisi T-särke, valisin jupp aega ja lõpuks leidsin sellise, mille rinnal olevat teksti Mikiko "ei osanud" hästi tõlkida. Avaldas arvamust, et äkki ikka ei maksaks osta, olevat poliitiliselt ebakorrektne. Eriti äge ju, lisaks teise maailmasõja aegsele Jaapani impeeriumi lipule ka poliitiliselt ebakorrektne sõnum. Selle võtan, otsustasin kindlalt. Mikikole lisasin rahustuseks, et enamus niikuinii ei saa tekstist aru ja neid kes saavad ei peaks see häirima.

Kas keegi oskab tõlkida ;)
Kimonotes jaapanlased templi ees
Mikiko ostis meile kõigile ka omalt poolt kingikesi, lapsed said kah natuke nänni. Kahjuks ei leidnud või siis polnud karate varustust pakkumisel. Mina sain lõpuks samurai mõõga uhkeks omanikuks, sõjapidamiseks see küll ei kõlba aga ümbriku avamiseks sobib hästi oma 5 sendise teraga, mis osutus vahedaks kui habemenuga.

Lapsed Mikikoga templi ees
Haakristiga anum
Buda templi juures sai vaadata tolle tüübi papusid, ta pidi ikka meie Kalevipojast tonks maad pirakam olema, sest õlesussid suuremad kui reisilaeva päästepaadid. Silma hakkas hulk haakriste, mis küll peegelpildis ja teise nurga all kui sakslaste omadega võrrelda, kuid ikkagi harjumatud avalikult näha.

Hiidlatern
Õnnepulgakesi raputamas
Mikiko viis meid miski ennustuste pulga seina juurde. Viskasid 100 jeeni ja võisid karpi raputada, kust siis august pulk välja vupsas. Kaks meist said tavalise õnne osaliseks ja kaks hea õnne osaliseks. Kui avaldasin arvamust, vaevalt siin halva õnne pulki leidub vastas Mikiko, et on küll, aga selle vältimiseks tuleb lihtsalt vastav paberike ära põletada. Seega ei lahku taolisest kohast keegi paha tujuga, oled sõna otseses mõttes oma õnne sepp nagu meil kombeks öelda.

Draakonitapja ...
... ja draakon
Samas asus draakonitapja kuju, mis vanemat last vaimustas, too uuris detailselt kuidas draakon välja näeb. Mikiko hakkas veidi nihelema ja teatas, et kui süüa tahame peaks edasi liikuma. OK, meil tõepoolest kõhud tühjad, hea meelega võtaks veidi hamba alla. Selgus, et ta olevat juba koha mingis restos kinni pannud ja see ei asu eriti kaugel. Oli hakanud hämarduma, jalutasime läbi turu ja keerasime pisikestele kõrvaltänavatele.

Asakusa turg tuledesäras
Kaks kena geishat ;)
Siin jäi silma mitmeid jaapanlasi traditsioonilises riietuses ringi liikumas. Küsisin Mikikolt, ega nad pahanda kui pilti teha. Too astus kahe kena näitsiku juurde ja peale lühikest jutuvada poseerisime koos pildil. Paistab, et meiegi olime nende jaoks piisavalt eksootilised, igatahes palusid Mikikol ka enda moblaga pilti teha, no muidugi ega siis Jaapanis iga päev kolme blondi korraga näe.



Jalutasime ka mõnest riideärist mööda, kus nii naiste kui meeste kimonod silma jäid. Tõepoolest kenad mustrid, aga selge, et kodus jääks sihuke riietusese kappi seisma. Ilus vaadata, kuid kahjuks oleks mõttetu ost. Siin seal olid põnevad poekesed ikka veel avatud, ühe aknal jäid silma eriti toredad valgustid, selliseid tahaks endale koju, kui Torontost ei leia pean ise tegema.

Menüüd inspekteerimas :)
Resto osutus teataval määral ootamatus kohas olevaks. Nimelt sõitsime tavalises korrusmajas liftiga neljandale korrusele ja välja astudes olimegi resto fuajees. Meid juhatati pisikesse neljale inimesele mõeldud poolsuletud kubrikusse.
Taldrikul peesitanud Cuttlefish looduses 
Toiduvalikul ei osnud suurt kaasa rääkida, menüü nimelt jaapanikeelne. Võtsime asju mis pildi peal söödavad paistsid või mida Mikiko oskas soovitada. Enamuse roogade kohta ei tea millega oli tegu, sest Mikiko ei osanud seda Inglise keelde tõlkida. Lastega konsulteerides selgus, et muu hulgas sõime sihukest elukat nagu cuttlefish, kaheksajalg ja miski kohalik lind. Ühed tüübid igatahes veel liigutasid taldrikul kuid minu üllatuseks maitses neid isegi pisem plika, kes toidu koha pealt on tavaliselt väga ettevaatlik.

