Thursday, February 6, 2014

Lumine talv siiagi jõudnud

Lumekurat peale laupäevaöist pidutsemist ;)
Veebruari alguseks peabki ju olema lumi maas või kuidas. Paraku pole see siinkandis sugugi alati nii, sest tavaliselt kipuvad tugevamad lumesajud vahelduma suuremate suladega nii, et lumest ei pruugi ka veebruari keskel lõhnagi olla. Eelmine laupäev tuli paras sahmakas sula lund. Läksin koeraga õue asja uurima ja kui tüdinesin looma lumepallidega pildumisest ära tuli vägisi tahtmine jõudu katsuda kui piraka palli jõuan veeretada.

Mõeldud tehtud, patsutasin suurema pihutäie kokku ja hakkasin lumes rullima. Koko arvas algul, et see temale mängimiseks ning proovis suutäisi naksata aga kui pall suuremaks kasvas pidas õigemaks veidi distantsi hoida. Veeretasin niikaua kui jaksasin, pall ulatas alla naba kui seisma jäi. Teise tegin sutsu väiksema, et ikka jaksaks eelneva otsa tõsta, kolmas veidi pisem ja viimane piraka arbuusi mõõtu peaks. Nina, kõrvad, suu ja muidugi sarved ka ja oligi lumekurat valmis. Kui Koko sihukest elukat pelgas siis pisem laps sattus vaimustusse ning näitas läbi akna Skype abil ka oma Jaapani sõbrannale. 

Hyundai on õige sportliku kuju omandanud 
Järgmine hommik aknast õue vaadates ootas üllatus, lumemees öösel nina täis tõmmanud, vaarus teine tagaaias:) Ilmselgelt oli Newtoni gravitatsiooniteooria lokaalselt kehtivuse kaotanud, sest ilma toeta polnud võimalik, et sihuke lumetorn püsti püsiks. Krabasin kiiruga fotoka, et looduseadusi rikkuvat fakti jäädvustada. Loodetavasti ei hakka meie tagaaeda must auk tekkima, või on hoopiski tegu pingsalt otsitava kallerdunud gravitatsioonilainega, peaks vist Ameerika akadeemiliselt füüsikaseltsilt aru pärima:D 

Aga üldisemalt lumest rääkides tuleb tunnistada, et enamus canadalasi ei salli seda valget taevamannat üldsegi mitte. Eriti teedel ja oma maja ees, mul isiklikult pole lume vastu miskit. Maja eest lume ajamine on lausa lõbu, vahepeal tekib suisa konkurents pereliikmete vahel, kes saab enne labida pihku:) Esmaspäeval vedasime teise Jaapanlase mäele suusatama (millest tuleb eraldi lugu) ja kolmapäeval saime järjekordse sahmaka lund kaela, seekord lausa 25 senti korraga. Töölt lahkudes leidsin oma masina parkimisplatsil vaid katuseraami järgi üles.

Lumekiht aias laual, grillidel ja lumekuradit peitmas
Autoga sõitmise teeb lumi kübe tülikamaks aga samas ka põnevamaks, kui teisi liiklejaid läheduses pole proovin masinal kergelt külje ette meelitada. Praegune sõiduriist käitub aga õige imelikult, sest ABS, "Traction control" ja miski "Stability control" üritavad minu käest vägisi juhtimist üle võtta. Lõpuks ei saagi aru mis toimub, igatahes auto käitub lumega kummaliselt. Julgen kindlalt väita, et vana Ford Taurus oli palju stabiilsem libedaga, enamasti kimasin julgelt lumega kaetud vasakul rajal ka üsna pastalde kummidega sel ajal kui neljarattaveolised ettevaatlikult keskmises venisid. Hyundaiga seda nalja ei saa endale lubada, venin rõõmsalt teistega koos ühtlaselt 30'ga.

Hilisõhtune talveidüll kuupaistel. Isegi
lumi kriuksus saabaste all nagu Eestis.
Kodus ootas ees järjekordne kühveldamine. Ei hakanud enne maja ette sõitmagi kui sissesõidu tee puhtaks visatud. Lasin koera välja ja pool tunnikest möllasime koos lumes, lõbu laialt. Maja ette tekkis pea minu kõrgune lumekuhi. Kohalikel on lume lükkamiseks vaja espetsiaalset masinat kasutada, samuti kui lehtede riisumiseks puhurit ja elutoa suuruse murulapi niitmiseks peab tingimata traktor olema. Kõik need masinavärgid on osavate marketinguinimeste poolt maskuliinsuse etaloniks kuulutatud. Nii naeruväärne kui see ka ei tundu siis omavaheline võistlus käib nagu sportautodega, kellel mis firma oma, palju hobujõudusid, millised lisavidinad, ...

Tavaliselt saan omaette mugistada kui koos mõne naabriga lund asume ajama. Selle ajaga kui too oma masinale lõpuks peale pikka vandumist hääled sisse saab on mul tee puhas. Siis võin õllepudelit kergitades mõnuga elutoa aknast jälgida kuidas korpulentsusele kalduv naabrimees masinaga ebavõrdset võitlust peab püüdes seda enam-vähem tee peal hoida. Lund lendab siia sinna, osa isegi tee pealt minema aga enamuse trambib ta kokkuvõttes lihtsalt kompaktsemalt kinni. Viimasel pildil näha, et lumekuhi ulatub aknalauani. See pole kaugeltki rekord, aastaid tagasi kuhjasin hunniku tagaaias garaazhi katuseni nii, et lastel liumägi omast käest võtta.

No comments:

Post a Comment