Wednesday, June 11, 2014

Toolse ja Uhtju

Uhtju saar, all kaardil pisike roheline täpp ülal paremas nurgas
Vergi vasakul, Toolse, Ehalkivi paremal Letipea neemel
Pühapäeval kutsus sõber meid kaasa paadimatkale. Olen praktiliselt iga aasta vähemalt korra temaga merel käinud ja see alati üks mu Eesti puhkuse kõrghetkedest. Lastele on paadiretked samuti kustutamatu mulje jätnud. Pisikestena teatasid, et dessant kummikaga merel on palju vägevam kui lõbustuste pargis, sest ainuüksi sõit kestab paari minuti asemel tunde. Paraja lainetusega hüpitab ja raputab sind põhjaikult läbi, küünte ning hammastega peab paadiserva köiest kinni hoidma vältimaks üle parda kukkumist.

Seekord oli plaanis Vergist merele minna ja mööda rannikut ida poole seilata. Ilm plnud just paljulubav, hommikul kallas päris vägevalt vihma. Sõber rahustas, et see ei tähenda midagi, sest merel kummikaga kihutades saad niikuinii märjaks, mis vahe kas vesi tuleb ülevalt või alt. Vergil paati kokku pannes sadu vähenes tibutamiseks ja pilvede vahelt oli paaris kohas isegi sinist taevast näha. Esimese tunni saime siiski mõõdukat vihma kaela. Veekindel varustus hoidis kere kuiva ja paadis püsimine oli piisavalt pingutav, tekitades sooja.

Paadi vette tassimine
Hooaja (ja shampa) avamine
Kuna tegu kamba selle aasta esimese vee peale minekuga avati ka kohustuslik shampa sadamast väljudes. Jookidega üldse pole kombeks koonerdada, ei saa ju lasta sellisel piinlikul momendil tekkida, et inimene merel janusse sureks. Lisaks on tegu ka meresõidu ohutusega - teada-tuntud tõsiasi, et alkohol on kergem kui vesi :) Paati täis pumbates ja vette lastes sai esimene õllekarp ära lõpetatud. Õnneks on meresõidu piirmäär promillide kohta nii kõrge, et meie mõõtu mehed selleni mõne õlle ja shampaga ei küündi.

Kurss itta ja veidi rohkem kui tunni aja pärast hakkasid Toolse ordulinnuse varemed paistma. Sõitsime kalda äärde, hüppasime üle parda ja marssisime läbi vee nagu muistsed viikingid vallutusretkele. Linnuse asutamisaasta 1471, siiani säilinud päris muljetavaldavana. Mul tekkis ainult küsimus, miks suht madala lahe soppi aga mitte neeme tipule püstitatud. Samas muidugi oli rannajoon poole aastatuhande eest ilmselt oluliselt erinev praegusest.

Ronisime mõnda aega ringi linnuse müüride vahel ja peal. Huvitav oli ette kujutada kuidas siin elu 550 aasta eest võis kulgeda. Millised tegelikult inimesed välja nägid, millist keelt rääkisid (nii saksa kui eesti keel ju oluliselt muutunud selle ajaga). Kui raske oleks nende tüüpidega suhelda kui saaks pooltuhat aastat ajas tagasi astuda, sellised ulmelised mõtted käisid peast läbi. Tõmmitsad on paigaldatud merepoolsele müürile vältimaks selle ümber vajumist.

Ronisin müürile
Ilm läks pidevalt paremaks nii, et otsustasime söömaaja palkidest piknikulaual korraldada. Põhitoiduks kaks latti Võsu poest ostetud suitsuvorsti, leib ja kukesupp, mida matkapriimusel terve suur potitäis sai keeta ja mis viie tüübi poolt hämmastava kiirusega nahka larbiti. Igaühele väljastati lusikas ning kümmekonna minuti pärast oli pajal põhi peal, muistsed viikingid võisid meie üle uhkust tunda :) Joogiks sai lisaks õllele ka Toronto tollivabast poest pärit punane pakivein avatud. Meie seltskonna nooremad liikmed imesid lahjemat kraami kalja näol.

Tahtsin kivi merre veeretada, serva sain juba üles :)
Tagasi merele minnes pakkus kapten välja mõtte teha visiit Eesti suurimale rändrahnule, mille nimeks Ehalkivi. Mõned kilomeetrid rannikut pidi edasi ja hakkaski paistma pirakas kivi ranna lähedal. Kaugelt ei tundunud teine miskit eilist perspektiivi puudumisel aga mida lähemale saime seda vägevamaks ta läks. Tegelik suurus sai selgeks alles siis kui müraka kõrvale sai astutud. Muidugi tekkis tahtmine selle otsa ronida, mida kohe ka proovisin. Riided seljast vähemaks ja papud maha. Esimene osa oli suht lihtne, pisikese eendi peale vinnasin end käte jõul.

