Wednesday, January 1, 2014

Minu Jõuluvaheaeg :)

Seda suht pikka pausi töö juurest võib täitsa jõuluvaheajaks kutsuda. Ehkki siinmaal pole kombeks töö juurest jõuluvaheaega saada, siis mõnes kohas see ikkagi õnnestub. Ametlikud vabad päevad on ju ainult 25, 26 dec ja 01 jan. See aasta läks aga kenasti ja sain/võtsin ennast vabaks 25'st alates kuni esimeseni. 27 oleks pidanud tööl käima kuid lihtsalt ei saanud minna, suusailm oli liialt mõnus.

Jõuluõhtusöök
Igatahes jõululaupäeva veetsime traditsiooniliselt kodus õhtuse jalutuskäigu, pereringis piduliku söömaaja ja kinkide avamisega. Isegi jõuluõhtul oli veel rohkem kui 100000 majapidamist Torontos ilma elektrita, õige ebameeldiv kogemus kuid samas kindlasti unustamatu. Inimesed räägivad elu lõpuni kuidas 2013 jõulud sai pimedas ja külmas mööda saadetud.

Ilm oli meil 24'l päris külm, tegime tavalisest lühema, nii kolmveerand tunnise, patseerimise. Meie kvartalis oli niikuinii üsna igav, sest ei saanud tänaval jalutades piiluda akendesse, enamus pimedad:) Üksikute majade juures põrises generaator, aga ega sealgi tuledega priisatud, voolu kasutati katla elektroonika töös hoidmiseks, et maja vähemalt soe oleks.

Jalutuskäik
Kingitused !
Kodus kuuse alla piiludes selgus, et oleme õige tublid see aasta olnud, kinke lausa kuhjaga;) Isegi Eestist ja Soomest olid pakikesed kohale jõudnud. Nimekirja ei hakka siin avaldama, äkki mõnele grinchile kipuvad liialt meeldima. Igatahes võin julgelt mainida, et kõik jäid paksult rahule, ehkki polnud oma kinke ära teeninud :P

25'da hommiku magasime mõnuga sisse nagu korralikele canadalastele kohane. Üllatus oli suur kui muidu tavaliselt hiline tuttav "varakult" lausa kümne ajal telefoniga üles ajas, uurides kas läheme suusatama. Esimene reaktsioon oli: "Mis mõttes, täna küll ei viitsi ja kell ka liiga palju." Aga kui ta tuletas meelde, et täna viimane jõuluvaheaja eelne päev, kus saame oma hooajapiletiga terve päeva kimada (26 - 04 jan kehtib vaid pealelõunal) ajasin kiirelt kargu alla. Ilm tundus kah hea, püüdsin lapsi voodist välja kupatada, pisem jalgu alla ei võtnud, aga vanem ajas end käbedalt riidesse.

Poole tunniga olime valmis, sööma kodus ei hakanud, kohv ja pirukad autosse kaasa. Tuttavad veeresid maja ette ja veidi enne ühteteist saime teele. Blue Mountainis selgus, et suusakuurort on paksult rahvast täis, lähemal parkimisplatsil vabu kohti polnud. Keerasin siiski keelumärgi alt sisse ja sattusin ummikusse, mitu autot seisid keset teed lootuses vaba kohta leida. Meile aga naeratas õnn, just nina ees kobis autosse asiaatide pere, et minema sõita. Tuttav kargas välja ja viskus vabanenud platsile nagu matrossov dzhoti avale, et seda meile jaoks teiste masinate eest kaitsta.

Tuleb tunnistada, et ameerikas võib sellise teguviisi eest sõna otseses mõttes kuuli kerre saada, seal puhkevad parkimisplatside pärast lausa lahingud, eriti muidugi kiirel jõulurahu ajal. Canadalased aga on viisakad, naeratavad virilalt ja lepivad olukorraga, sõites kurvalt edasi. Kokkuvõttes saime soodsa koha, kust suusakohvikuni vaid meetrit 150 jalutada. Parkimisplatsi nähes oli tekkinud hirm, mis süvenes puupüsti täis kohvikusse jõudes - kas oli hea mõte tulla, sihukese rahvamassiga ei saa normaalselt ju suusamäel sõita.

