Wednesday, March 26, 2014

Venemaa - Kohaliku tähtsusega jõmm

Obama eilne avalik väljaütlemine, et Venemaa on regionaalne (mitte globaalne) jõud, kelle käitumine Ukrainas näitab nõrkust, mitte tugevust, tundub mulle väga tähendusrikas. Tavaliselt lääne diplomaadid välispoliitikas nii ei väljendu. Tegu oluliselt tugevama reaktsiooniga, kui mõne tüübi viisa tühistamine.

Ilmselgelt põhjalikult läbimõeldud Putinile suunatud otsene väljakutse ja solvang. Obama tahtis avalikult näidata Putinile, et tema vastu tuntakse põlgust ja tema "austuse soovi" (nado uvazhat) üle irvitatakse. Sellise solvangu peale ei saa Moskva isevalitseja reageerimata jätta.

Tõepoolest huvitav, mis Putini vastuseks, kui järgida tüübi vanglaloogikat siis pigem väljendub see tegudes kui sõnades. Tundub, et Obama tõukab Putinit meelega takka mingile järelemõtlematule ja lollile sammule. Ega äkki tankide koondamine piirile ja Ukraina ründamine.

Tavaliselt üritavad riigid vähemalt mingit õigustust esile tuua, miks teisele kallale minnakse. Üks tavalisemaid on kellegi kolmanda " kaitsmine", just nagu pätid, kes kõige pisema saadavad tüli norima, et oleks põhjust kallale karata. Venemaa võib ka põhjuse lihtsalt välja mõelda: näiteks, et ei saa lubada fashistliku riigi teket oma naabrusse. Sihukese hämamise õnge väljaspool Vene kontrollitud meediaruumi keegi ei lähe, aga momendil taoline fakt ei paista Kremlit häirivat. Propaganda masin on vene rahvast juba mõnda aega ette valmistanud.

Samuti võimalik mingi terroriakti või sõjalise provokatsiooni korraldamine. Aga Putin on ka võimeline lihtsalt käsku andma rünnakuks, ilma seda põhjendamata, et USA' le näidata kui "võimas ja kartmatu" Venemaa on. Kui vahepeal tundus Ukraina mandriosa vastase sõjaväelise operatsiooni tõenäosus vähenevat siis nüüd on jälle väga teravalt esile kerkinud.

Mäletan kui lugesin 1988 ajakirjast "Foreign Affairs" artiklit pealkirja all "Soviet Union as one dimensional superpower". Silmas peeti, et NL on ainult sõjalises mõttes globaalne tegija, poliitilises ja eriti majanduslikus mõttes kolmanda maailma riik.

Tänane seis pole Putini Venemaal sugugi parem, ehkki väljastpoolt võib esimesel pilgul tunduda nii. Majanduslik olukord on ehk tavakodanikule veidi parem aga meeletu sissetulekute diferentseeritus loob sotsiaalsed pinged. Kogu majandus püsib loodusvarade ammutamisel veel suuremal määral kui nõuka ajal. See omakorda takistab nii tööstuse kui tehnoloogia arengut ja on viinud Vene majanduse väga haavatavasse olukorda maavarade hinna languse või sanktsioonide kaudu. Ootamatult kiire kildagaasi tehnoloogia areng lõpetab lähemal ajal Venemaa gaasimonopoli, õliliivade kasutuselevõtt on tõsiselt naftahindu vaos hoidnud.

Poliitiliselt on Venemaa palju suuremas isolatsioonis kui NL kunagi oli. Toetajateks ainult mõni sügavas sõltuvuses või siis paariariik, keda niikuinii tõsiselt ei võeta. Selliste riikide toetus on isegi Venelastele pigem piinlikkust valmistav. Separatismidzhinni pudelist välja laskmine ja avalik toore jõu kasutamine tunduvad pikas perspektiivis äärmiselt läbimõtlemata käikudena, mis võivad hakata valusalt kätte maksma.

Sõjaliselt ollakse tugevamad kui veel mõne aasta eest, ilmselt parimas seisus viimase 20 aasta jooksul. Samas kaugel NL sõjalisest võimsusest. Põhiprobleemideks on siin kaks faktorit. Esiteks kurnavad sõjalised kulutused niigi nõrka majandust ja teiseks on suhtelises mastaabis mitu olulist riiki võimsamad, eriti pean silmas Hiinat ja USA'd. Terve hulk teisi Euroopa suurriikide näol võrreldaval tasemel, küll väiksema aga tegusama armeega.

