Wednesday, March 19, 2014

19 märtsi mõtisklusi Ukrainast ja Venest

Niisiis, Krimm võetud ja pidu käib nii Sevastoopolis kui Moskvas. Aga nagu teada, pidu ei kesta igavesti ja sellele järgneb pohmakas. Mida vägevam pidu seda hirmsam peavalu ja kassiahastus hiljem.

Lühikeses perspektiivis ma ei arva, et Venemaal suuri probleeme tekib, isegi kui Lääs peaks rakendama tõsiselt võetavaid majandussanktsioone, milles ma tugevalt kahtlen. Iraaniga võttis aastakümneid aega, ja ei usu, et praegugi osaline leppimine majandussanktsioonide otsene tulemus oli. Venemaa on suur ja lai, rahvas harjunud kannatama, eriti kui teda pannakse uskuma, et suure eesmärgi nimel tuleb tuua ohvreid.

Esmakordselt peale teist maailmasõda sõjalise jõuga piiride muutmine äratas üles nii mõnedki valitsused ja rahvad. Putini ja Hitleri käitumismallid olid lihtsalt nii sarnased, et neid ei saanud ignoreerida. Ja Euroopa suurriigid teavad, milliseid tagajärgi toob agressorile järeleandmiste tegemine.

Venemaa käik saavutas ühe hoobiga mitu eesmärki, mida ta on pidevalt proovinud ära hoida:


Esiteks tõukas killustunud Euroopat ühtsuse suunas, sest miski muu ei ühenda tugevamini kui hirm ja ühine vaenlane.



Teiseks sundis Euroopat ühtäkki kaitsekulutuste peale mõtlema, praeguses finantsolukorras oli enamustel riikidel soov eelarvet kärpida ja tõsiseltvõetava ohu puudumisel oli lihtsaim minna kaitsekulutuste kallale. Nüüd äkki on see oht siinsamas ja hingab kuklasse.


Kolmandaks sundis USA'd pöörama oma tähelepanu tagasi Euroopa peale, viimastel aastatel oli see mõistetavalt suundunud Vaikse Ookeani ruumi, mis majanduslikult tähtsam ja kus tuleviku suurvõim Hiina asub.


Neljandaks tõi väga selgelt esile NATO tähtsuse ja vajalikkuse, mis samuti viimasel ajal kahtluse alla oli sattunud.



Viiendaks kaotas Venemaa täielikult usalduse rahvusvahelistes suhetes. Peale avaldusi Krimmi kohta ei saa ju enam midagi tõsiselt võtta ega uskuda, mis Venemaa ütleb.



Kuuendaks viis Venemaa ennast sellisesse rahvusvahelisse isolatsiooni, kus isegi Nõuk Liit kunagi polnud. Ainsad takkakiitjad on riigid, kes kibestunud läänes (Serbia), äraostetud või Vene käpa all (Kasashtan, ...) aga viimaseid on õige vähe võrreldes NL hiilgeaegadega.


Sisepoliitiliselt saavutas Putin venelaste shovinismi peale mängides oma populaarsuse märgatava kasvu.
Tuleb küsida kas Krimm oli seda väärt. Kindlasti mitte, sest Krimm oli niikuinii Vene käes ainult sümboolselt kuulus Ukrainale.

Nagu ka enne olen arutlenud on ainsaks loogiliseks lahenduseks kogu Ukraina haaramine. Aga miks seda ei tehtud siis kui sobiv moment oli veebruari lõpus koos Krimmi sissetungimisega, jääb arusaamatuks. Mida päev edasi seda raskem saab olema, nii Ukrainal kui lääneriikidel rohkem aega valmistuda.

Et Venemaa ei mõelnud oma käiku läbi, kiirustas ja tõepoolest uskus iseenda loodud müüti Sevastoopoli sadama NATO'le minekust ei suuda uskuda, ehkki pole täiesti välistatud.

Kui Krimmi okupeerimisega on rahvusvaheline olukord pea peale pööratud siis nii Ukraina kui ka ainult idaosa okupeerimisega jõuame kahtlemata tagasi külma sõja ajajärku. Kui Venemaa peaks peale seda proovima õnne mõne teise riigi kallal, kellel kaitsekokkulepe oleme kukesammu kaugusel totaalsest sõjast. Teine maailmasõda algas kuna Poolal oli vastav kokkulepe Inglaste ja Prantslastega. Muideks ei maksa unustada, et Ukrainal on ka piiride puutumatuse leping aga kahjuks on see üsna lahja. Ehkki eeldab lisaks territoriaalse terviklikkuse garanteerimisele ka poliitilise ja majandusliku mõjutamise keelamist, näeb leping ette abi pakkumist läbi ÜRO julgeolekunõukogu - kurb naerukoht.

Putin arvab, et taastab suurt Vene impeeriumi. Tegelikult viib tema tegevus ohtu Venemaa eksisteerimise praegusel kujul. Tohutu hulk aega, ressursse ja poliitilist kapitali kulutatakse täiesti valel suunal.

Palju mõistlikum oleks ajada läänega sõbralikku poliitikat lõigates sellest majanduslikku kasu ja saades endale liitlased tulevase ning möödapääsmatu konflikti ajaks Hiinaga.

Paraku kipub olema nii, et nagu kindralid valmistuvad tihtipeale sõdima eelmist sõda, nii käitub Venemaa ladvik maailmapoliitikas 19'da ja 20'da sajandi mallide järgi. Ja see maksab valusalt kätte varem kui nad oodata oskavad. Vahepeal on neil kahjuks võime palju lollusi ja pahandust teha.

No comments:

Post a Comment

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!