Paraku selgus peagi, et alati ei tasu esimese pilguga olukorra üle otsustada. Kohvikus oli tavalisest rohkem aasia päritolu rahvast, kuid meie suurimaks rahuloluks enamasti sinna nad ka jäid. Paistab, et asiaatide hulgas on suusakuurordis käimine staatuse sümboliks. Istutakse restos ja minnakse mäe alla uhkes varustuses pilti tegema, mõni julgem sõidab isegi korra tõstukiga üles. Meile suusatajatele sobib see väga, peaasi et tõstukijärjekord liiga pikaks ei veniks, mäel ukerdavatest pilusilmadest mahub ikka mööda sõitma.

Tüüpiliselt inimtühi mägi
Eelpoolmainitud faktile kinnituseks meenus vestlus töökaaslastega, kus jutu sees tuli välja, et neile meeldib Blue Mountainil käia. Mainisin, et pole neid mäel näinud aga tüübid vastasid, neile meeldivat sealne spa, hotell, lõbustusasutused, restod, jne ... , suusatamist ja mäge vaadatavat hotelli aknast.


Muideks, mäepoolsed toad on kallimad sealjuures. Tundus hirmus raiskamine, et mittesuusatajad käivad suusakuurordis, aga kui sul raha on siis demokraatlikus ühiskonnas võid seaduste piires sellega teha mis tahad. Kainelt mõeldes, mida rohkem sellist rahvast seda parem, mäed sellejagu tühjemad ja tõstukijärjekorrad lühemad.


Igatahes olid mäeolud supersoodsad, lumi ja mäepind meenutasid Mt. St. Anne, kus idaranniku parim lumi. Kohe algul tekkis tunne nagu poleks suusatamises 8 kuust pausi olnudki, pöörded ja kihutamine tulid eriliselt mõnusalt välja. Selge, et suuresti aitas kaasa kõva lumepind ja jäiste kohtade puudumine. Puud olid ikka veel jääkihiga kaetud, aga siin oli suurem osa niiskusest lumena maha sadanud, vaated jõuluselt imelised.


Nautisime elu ja suusatamist täiega, mina sain õllekest lurpida, sest laps on kaineks autojuhiks. Tee peal sai ka kogemusi libedaga sõidust, bensujaama sisse 20 km/h sisse keerates otsustas masin roolile mitte kuuletuda ja lihtsalt otse minna. Ei miskit hullu, libisesime mööda ja keerasime tagasi, nüüd juba 5 km/h. Suusatasime lifti sulgemiseni kella kümneni ja koju jõudsime nagu ikka peale keskööd.

Boxing day, ehk pealejõulu odavmüügist pole viitsinud tavaliselt osa võtta, aga seekord tegime vanema lapsega paarile poele tiiru peale. Paistab, et ajakirjanduses välja öeldud väited nagu oleks novembri lõpu "musta reede" ja "küberneetilise esmaspäeva" soodusmüügid suuremad vastab tõele. Polnud enam sellist masside tormijooksu nagu mõned aastad varem, hinnadki sugugi mitte soodsamad kui novembri lõpus. Kokkuvõttes ostsin endale vaid tööjalatsid, lapsele tindipliiatseid ja natu pudi-padi, sealjuures polnud miski neist erisoodus hinnaga.

Reedel oleks pidanud tööle minema, aga nagu sai mainitud otsustasin hoopiski mäele suunduda. Ilmaennustuse järgi oli oodata, et tegu järgmise kümne päeva soodsaima suusailmaga - mõni külmakraad ja enamasti päikseline ilm. Hommikul kuue ajal helistasin ning teatasin, et võtan oma selle aasta viimase personaalse ehk haiguspäeva välja. Voodisse polnud enam mõtet minna, tegin kohvi ja asusin suusasju sättima. Kui andsin lastele teada, et aeg tõusta ei kostnudki tavapärast nurinat. Paluti vaid 5 minti ärkamiseks ja peagi kostis lastetoast kobistamist, plikad ajasid end riidesse.

