Thursday, April 10, 2014

Võhik ratast ostmas ja veidi isiklikku rattaajalugu.

Kaubamaja CCM Velocity pagasnikus koju jõudes mõtlesin, et tegelt peaks ka rataste puhul rakendama põhimõtet, pigem üks tõesti hea ja kallis kui mitu enam-vähem riista. Siiani on kõik peale kaasa ratta (omastatud vanema plika poolt) muretsetud kas taaskasutuskeskusest, garaazhimüükidelt, saadud tuttavailt või isegi prügipäeval üles korjatud :P Olen need ise korda teinud, aga see sitast ja tatist saia tegemine polegi nii lihtne ning võtab aega. Oleks rataste putitamine hobi, siis veel, aga sõitmist naudin oluliselt rohkem.

Kuna teadmised ratastest on tavakodaniku tasemel, kus teen vahet mäe ja maantee rattal ning tean mõningaid firmasid, otsustasin end enne kasutatud rataste ostmisega tegelema hakkamist veidi interneti abil harida. Järgnevalt jagan tähtsamaid avastatud põhiteadmisi, mis ratta ostmise juures olulised.

Esimene reegel on nagu praktiliselt kõigi asjade puhul - otstarve, milleks ja kuidas sa vastavat asja, antud juhul ratast, kasutama hakkad. Kui paar korda aastas poodi õlle järele sõidad pole ilmselt mõtet muretseda hirmkallist trekiratast, kui teed pikemaid maantee otsi, on mägiratas mõttetu, jne...

Laias laastus saab rattad jagada maantee, mägi ja linna (hübriid) ratasteks, lisaks spetskasutus (treki, triki, ...). Juba nimetused ütlevad ära milleks ratas mõeldud ja kus mõistlik kasutada. Minule (nagu enamusele tavakodanikest) on kõige otstarbekam hübriid, sellega saad nii asfaldil, kruusal kui ka kergemat sorti maastikul hakkama. Ratta universaalsus muidugi tähendab, et pole ideaalne ühekski olukorraks, samas saab hakkama paremini või halvemini praktiliselt igal pool.

Niisiis hübriid, aga milline, valida on tuhandete vahel, hinnaskaalas alla $100 kuni $10000'ni ja üle. Rattafoorumeist jäid silma teatud firmad ja teatud margid, Odava hiina toodangu kohta oli üldine seisukoht, et kui sõidad rohkem kui mõned korrad aastas, osta selle raha eest parem loterii pileteid, raisku läheb niikuinii aga vähemalt ei sea elu ja tervist ohtu :)

Vana tuttav raske ja vastupidav Sputnik
Minu rattakogemused noorusest algavad mälestusega sellest kuidas kolmerattalisest kaherattaliseks ümber monteeritud täiskummidega ratta seljas Mustamäe maja ees alla veeresin, ise hirmust kange. Isa jooksis taga ja toetas sadulast. Tolle aja kõvem sõna Ereliukas jäi mul vahele, kümneaastasena sain kohe endale ümbruskonna poiste suureks kadeduseks Sputniku.

Põhjuseks ilmselt nii minu pealekäimine, vanemate majanduslik mõtlemine (milleks vaheastme peale raha kulutada, hiljem jääb seisma) kui ka suht pikk kasv, mis võimaldas sadula madalaimas asendis varbaotstega pedaale sõtkuda. Ainult peale ja mahasaamine olid probleemiks, mida tuli aia najal teha. Siiani mäletan selgelt, kui läksime koos isaga ratast Pärnu Dünamo spordipoest ostma, no küll oli teine ilus, kuuri küll ei raatsinud panna esialgu oli ikka koos minuga toas, et saaksin alati soovi korral pilku peale visata ja vaadet nautida :)

Eestis sõitsin selle Sputnikuga kuni ülikooli lõpuni ja ei osanud paremat tahtagi, polnud tal häda miskit, täitsa vastupidav teine. Vahel mingi jupp ütles üles, eks sai poest uus toodud kui oli saada, kui mitte tuli ise kokku kombineerida. Rootsis sai sama tüüpi kuid oluliselt moodsama maanteerattaga sõidetud, Canadasse tulles saatsin selle Eestisse ja siiamaani olen kodumaal temaga edukalt liigelnud kui mõned vopsud välja arvata. Kruusateedel ta mugav küll polnud, kivikõva võidusõidu sadul tegi tagumiku valusaks, vedrustuse puudumist kompenseerisin torushvammiga lenksu ümber ja kummargil asendist jäi selg kangeks. Aga ega siis selle pärast sõidud sõitmata jäänud.

Kanadas ostsin esimese ratta jälle sama tüüpi, sain mingilt venelaselt poole hinnaga. Tollega elasin üle elu rängema kukkumise, kui põrutasin täiskiirusel otsa ristmikul ette keeranud autole. Lendasin üle kapoti, tegin õhus kukerpalli ja maandusin seljale, õnneks olin just poest seljakoti toitu täis ostnud, mis mu kokkupõrget maaga oluliselt pehmendas. Rahvas kogunes uurides kas vaja kiirabi, ei kõik korras, tegin et sain kiirelt minema. Värske vaese immigrandina haarasin ratta kaenlasse ja panin ajama kartes, et äkki pean auto remondi kinni maksma, ehkki autojuht õnnetuses süüdi. Hiljem muidugi tuttavad hurjutasid, et olin kuldse võimaluse käest lasknud, hea advokaadiga oleks võinud elu lõpuni kindlustuse rahadel liugu lasta.

