Wednesday, March 12, 2014

Perepäeva suusapuhkus

Olen võlgu ühe pea kuu aega vana suusaloo, mis piisavalt naljakas, et väärt kirja panna.

Veebruari lõpupoole võtsin pea nädalaks töölt lahti, et suusatama minna. See talv on nii meeldivalt ja harukordselt lumerohke olnud, et patt oleks võimalust kasutamata jätta, eriti kui omad hooajapiletit Ontario parimale suusamäele. Vanemal plikal oli ülikoolist niinimetatud "lugemisnädal" mis tähendab, et loenguid pole, antakse aega eksamite jaoks valmistuda. Enamus tudengeid muidugi kasutab seda aega kas pidutsemiseks või mõnel muul ebaotstarbekohasel moel nagu suusatamiseks:)

Tahtsin hotelli paariks päevaks kinni panna aga olin hiljaks jäänud. Tudengipuhkuse tõttu kõik reserveeritud väljaarvatud esmaspäeva õhtu. Otsustasin helistada, äkki neil mõni koht just vabanenud, mis pole veel internetti jõudnud. Minu hinnataseme juures vaba tuba polnud aga helistamine tasus ikkagi ära, sest selgus, et hooajapiletiga saan hotelli 20% odavamalt.

Igatahes võtsime nädalavahetuse vabalt, mängisime arvutil, käisime pühapäeval karates ja nokitsein ka allkorrusel veidi. Pühapäeva õhtul tuli lapse sõbranna meile, et oleks mugav hommikul koos mäe poole kimada. Karate jaapanlase Hiroshi korjasin poole kaheksa ajal metroost üles ja panime ajama, laps roolis.

Collingwoodis poodi minnes selgus äärmiselt kurb tõsiasi: Ontario poolametlikul pühal ehk perepäeval (Family Day 17 Veebruaril) on alkopoed suletud. No mis mõttes, kas siis pere ringis ei võigi napsu võtta. Mul oli vaid 4 õllepurki esmaabi vahendina kaasas. Toidupoes siiski pisike veiniosakond, kust pika kaalutlemisega 2 notti kaasa rabasin.

Mari, Annie, Hiroshi Blue Mountainil
Toidupoolis õhtusöögiks oli ka kavas siit osta. Lasanja, casseroli, cheesecake magusaks, mahlasid, chipse ja lapse pealekäimisel macaroni cheese. Saiakesi ei hakanud võtma, neid oli piisavalt. Kohv ja tee seljakotis aga usutavasti saab seda hotellis toaga kaasa, lihtsalt ei tea kas piisavalt.

Hiroshi teisel päeval juba kihutab
Ehkki mäe alla jõudsime suht varakult oli parkimisplats pungil täis. Laadisin rahva ja varustuse kohviku juures maha ning viisin auto tagumisse parklasse, kust nii 200 meetrit jalutamist. Ehkki ametlikult saab sisse alles kella neljast otsustasin igaks juhuks hotellist läbi hüpata, äkki on vaba tuba olemas.

Valvelauas saba polnud, sain kohe kena näitsikuga jutule. Andsin oma reservatsiooni numbri, teatati et kahjuks praegu pole vaba tuba, tulgu ma tagasi kahe paiku. Ok, pöördusin minekule, sain vaid paar sammu astuda kui preili hõikas mind tagasi.

Eks tüdrukud annavad eeskuju
"Sir, if you can wait a moment, we'll find you a room" (söör, kui te saaksite momendi oodata leiame teile toa) - huvitav et ma ühtäkki sööriks muutusin, imeväel tuba tekkis ja teenindaja naeratus kukla taha venis. OK, momendi ikka leian, ehkki ilus ilm kutsub mäele. Neiuke kiirustas tagaruumidesse ja ilmus peagi ümbrikuga välja, siin on teile võtmekaardid, tuba veel koristatakse aga me helistame teile kui see valmis saab, ei tohiks rohkem kui pool tundi minna. Kas saan teid veel millegagi aidata?

Annie rikub gravitatsiooniseadust :)
Suured tänud aga ma kiirustan nüüd mäele. Kohvikus oli rahvas juba valmis, ajasin kiirelt saapad jalga. Tõstukijärjekorra poole liikudes jäi silma, et suusalaenutuse ukse taha oli pikk järjekord asiaate end sappa seadnud. Vist mingid turismigrupid Hiinast arvasin, aga selgus et eksisin.

Issi, praegu on "reading week" ehk loenguvaba nädal ülikoolist, need on kõik üliõpilased. Mis mõttes, kas teil ainult pilud õpivadki ülikoolis imestasin. Nojah, üle poole on aasia päritolu sain vastuseks. Ma ei teadnudki, et ülikoolis võim pilude käes.

Suusalaenutussabas oli nende protsent pigem nagu nõuka ajal valimistel, 99 ja 100 protsendi vahepeal. Laps seletas, et tavaliselt hiinlased ei oma varustust aga käivad mäe peal moepärast, et pilte teha. Pärast istuvad restos või hotellis ülejäänud aja, sest õues on külm. Päris kallis lõbu ainult paari pildi jaoks suuski laenutada imestasin. Raha neil kui raba, ainult rikaste lapsed saavad endale lubada Canadasse õppima tulemise valgustas mind esmakursuslane.

Hiljem veendusin, et tüdrukul oli õigus. Suusalaenutuse meeletu saba ei kandunud üle mitte mäele vaid hoopis kohvikusse. Mägi oli meeldivalt tühi ja tõstukisaba lühike, sest algajate piletiga sellele tõstukile ei lasta. Sabas sai nalja ka kui paar asiaadist preilit üritasid kontsakingadega tõstukile ronida, et mäe tipust pilte teha. Nood juhatati viisakalt aga kindlalt tagasi restorani.