Toidukraamiks krabasime nurgapoest 15 croissanti ehk sarvesaia ja panimegi mäe poole teele. Collingwoodis küsis roolis olev vanem laps, kas ma poest ei taha läbi hüpata, sul jäid õlled maha. Sellisest pakkumisest ei suutnud keelduda, võtsin siva neli õllekest ja pudeli konjakit, mis kassaleti ees silma jäi. Parkimisplats oli vaatamata varasele saabumisele jälle umbes, jätsime masina päris taha otsa, ei riskinud paremat kohta otsima minna, muidu jääme sellestki ilma.

Kassas võtsin vanemale lapsele hooaja piletiga kaasa ostetud erisoodsa alla poole hinnalise lisapileti, meeldiva üllatusena teatas kassatädi, et meie hooajapiletid kehtivad ka hommikul, ehkki veebilehel jäi mul teistsugune mulje. Saime paar sõitu teha kui mind ja pisemat plikat liftisabast välja tõsteti, liftitüübid väitsid, et hooaja piletiga ei saa jõuluvaheajal hommikul sõita. Kuradi segadus see siis on, läksin tagasi kassasse asja uurima. Nojah, pilet kehtib aga on vaja lasta eripilet kassast väljastada, see aga läheb minu kahe igaaja priipääsme hulgast maha. No pergel miks seda kohe ei võinud öelda.

Võtsin ühe lisapileti plikale, otsustasin ise sisse minna ja õllekese teha, enne kui mäele tagasi lähen. Pool tundi hiljem kahe "Stella Artois" jagu rõõmsamana suundusin välja, panin suusad alla et kassa juurde minna. Maha vaadates näen seal päevapiletit vedelemas. Ju täna on vedamiste päev, polegi vaja enda oma kasutada. Tavalise paberpileti puhul pole võimalik omanikku tuvastada ja seetõttu annavad suusakuurordid pileti kaotamise puhul sulle tasuta uue, kui näitad oma tsheki või krediitkaardi ette - nad saavad ostufakti kinnitada. Seega ei saa kaotaja muud kahju kui jalavaev teist korda kassa juurde jalutamisest. Et taolist asja kurjalt ei kasutataks, võid vaid korra pileti kaotada, muidu ostad ühe ja võtad tervele sugukonnale selle alusel uued piletid.

Hommikupoole oli mägi värskelt sadanud lumest veidi liiga pehme kuid mõne tunni möödudes tekkisid jälle suurepärased tingimused kiireks sõiduks. Päikesepaiste, tihkelt pakitud kõva lumepind, lühike tõstukisaba, kerged õlled - mida sa hing veel ihaldad. Otsustasin ka mäe idaküljel käia, kus seitse uut laskumisrada avatud. Paar korda sõitsin alla kuid rajad osutusid lühemaks kui põhinõlvad, mitte eriti hea kaldega ja lisaks veel kivitükke täis lumega. Pidin pidevalt jälgima, et mitte suusapõhjasid ära kraapida. Positiivseks momendiks, loodetavasti vähendavad uued nõlvad põhiraja ja lifti koormust. Tegelikult ei maksa kurta, sest mägi on ikka väga tühi kui võrrelda paljude teiste suusakuurortidega. Kitsaskohaks kipub osutuma tõstuk, mis ei jaksa rahvamassi küllalt kiirelt üles vedada.

Rinnahoidjapuu
Astusin ka uuest puhkekeskusest läbi. Ilus disain ja muidu tundus ka päris kobe, sees istumiskohti paarisajale inimesele, lisaks kaks restot/kohvikut ja kraami hoiupaigad. Põnevaimaks vaatamisväärsuseks osutus siiski rinnahoidjapuu, mis sel hooajal ohtralt vilju kandis. Tundub, et kohalike noormeeste hulgas on levinud omapärane komme. Kui suudad tüdruku õhtu jooksul rinnahoidjast välja rääkida siis viskad selle pesutüki oma saavutuse kinnituseks järgmisel hommikul puu otsa kõigile imetlemiseks. Vahel võib seal ka püksikuid rippumas näha. Meeste trussikuid pole veel märganud, ju siis ei pea neiud vajalikuks oma vallutustega kiidelda:)

Õhtusöögi võtsime all restos viie ajal, viimastel aastatel pole viitsinud oma toitu kaasa tarida nagu vanasti kui seda nii kokkuhoiu kui maitse tõttu sai teha. Hooaja piletit omavatele on õhtusöök soodushinnaga alla $6 eest. Kuna portsud ameerikalikult pirakad jagub tavaliselt ühest mõlemale lapsele.