Vanem plika kaasa Jeep rattal ja mina oma Sportekil
Järgmine siinne ratas pärines taaskasutus keskusest, seekord mäeratas, millel isegi esivedrustus,maksin vist $25 tolle Sporteki eest. Sellega olen siiani sõitnud ja leidnud, et miks vahetada kui hästi töötab. Samast kohast olen paar korda rattaid ainuüksi varuosade ja kummide pärast ostnud, sest need on poes jube kallid. Raamid panen prügipäeval välja ja need jalutavad iseenesest vähem kui tunniga minema. Kokkuvõttes olen alati arvanud, et no mida ikka jalgratta juures enam palju paremaks saab teha, mis mõtet kallil ja uhkel rattal. Ühesõnaga suhtusin väga skeptiliselt rattasnoobide vestlusse korralike firmade ja kvaliteetsete rataste teemal.

Aga otsustasin siiski uurida ja sain teada, et tuntumateks kvaliteetseid rattaid pakkuvateks firmadeks (tähestiku järjekorras) peetakse Bianchi, Cannondale, Fuji, Giant, GT, Specialized ja Trek. Firmade kodulehti vaadates selgus aga kohe, kvaliteet maksab ja mitte vähe. Alla $500 pole praktiliselt üheltki neist võimalik sobivat ratast saada. See kehtib muidugi uute kohta.

Tuliuut kvaliteetratast ostes maksad 13% maksu poehinnale otsa aga saad kaasa paar aastat tasuta teenindust. Vabrikuhinnast (MSRP) neile erilist hinnaalandust ei tehta, kui siis 10% maksimaalselt, sedagi vaid eelmise aasta mudelile, muidu paari protsendi piires. Üheks kehva kvaliteedi tunnuseks pidavatki olema asjaolu kui ratast soodusmüügil üle 15% odavamalt pakutakse (mitmeid "hiinakaid" on kampaania käigus kaubamajades 50% ja isegi 70% odavamalt saada)

Natuke annab poes kaubelda, aga enamasti piirdub see paarikümne dollari ja mõne tasuta lisajudinaga. Sellele netifoorumitest saadud infile sain poest kinnitust. Selgus ka tõsiasi, et korralike firmade rataste hind langeb väga aeglaselt kui need hästi hoitud ning korras. Kahjuks või õnneks kehtib enamasti reegel, et mida maksad seda ka saad. Muidugi võimalik, et vahel veab ropult või siis oled loll ja maksad rämpsu või defektse kauba eest liialt. Aegajalt saab nii garaazhimüükidelt kui taaskasutuskeskusest väga viisakaid rattaid aga kui 2 päeva aega, pole võimalik sellele lootma jääda, aeg on raha;)

Mis siis ikka, vaatame mida Toronto ümbruses saada on, hinna ülempiiriks $500, soovitavalt hübriidratas esivedrustusega. Netis tuhnisin läbi nii Kijiji, eBuy, Amazoni kui Craigslisti, selgus et valik suht niru, pole veel hooaeg. Paaritunnise otsimise peale jäi 5 ratast sõelale, 2 suurema ja 3 keskmise raami mõõduga. Kui saan endale soodsama, võrreldes poest ostetuga, viin viimase tagasi. 30 päeva jooksul võetakse ilma küsimata kui sa pole ratast väga ära rüüstanud.

Siin need 5 on:
Mudel,  aasta,  raami suurus,  velje/kummi tüüp,  seisund,  originaal hind uuena - küsitav hind

Trek 8.2 DS, 2012, 21"L, 700Cx38 2012, väga hea,  $599  -  $430
Giant Sedona DX, 2008, M, 26x1.95 lisavarustus,  $519 - $325
Giant Roam 2, 2012, XL, 700Cx40, tuliuus,  $520 - $500
Specialized Crossroads DL, 2003, 18"L, 700Cx38, Pakiraam Porilauad,  $440 - $500
Scott Reflex 45, 2007, 19", 26x2.1, hea, lisavarustus  $539 - $400

Ehkki mõnel valitud ratastest olid hinnad utoopilised saatsin emailid kõigile, hinda saab alati kaubelda. Neljale sain vastused juba järgmiseks hommikuks ja esimese vaatamamineku leppisin kokku pealelõunaks. Koht asus Eesti Maja lähedal, kuhu niikuinii pidime minema pidulikule Panga 60 aastapäeva õhtusöögile ja õppetoetuste jagamisele, millest üks õnnestus vanemal tütrel saada. Tollest üritusest kirjutas kaasa oma postitustes.

Ostmisprotseduurist järgmises loos.

4 comments:

  1. Otsin ka uut hübriidratast, nii et Sinu postitus kulub ära eeltöö tegemisel. Aga mul on ka üks oluline tingimus ratta valikul, et poleks jäik sadul, vaid vedrustusega. Sadul peab hea lai ja pehme ka olema :). Kasutan praegu geelpatja pepu all, et mõnusam istuda oleks.

    ReplyDelete
  2. Ikka meeldiv kuulda kiidusõnu :)

    ReplyDelete
  3. Sadul on mu meelest kõige lihtsam asi vahetada kui ainult ratas ise sobib. Lisasin ka paar veebilehte järgmises postituses, aga kindlasti leiab neid veel kui googeldada. Kõige tähtsam, et ratas ise sobib.

    ReplyDelete