Ennelõunane suusatamine sujus mõnusalt. Hiroshi sai teise päeva kohta päris hästi hakkama, sõitsime kogu aeg meie tavalisel rajal. Lasin temal ees minna, et vajadusel varustust mäe pealt kokku korjata. Ainult paar korda oli seda vaja teha, enamasti sai ise hakkama.

Puhkuse, õlled ja kerge söömise tegime ühe paiku. Kohtusime oma Eesti sõpradega, kellega koos lauas istusime. Otsustasin ka hotellist läbi astuda, et toa number teada saada. Seal oli registreerimislaua juurde metsik saba tekkinud. Jäin mõtlikult seisma kaalutledes, kas oodata või tagasi mäele minna kui kostus hõige: "Sir, please come here" (söör palun tulge siia), mind mõtlete või, tõstsin pilgu üllatunult leti poole.

Tõepoolest vaadati mulle laia naeratusega otsa, no mis ikka astusin tavakodanike massist mööda tundes endal sabasseisjate halvakspanevaid pilke. Nüüd sain aru mis tunne oli vene ajal sõjaveteranidel kui nad vorstisabas vahele trügisid:)

Team Canada ;)
"We tried to call you but could not reach, you room is ready. There just happened to be a nice room with a fireplace on the first floor right next to the skilift so we decided to upgrade you reservation with no extra cost to you. We hope you like it" (Proovisime teile helistada aga ei saanud kätte. Meil juhtus olema üks kena kaminaga tuba esimesel korrusel kohe tõstuki juures nii et me otsustasime selle teile anda, te ei pea midagi juurde maksma. Loodetavasti see meeldib teile)

Eeeee ... (mõttes WTF, millest selline vastutulelikkus ???) ... thank you very much vastasin kübe kohmetult. Nähes mu segadust lisas preili: "We always try to offer only the best to Team Canada" (me proovime Canada koondisele alati parimat pakkuda). Oh kurat, nad märkasid mu jopet mõistsin. "Thanks again, I really appreciate it" (tänud, ma tõesti hindan seda) vastasin. "If you need anything please let us know" (kui vajate veel midagi palun andke teada). Sure, thank you (muidugi, veel kord tänan), lõpetasin selle üliviisakaks kiskunud vestluse asutades lahkuma.

Õhkkond fuajees oli tuntavalt sõbralikumaks läinud. Nojah seljas oli mul kaltsukast $20 eest ostetud Canada Olümpiakoondise jope. Parasjagu käisid Sotshi Olümpiamängud, Canadal läks super hästi ja pisiasi, et jopel väike Salt Lake City 2002 embleem ei hakanud vist silma. Tegin kiirelt minekut enne kui keegi oleks autogrammi küsima hakanud :)

Kaminaga "upgraded" hotellituba
Kõik said kõhutäie naerda kui rääkisin neile hotellis juhtunust. Vanem laps hakkas muretsema, et äkki anti meile kellegi päris koondisetüübi ruumid. Rahustasin, et eks siis saamegi elamist ehtsa olümpialasega jagada. Tegelt olin kindel, et kui ka tehti aps, küll hotell ise muretseb selle heastamise eest.

Suusatasime kaheksani välja ja kobisime siis hotelli, et jõuaks ka õues olevasse kuuma mullibasseini hüpata. See pannakse tavaliselt 11 ajal kinni. Teatava pettumusena me ühtki suusakuulsust toast eest ei leidnudki. Kerge näks ja ujukate väel basseini otsima. 
Selfie (lõustakas) tõstukil
Paraku suur veekeskus oli suletud aga basseini leidsime peale põhjalikku ümbruskonna läbikammimist otse meie akna tagant. Kurat oleks lihtsalt pidanud tähelepanelikumalt aknast välja vaatama. Ega see suur asi polnud, isegi lumme ei saanud hüpata, sest kõik kohev oli kas kõvaks tallatud või üle varbaia teisele poole visatud. Metallvarbadest aial polnud -16C külmaga ujukate väel tahtmist turnida, kes teab mis asja pidi veel aia külge kinni külmud ;)

Hiroshi proovis ka musta ekspertide nõlva edukalt ära
Läksin veits enne teisi tagasi ning võtsin ahju pandud lasagna ning casseroli välja. Pugisime neid, kõrvale jõime kaks veini Hiroshiga kahepeale nahka. Võttis janu ära aga ma eelistan alati õlut. Hiroshi käis veel 35%-se Okinawa Sake välja, moepärast võtsin paar lonksu, mulle sihuke kraam ei maitse.

Hiroshi, Tom ja Annie Blue Mountaini tipus
Enne keskööd kukkusid kõik ära ja kerisid magama. Hommikul oli küll kavas kohe mäele põrutada, aga magasime mõnuga sisse. Tegime laheda hommikusöögi kohvi, kakao, saiakeste ja puuviljaga. Toast välja alles peale kümmet ja mäele poole üheteistkümneks.

Teisipäeva suusatamisest suurt muskit põrutavat pole kirjutada. Pilud moodustasid jälle laenutuse järjekorra. Mägi oli hommikupoole õige tühi, alles pealelõunal hakkas rohkem pohmellis lumelaudureid välja ilmuma.

Võtsime viimast ja koju põrutasime alles kümne ajal. Mari sõbranna vanemad juba ootasid ukse ees, Hiroshi viisime metroo peale, hea et see veel käis. Jälle üks õnnestunud ja koomiline suusasõit.

No comments:

Post a Comment