Mina toitun endiselt oma kraamist, sest maitse koha pealt on minu jaoks seal pakutu vastuvõetamatu, kaasa on mu oma kokakunstiga ära rikkunud;) Seekord läks kiirustamiseks ja olin ainult koduküpsetatud leiva ning vorstijupi kaasa haaranud. Laualt puudus tüüpilisest vene raudteelõunast vaid sibul ja viinapudel. Leppisin kümme korda lahjema aga see eest oluliselt maitsvama joogipoolisega Pilsner Urquelli õlle näol.

Mäel oli põuetaskus külmarohuks kaasas konjakipudelike. Kui sealt tõstukil lonksu võtsin kostis kõrvalistujate suust kiitvaid hinnanguid teemal, et mõni dzhentelmen on tõepoolest põhjalikult suusatamiseks valmistunud. Kommenteerijad nimelt arvasid, ega me aru saa, sest lobisesime omavahel mingis mõistmatus Soome-Ugri murrakus. Mäel võtsime viimast ja lahkusime alles siis kui tõstukid kella kümne ajal seisma pandi.

Kisub pimedaks
Koduteele asus vanem laps rooli, päris mõnus, et ta selles eas kui autojuhtimine nii põnev, et igal võimalusel sõita tahad. Tee oli kohali päris libe, tuiskas ja lumevaalud käisid üle asfaldi. Nähtavus polnud ka kõige parem kui pinnatuisk vahel üle masina käis. Poole tee peal uurisin, ega laps väsinud pole. Too arvas algul, et mitte aga siis leidis, las issi juhib vahepeal veidi. Pidasime kinni, vahetasime kohad, sain vaid paarsada meetrit sõita kui nägin politsei vilkureid - Murphy seadus. Sõitsin rahulikult edasi, tihtipeale tüübid niisama tee peal.

Seekord aga viibutati mind seisma. Kerisin akna alla, politseinik üritas pead aknast sisse pista nigu kipuks musitama. Kuna mina aga pead tagasi ei tõmmanud vaatasime moment teineteisele 10 sendi kauguselt otsa kuni ta ise veidi taandus. Enne tõmbas pikalt ninaga nagu Koko jõululaua ääres seapraadi haistes ja küsis kas ma täna joonud olen. "Nope", ehk "muidugi mitte" lipsas automaatselt suust välja, no ega siis nelja õlut ja poolt pudelit konjakit eesti mees miskiks joomiseks saa nimetada :P

Ei teagi kas puhus tuul aroomid minema või aitas momendi eest pugitud peotäis kuivatatud jõhvikaid või nii pisike alkokogus lihtsalt ei lõhna, igatahes järgnes küsimus avatud alko kohta autos. Ei ole miskit vastasin lootes, et tüüp ei märka taga olevat alkopoe kotti ega istmel vedeleva jope põuetaskust välja piiluvat konjakipudeli kaela. Lisasin, et termostassides kohv ja ..., õnneks sain sõnal "siider" sabast kinni. Ehkki tegu oli lapse kuuma õunamahlaga, võib sõna siider mitut moodi mõista, pole vaja ebatervet huvi tekitada. Mundrimees võttis kaikamõõtu taskulambi ja asus autot läbi uurima. Tagaistmel olev pisem plika ärkas näkku suunatud valgusvihu peale üles ja oli nii kohkunud näoga, et pani pani võmmi muigama.

"Kas kõigil on ikka turvavööd peal", plika tõmbas soenduseks peal oleva jope ära, õnneks oli tal kenasti rihm kinnitatud. OK siis, lausus politseinik ja astus tagasi. Mina valmistusin väljuma, et puhumistesti teha kui politseinik mühatas: "Head teed ja turvalist koju jõudmist". Jõllitasin mõistmatult, et mis mõttes, kas võingi minna, no sõida juba edasi viibutati nuiaga. Seda ei lasknud kahte korda öelda, kiirelt aken üles, mootor käima ja jalg gaasipedaali suruma.

