Sunday, June 22, 2014

"Lepaheki pügamine"

Laps lepa otsas
Laupäeva hommikul käis meil külaline, keda seni vaid Kanadas näinud oleme. Üks igati tore ja alati lõbus neidis. Lobisesime pikalt maast ja ilmast ning näksisime tema poolt külakostiks toodud Eesti pagaritööstuse hõrgutisi. Omalt poolt suutsin vaid kohvi koos Torontost kaasa võetud pähklikoorega pakkuda. Suures õhinas ununes pildistamine sootuks aga lootus on, et soodsatel oludel näeme veel enne kui tagasi sõidan.

Kuna ilm jällegi täiesti normaalne, siis kimasime suvilasse, et enne Jaanipäeva heina teha ja "hekki pügada". Rohi oligi jube pikaks läinud, seekord võttis niitmise enda hooleks vanaisa kui selle ala asjatundja. Noorem põlvkond minu ja lapse näol ronis kolme koos kasvava lepa otsa, et tippusid lühemaks lõigata. Tüdruk läks esimesena, kuid raske oli otsustada, kust alustada, ronisin järgi. Peaks vist hoiatama, et kõrgusekartlikel ei maksa edasi lugeda :)

Saega valmistumas tippe võtma
Jämedamad tüvetipud saetud
Tuul oli tugev ja õõtsutas puid lausa meetrise amplituudiga nii, et lapse murelik küsimus, ega need ümber lähe tundus asjakohane. Loogiliselt võttes oli võimalus, et just nüüd puud ümber otsustavad kukkuda, õige väikese tõenäosusega. Olid nad ju palju suuremaid torme üle elanud ja meie tühine lisaraskus vaevalt olukorda kardinaalselt muudaks.

Inimahv aafrika vihmametsa kõrgeima puu tipus
Alustasime pisemate okstega, et puude tippusid kergemaks teha, tüve saagimiseks päris tippu ei julgenud ronida, samas liiga madalalt saagides oleks murduv osa jube raske ja kukuks kontrollimatult. Ega pole lihtne saagida peast kõrgemalt puutüve, mis merehaigeks tegevalt õõtsub, ise oksast ühe käega kinni hoides. Laps kommenteeris minu saagimismeetodit küsimusega ega ma psühhopaat ole. Mis mõttes, noh üheks tunnuseks on hulljulgete riskide võtmine. Siis küll pole, sest ehkki kõrvaltvaatajale võiks tunduda hullumeelsusena, teen alati hoolikalt kaalutletud otsuse, muidu ma ju ei roniks siin ringi vaid oleks ammu ristseliti all oksahunnikus ;) Selle peale ei osanud laps miskit vastata. Ülevaloleval pildil inimahvi leidmiseks peab fotot zoomima, vihje - elukas pesitseb pildi keskel oleva puuhiiglase võre ülaosas :)

Mitte eriti riskantsed ahvitembud
Ahvipere Selfie
Olin ka mobla tasku pistnud, et pilte teha. Ülevalt ei tulnudki nii muljetavaldavad kui alt võetud. Meil kulus hea kaks tundi enne kui viimased läbisaetud tüvejupid raginal alla sadasid. Pool tunnikest veel okste minemavedamiseks, laasida enam ei jõudnud. Lõpetuseks avasin kirvega õlle nagu ennemuistne viiking peale õnnestunud röövretke :D


No comments:

Post a Comment