Kokkuvõttes oli kõik maitsev ning kõht sai täis. Maksmise juures läks segaduseks, sest mingi moment lasi meie võõrustaja jalga ja vetsus käimise asemel oli arve ära õiendanud. Proovisin küll talle raha pakkuda aga too ajas vastu ja ma ei teadnud kui palju sobib suruda, lõin lõpuks käega.

See eest andsin üle iluse suure Crown Royal viski, millega astusin järjekordselt ja seekord sügavalt ämbrisse. Neiu oli nimelt titeootel ja kui teades jaapanlaste viskilembust avaldasin arvamust, küll mees siis joob, mainis Mikiko, et abikaasa on muslim. Oh pergel, no kui palju täna võib untsu minna. Kukkusin vist näost nii ära, et Mikiko lohutas, noh vahel ta pole väga kindlameelne muslim ja tegelt ikka salamisi mekib alkoholi kui muhamed ei märka. Loodetavasti ei lähe minu pärast üks moslem põrgusse :P

Hüvastijätt Mikikoga hiidkaheksajala all
Sõitsime koos pool teed tagasi ja jätsime hüvasti metroojaamas kus hiidkaheksajalg laes rippus. Shibuyasse jõudes jalutasime mööda öiseid tänavaid koos lastega ringi. Rahvast oli paksult, ikkagi laupäeva õhtu ja tänaval käis äge pidutsemine.

Jalutuskäik öises Tokyos

Isegi jaapanlased ei pidanud enam ebaviisakaks avalikult süüa, õlut juua, muusika rütmis õõtsuda ja tänaval kampas maas istuda. Lapsed olid paraku väsinud ning peale pooletunnist hulkumist kippusid tuppa tudile. Mina lasin nad sisse ning otsustasin veel linna peal ringi vaadata, ikkagi viimane õhtu Jaapanis.

Lapsed koju tudule ...
... õlleke Family Martist ...
Võtsin meie nurgapealsest Family Martist õlle ja tegin lähemale ümbrusele tiiru peale. Kui lastega koos olles keegi ei tülitanud, siis nüüd sain üksiku meesturistina kenadelt preilidelt nii mõnedki ühemõttelised pakkumised. Mina aga julgemata preilidele otsa vaadata sammusin kindlameelselt edasi nagu kangelane Sholohhovi "Jutustuses tõelisest inimesest". Kohalikke "kultuuriväärtusi" nagu baare, mängupõrguid ja muid lõbustusasutusi uurisin tänava pealt, sisse ei julgenud kuhugi astuda.

... ja linna peale
Jaapani saun ja kapsel hotell
jäid seekord siiski proovimata ;)
Ega väga pikalt viitsinud hulkuda, tuli mullegi väsimus kallale. Kahetsusega öist melu seljataha jättes kobisin tagasi meie elamise poole. Oleks vaid mõni hakkaja sõber kaasas olnud, oleks ehk ohtralt pulli saanud, paraku kobisin juba kesköö paiku koju teki alla tudile.

6 comments:

  1. Jutustus tõelisest inimesest muide ei ole Šolohhovi, vaid Boris Polevoi kirjutet.
    Aga Sind on vahva lugeda!

    ReplyDelete
  2. Hehee, edaspidi ma pean ikka kontrollima, mis kirja panen. Ei maksa umbes pilduda, kirjanike ja teoste nimesid, lootuses, et niikuinii keegi ei tea;) Aga tänud, et sellele vaatamata vahva lugeda.

    ReplyDelete
  3. Vasakul tulbas :Suure Jaapani
    impeeriumi merelaevastik.

    Paremal: ? kirsiõied

    ReplyDelete
  4. Tänud pagulasele tõlke eest, kuidas tead, ega ometi mõista seda keelt? Igatahes vasakpoolset aimasin, Suur Jaapan vist samas mõistes kui Großdeutschland sakslastel. Kirsiõie ühing - Sakurakai, jaapani ultranatsionalistid nagu mu jaapanlasest sõber täna teatas.

    ReplyDelete
  5. Mu tütar õpib kohalike entusiastlike jaapanlaste käe all jaapani keelt, tema tõlkis :)

    ReplyDelete
  6. Tore kuulda, et eestlaste hulgas rohkemgi Jaapani fänne ;)

    ReplyDelete