Oh sa sarvik, sellega läks nüüd küll napilt. Isegi kui oleksin pidanud puhuma, siis Canada seaduse järgi oleks üsna piiri peal olnud, siin ju 0.8 (5 promilli) lubatud. Politseil siiski õigus ka madalama tasemega load 24 tunniks hoiule võtta, kellel seda jama vaja. Igatahes unine olek oli täiega läinud. Niipea kui saime pollarite nägemisulatusest välja sõitsin tee äärde ja lasin lapse uuesti rooli, no ei maksa õnnega mängida. Mida eelnevast õppisin: "Politseile tuleb kõhklematult valetada" :D  OK, nali naljaks, aga tegelt pole mõtet ka paari õllega rooli ronida, eriti loll vahele jääda kui karsklasest juht kõrval istub, siis pole küll miskit muud kui enda totrust süüdistada.

Linna jõudes märkasin teel suuri jääkamakaid. Imestasin kust küll need tulnud kuni foori ees seistes nina ees üks pauguga vastu asfalti tükkideks kukkus. Tee kohal olev kaabel oli paksu jääkihiga kaetud, sealt siis kamakas maha sadas kuna ilm oli esimest korda peale jäävihma sulale pööranud. Jää hakkas igalt poolt lahti sulama. Kui sihukese sõidu pealt vastu autot saad on plekk lömmis või klaas puruks. Kodus autost välja astudes kostis igalt poolt rabinat, praksatusi ja suuremaid mürtsusid. Jäätükid kukkusid okste küljest alla.

Meenutus möödunud jäätormist, sellistelt kaablitelt kukkus sulaga jäätükke rabinal
Laupäeva lebotasime algul niisama. Pealelõunal käisime lapsega poes, ostsime põrandavärvi ja värvisime õhtul enne magama minemist tema toa põranda. Päeval ei saanud teha, sest ei tahtnud all värvihaisu sees arvuti taga mängida. Tegelikult küll selgus hiljem, et värv praktiliselt lõhnata. Pühapäeval oli plaanis suusatama minna aga muutsime meelt kui ilmateadet nägin. Esiteks külm ja teiseks ulatus tuul 70km/h, sihukese ilmaga pole miski mõnu suusatada. Teed pidada kah tuisuvaaludest umbes olema. Ei jäänud muud üle kui terve päev arvuti taga paugutamisega aega veeta.

3 comments:

  1. Head uut aastat!

    Ja lihtsalt teadmiseks, et 5 promillise joobe korral oleks Sa vist surnud :P

    ReplyDelete
  2. Head uut aastat!
    Kuidas sa oskusliku, kogemustega mäesuusatajana kommenteerid kuulsa Sumi lugu. Palju hämarat tundub...

    ReplyDelete
  3. CV'le vastuseks:
    Olen tõepoolest oma kodutöö puudulikult teinud, ainsaks vabanduseks asjaolu, et pole varem pidanud kokku puutuma selle teemaga. Faktide kontrollimisel selgus, et Ontarios on legaalne joove roolis hoopiski 80mg alkot 100ml veres mis teeb 0.8 promilli kui ma ei eksi (seega mitte 0.5 ega 5) (parandus lisatud) Olen kuulnud, et normaalses kaalus tüüp võib 2 õlut neelata ületamata seda piiri, kas ka tõsi ei julge vanduda.

    In'le vastuseks:
    Shumi loost olen kuulnud ja lugesin veidi juurde. Fakte tundub momendil vähe olevat aga kui vastab tõele, et ta vaid umbes 20 km/h liikus tundub nii raske õnnetus kummaline. Ainus võimalus, et sattus harukordselt terava kivinuki vastu väga ebasoodsas asendis. Kokkuvõttes eriti halb negatiivsete asjaolude kokkusattumine. Inimesed ju libastuvad ka kõnniteel ja kukuvad end surnuks, paraku mitte küll kiiver peas.

    ReplyDelete