Kokkuvõttes pole Venemaa ärplemisele ja vastu rindu tagumisele vaatamata just mitte kadestamisväärses seisus.

Lõpetuseks ei saa mainimata jätta, et täna sain ühele poole Clancy viimase raamatuga "Command Authority". Täitsa nauditav lugemine, ehkki vahepeal tundus, et tegeliku elu sündmused jõuavad raamatust ette. Muidugi head võidavad nagu ikka ameerika raamatutes, aga positiivse koha pealt tuleks mainida, et ootamatult palju olukordi on suudetud suht hästi ette näha. Putini tunneb raamatus liigagi lihtsalt ära, ehkki ajaloolisi fakte on segatud, et need eelmiste lugudega kokku sobiks. Ka meeldis mulle kahe erineva ajajärgu kokku põimimine.

Segav moment oli see, kuidas ameeriklased liiga supermänlikult esinesid. Praeguste sündmuste taustal ei tundunud ka kahjuks eriti tõepärane USA sõjaliste nõuandjate osavõtt lahingutegevusest. Samas kui sügiseni Ukraina vastu peab on neil lootust ameeriklastega ühiselt sõjaväeõppusi pidada. Kes teab kaugele taoline asi võib viia, ehkki suurt lootust mul pole. Päris vinge märulifilmi annaks sellest kokku keevitada.

Muideks täna lugesin, et isegi Soomes ja Rootsis on esimest korda NATO-sse astumise toetus tõusnud üle 50%. Lähisvälismaade rahvaste suhtumises on Putini tegevus ootamatult tugevat mõju avaldanud ja seda sugugi mitte Venemaale positiivses suunas.

4 comments:

  1. Ega Soomes NATO osas juttudest kaugemale ei ole jöutud. Völad Soomel suured ja Soome on kolmandal kohal Venemaale eksportijana. Loodetakse lihtsalt, et midagi ei juhtu. Kuigi vaikselt on Rootsiga koostöös kavas söjalised öppused.
    Tervitusi!
    P.S. Viimane välgatus oli Postimehes, nagu USA luure andmetel Putin yritab Baltimaadesse tulla.

    ReplyDelete
  2. Sommidest ei saa aru, mida nad tahavad. Alles nõuti kõva häälega Venemaaga viisavabadust, justkui neid seal veel vähe oleks. Mis nad siis ütleks, kui venelased neid ka oma "puhvritsooni" kaasata mõtlevad?

    Mulle jääb mõistetamatuks, kuidas siinses meedias on üsna levind arusaam, et USA ja EL poolt "nurkasurutud" venelastel on õigustatud soov omale idaeuroopa riikide näol mingi puhver luua kaitseks lääne rünnakute vastu. Puhvriks ollakse nõus kohe loovutama Balti maad, mis "niikuinii kaua aega USSR kooseisu kuulusid" jne. Lausa vihale ajab selline pealtnäha haritud inimeste jutt. Peaasi et gaasikraane kinni ei keerataks, mis need mõned väiksed riigiksed selle hinnaks siis ära anda ei ole.

    ReplyDelete
  3. Soome on alati Vene koha pealt väga pehme olnud, ilmselt põhiliselt majanduslikel kaalutlustel. Samas teame Talvesõja põhjal, et vajadusel suudavad nad ka Vene karu nina veriseks lüüa;)

    Olen ka lugenud selliseid jutte, aga õnneks siiski tegu ajakirjanike loba aga mitte poliitikute ametlike esinemistega. Kuidas üldse 21 sajandil keegi võib öelda, et võõral riigil võivad olla mingid mõjutsoonid või eriõigused või mingid puhvertsoonid. Viimane termin on ju hoopiski eelmise ja üleeelmise sajandi arusaamine sõjanduse alal. Tänapäeval sa lihtsalt lendad "puhvertsoonist" üle ja asi vask.

    ReplyDelete
  4. Ajakirjanikud küll, aga ka kommentaariumites leiab Putini aktsioon Ukraina vastu suuresti positiivste vastukaja. Paljuski on see tingitud äärmisest USA ja EL vihkamisest,aga siiski. Siinjuures sobiks vist meelde tuletada Churchilli ütlemist, et "The greatest argument against democracy is a 5 minute chat with the average voter". Tahaks loota, et otsustajatel jätkuks mõistust ja tahet tegutsemiseks, kui seda vaja läheb.

    ReplyDelete