Merepoolne järsem ronimine ja ...
... maapoolne vähe laugem
Edasi ronimiseks oli kaks teed, kas maa poolt laugem aga väiksemate kinnihoidmisvõimalustega või mere poolt kergelt negatiivne kalle kuid mugavate nukkidega, mis pakkusid piisavalt tuge. Proovisin mõlemat aga kaaslaste pealekäimisel jätsin siiski üles ronimata. Kivi peale saamine oleks suht lihtne olnud, kuid allatulemine alati raskem. Libastumise korral 5 meetri kõrguselt selili kividele lendamine ei tundunud eriti ahvatleva väljavaatena.

Uhtju kagurand
Uhtju keskosa männik ja tuletorn
Avamerele sõites hakkas silma mingi pisike kribu silmapiiril poolenisti maakera kumeruse taga. Kaarti uurides paistis, et tegu Uhtju saarega.  Kuna valget aega veel küllalt tekkis idee seda asustamata linnuparadiisi külastada. Lainet oli minimaalselt aga vaatamata täiskiirusega minekule kulus tükk aega enne kui saareni jõudsime. Vahepeal möödusime madalast Sala (Lõuna-Uhtju)saarest, millel vaid paar pisikest jändrikku kasvas. Ilmselt käib vesi tormidega üle nii, et püsitaimestikku suurt tekkida ei saa.

Uhtju kirde neemik
Uhtju lõuna liivik
Uhtju kujutab endast 10 hektari suurust merest väljaulatuvat moreeniküngast. Rannajoon muutub pidevalt, sest lained ja hoovused uhuvad liiva edasi tagasi, praegugi oli näha suurem tormikulutus idaküljel, samas lõunasse, kus randusime oli tekkinud ulatuslik ja suhteliselt kõrge liivik. Läänes hulk pisemaid rändrahne, kallas meenutab seal tüüpilist põhjaranniku randa. Põhjapool pisike neemik, mis sõltuvalt vee tasemest aeg-ajalt kaotab ühenduse saarega. Keset saart punane tuletorn ja tilluke varjualune merehädaliste jaoks.

Bioloog juhendab linnu otsimisel
Rõõmus laps leidis linnupoja
Linde oli saarel paksult, ju neil pole siin mingeid looduslikke vaenlasi peale teiste lindude. Meiegi leidsime mitmeid pesasid ja isegi linnupoegi, kes end kõrge rohu sisse üritasid peita. Tegu üsna efektiivse kaitsestrateegiaga, sest nende moondamissulestik on nii hea, et enne ei märka kui peaaegu selga astuma hakkad, ja isegi siis pead väga tähelepanelikult vaatama.

Peitepilt: Kus on linnupoeg ?
Seal ta ongi, või tegelt lausa kolm
Ühes kohas oli koguni 3 linnupoega end rohututi varju peitnud pead puhma sees lootes nii märkamatuks jääda. Põhilisteks pesitsejateks olid kajakad ja hahad, nägime ka mõnda luike.

Linnupoega silitamas
Võõrasema moodi lilled saarel
Päike hakkas juba madalale langema ja laps muuus veidi murelikuks, tal ju järgmisel päeval esimene tööpäev. Tagasiteel sai tüdruk tüürimehena paadi roolis olla, mis võttis igasuguse väsimuse. Plika juhtis hoolikalt meie alust GPS-i abil justkui joonlauda mööda üle 30 km/h tunnikiirusega otse Vergi sadama poole.

Asutame saarelt lahkuma
Mari oli raskelt õnnelik mainides, et tema Kanada sõbrad muutuvad järjest kadedamaks kuuldes mida kõike tüdruk siin teha saab, mis tavalisele linnainimesele vaid piltidelt või telekast vaadatavaks unistuseks jääb.

Mari valmistub tüürimehe ametit üle võtma
Plika otsejoones täiskiirusel kihutamas
Poole kümne paiku olime sadamas, kolmveerand tundi kulus paadi ja asjade kokkupakkimise peale. Koduteel oli laps sunnitud roolis olema, mina ei tahtnud riskida võimalike promillide tõttu. Nii mugav kui omast käest kaine juht võtta.

Paati veest tühjaks kallamas
Kaine juht koduteel roolis
Liiklus oli suht tihe, inimesed suvilatest ja maakodudest tagasi Tallinna sõitmas. Samas polnud absoluutselt võrreldav Toronto ümbruskonna suviste pühapäeva õhtuste ummikutega, kus neljarealised kiirteed saja km ulatuses 30 km/h keskmise kiirusega kulgevad kusjuures aeg-ajalt täiesti seisma jäävad. Vägev päev oli, tänud sõbrale!!!

No comments:

Post a Comment