Saturday, May 31, 2014

Rannas

Meie rattad tühjas Vääna rannas
Peale kerget hommikueinet rataste selga. Viimane kiire häälestus, rattakandekoti kinnitamine, vajaliku kraami kotti toppimine ja panime ajama. Ilm oli natuke liiga palav aktiivseks sportimiseks, mistõttu võtsime rahulikult. Kohe alguses sain aru, et minu uue ratta käiguvahetaja polnud poes päris täpselt paigaldatud, hammasratas riivas kergelt esimest käiguvahetajat. Paraku nõudnuks sättimine tööriistu ja kuna olime kilomeetri sõitnud ega pidanud viga oluliseks, ei viitsinud tagasi pöörata.

Otsustsime võtta pisemad praktiliselt liikluseta teed, mis küll pikemad kuid rahulikumad sõita. Harku raba, üle Paldiski maantee, läbi Vaida, mööda kruusaga kaetud põlluvahe ja metsateid, Vääna jahilossi tee, poest läbi ja Vääna randa. Ratas jooksis nii mõnusalt, et vaatamata palavale ilmale ei saanud nahka märjaks. Sadul kah palju mugavam, istu kui tugitoolis eelmise puise võidusõidu sadulaga võrreldes, maha ronides polnudki istmik kange ja hargivahe vermesse hõõrutud.

Rannas oli päris lahe, rahvast vähe aga vesi jahedavõitu. Vette tuli siiski end kasta, sest liival läks kiirelt palavaks. Kastmiseks see jäi, ujuda veel ei kannatanud aga ülepõlve vees oli päris hea vettehüppeid harrastada :) Ega miskit asjalikku ei teinud nagu rannas ikka, liival lesimine, rannas jalutamine, vette kastmine, ...

Saaremaa Tuulik Vääna rannas
Meri - jahedavõitu :)
Koduteel Vääna-Viti mäest üles sõites ei saanud arugi, et tegu tõusuga, vaatamata asjaolule, et rattatee osa polnud veel asfaltiga kaetud. Uskumatult mõnus korras rattaga sõita :) Peale Suurupit sõitis meie ees üks preili rulluiskudega, kellele järgijõudmiseks kulus oma kilomeeter. Tädi lasi uskumatu kiiruse ja kergusega rullidel ehkki ratta vastu muidugi ei saa kui veidi pedaalidele vajutada.

Tabasalu Rimist krabasid lapsed jäätise. Õues ratta selga ronides märkasin, et rattapoe asemel oli tekkinud veinipood. Läbi akna paistvad hinnad olid nii ahvatlevad, et olin sunnitud sisse astuma asjaga lähemalt tutvumiseks. Krabasin ühe kena känguru ja Austraalia maastikupiltidega kolmeliitrise paki punast veini, rohkem rattakotti ei mahuta.

Mäest alla ning siis kruusateed pidi paremale üle põllu lääne poolt Harku järve. Tee ääres vedeles algaja sõitja vahtralehe märk, korjasin selle üles. Hea tagaaknale panna kui plika hakkab käiguautoga harjutama, ehk antakse rohkem apse andeks. Õismäest mööda ja rattateed pidi ülesmäge Pääsküla poole.

Järsku uhas uskumatu kiirusega risti üle tee pirakas madu. Kui nood tavaliselt roomavad normaalselt siis see kihutas pool külg ees nagu ainult filmis olen näinud. Mari lõi pidurid põhja, ratas tee äärde ja jooksuga maole järgi. Mina korjasin ratta ja panin need ilusti kokku seisma enne kui sammusin uurima kuidas neil maopüüdmine edeneb.

Roomaja polnud ilmselt sugugi meelitatud enda jälitamisest, susises valjult ja puges lõpuks tellisemüüri alla. Sinna ta siiski täies pikkuses ära ei mahtunud ja peale mõningast tülitamist otsustas lahkuda. Lapsele avanes lõpuks soodne moment, surus õrnalt mao pea kepiga vastu maad. Siis aga ehmus, sest elukas muutus lõdvaks ja tundus surnuna. Ega sa teda ometi ära tapnud, olin mures. Ei-ei, see on madude kaval kaitsetaktika, mängivad surnut.

Kahtlesin veidi, kuna madu tundus täitsa kutu. Aga nii pea kui laps ta kaelast kinni krabas ja mao üles tõstis elustus too õige äkiliselt. Sisises mis hirmus ja siples kerega. Peagi rahunes nii, et saime pilti teha. Nii pirakat nastikut pole mina küll Eestis enne näinud, rästikust rääkimata. Enne kui ta kollaseid põse laike nägin tekkis isegi mure, et tegu kellegi plehkupistnud kodumaoga, mis võib igat liiki olla, kaasaarvatud mõni mürgine, mida Eestis ei esine.

Kui madu oli piisavalt solgutatud lasi laps ta tagasi metsa alla ja sõitsime koju. Ülejäänud osa päevast sai Eesti toite ja jooke nauditud :)

No comments:

Post a Comment