Saturday, June 7, 2014

Vihterpalu ja Alliklepa

Hommikune tuulevaikne Vintse rand
Nagu plaanitud või siis veidi hiljem sõitsime Loode-Eesti poole. Olin internetist kaardi pealt uurinud (muideks Delfi kaart annab Google omale silmad ette) kuhu minna. Esialgu plaanisin kas Keibu või Nõva randa suunduda aga siis märkasin aerofotolt, et Vihterpalu kandis paistis ka kena mereäärne olema. Seal pole ma kunagi käinud, miks mitte proovida.

Tüdruk rooli ja Pärnu Maanteed pidi ajama, 110-ga polnud plika varem Eestis sõitnud, paistis seda nautivat. Pöörasime peagi Keila peale, natuke veel ja juba paistis kiriku torn. Linnas aga mingil momendil ajasin teeotsad segi ja Rummu poole suunduva tee asemel sattusime hoopis mingile auklikule külavaheteele, tuli tagasi pöörata.

Üldine maastiku ja teede kaart Rummust Vihterpalu ning Alliklepa poole

Vihterpalu, Vintse ja Alliklepa rand

Veidi Padisest mööda keerasime Vihterpalu mõisa poole, siit oli mõni kilomeeter mereni. Tee suht normaalne kruusakas, maismaa pool mitmed vinged majad. Ühes kohas viis pisike tee otse mere äärde, asusin ise rooli vältimaks auto kõhule kinni jäämist. Tuli üsna osavalt aukude vahel laveerida ja lapsel puudub kogemus taolistel teedel sõitmiseks, ei tahtnud vanaisa auto karteri kaitset või sumbat kruusale jätta. Randa saime Vintse juures.

Graniitkivide rida Vintse rannas, silmapiiril Suur-Pakri
Parkides ja uksi avades tundsime kohe adru ning mädaneva vetika lehka, kardetavasti pole rand eriti puhas. Vee äärde jalutades selguski, et ujuma siin küll minna ei saa, esiteks vesi pikalt liiga madal, teiseks oli tuul vetikaid randa kandnud, mis veepiiril päikese käes sõnniku haisu levitades laagerdasid. Rand ise klibune mitte liivane nagu olin lootnud. Kokkuvõttes niru koht, arusaamatu miks keegi peaks siia tahtma uhket häärberit ehitada, kui rand selline mülgas on.

Selvie viimastelt kividelt
Vintse paeklibu rand
Aga et olime juba siia tulnud otsustasin veidi ringi jalutada ja pilte teha. Tuult polnud, vesi sile kuni kauguses paisva Suur-Pakri saareni. Kalameeste paadist, mis nii kilomeetri kaugusel rannast, kostis üliselgesti tüüpide omavaheline jutuajamine, vaikse ilmaga kandub heli vee kohal uskumatult kaugele. Siinsamas viis graniidirahnude kee oma paarsada meetrit otse mere suunas. Olin ettenägelikult veematka papud jalga susanud, otsustasin viimaste kivideni jalutada, ehk saab mõne hea pildi.

Peagi selgus, et minu jalatsid pole just kõige õigemad vetikaste kivide peal ronimiseks, kuradi libe oli. Samas vees kahlata lausa lust, paljajalu lööks pidevalt varbad ära või oleks taldadel valus teravate kivinurkade otsas. Paar pilti viimsetelt kividelt ja jalutasin tagasi. Natuke hulkusin ka randa mööda ning korjasin kolm huvitavamate kivististega paelahmakat üles. Otsustasime edasi sõita, et mingisse normaalsesse randa jõuda. Kaardi põhjal tundus lähimaks selliseks olevat nii 5 kilti lääne pool asetsev Alliklepa rand, mille juures isegi ujumiskoha silt.

Siin sai tee otsa, auto paistab metsa varjus
Pisem tee läks ka rannaäärt mööda, otsustasime seda proovida, kui liiga hulluks läheb eks siis pöörame tagasi. Esialgu polnud väga viga, sõita sai teise käiguga, siis aga muutusid augud suuremaks ja kruusatee ilmselgelt vähekasutatavaks. Esimene tõsisem märk, mis vihjas valele valikule oli risti üle tee kukkunud kuusk. Selle alt sai siiski läbi aga peale kilomeetrit esimese käiguga jukerdamist jõudsime randa, kus meri oli edasise tee ära uhanud.

Mingid rattajäljed siit edasi läksid, aga kuna minu masin ei andnud maasturi mõõtu välja, polnud mõtet isegi mitte proovida edasi sõita. Rand ise oli palju kenam ja puhtam ning liivasem, vaatasime veidi, korjasime paar kivistist ja pöörasime ümber. See manööver polnud nii lihtne kui võiks arvata, sest ühel pool teed liiva kinni jäämise oht, teisel pool kraav, aga sain hakkama. Sõitsime tagasi ja ringiga suuremat teed pidi Alliklepale, autost nägime pirakat emapõtra.

Praktiliselt inimtühi Alliklepa rand
Alliklepal oli lausa RMK puhkeala ja riietuskabiinidega rand. Kahjuks oli esimeseks muljeks vandaalidest lõhutud infostend. No mida kuradit, milline loll küll leiab, et selline objekt riivab silma ja vaja puruks peksta. Isegi lõkke jaoks polnud puiduosasid kasutatud, lihtsalt katki murtud ja ümber lükatud. Taolistel tüüpidel tuleks lasta ise 10 uut üles ehitada peale seda kui raekoja platsil on avalikult ihunuhtlus kätte antud!

Rand oli ilus, liivane, puhas ja täiesti ujutav. Vee ääres siiski veidi vetikaid aga sobiva tuulega leiab neid igast Põhja-Eesti rannast. Meie saabudes absoluutselt inimtühi vaatamata superilusale ilmale, hiljem nägime üht paari koeraga aga ei hingelistki rohkem kogu mitmekilomeetrise ranna peale. Võtsime seljakoti, juustuküpsised ja joogid ning otsustasime jalutada läänepoolse neemikuni. Tüdruk avastas pisikese jõe kaldal hulga põnevaid kivistisi ja jäi maha, meie naabripoisiga liikusime edasi.

Paeklibu vall
Peagi selgus, et jalatsite maha jätmine oli viga, sest liiv lõppes ja enamuse rannapinnast moodustas paeklibu, mis palja talla all eriti mugav polnud. Tunne nagu oleks hiina piinamismeetodid jalamassaazhiga ühendatud, aga marssisime või õigemini astusime edasi ettevaatlikult iga järgmist sammu pinnasega sobitades. Vahepeal kõrgus maa pool pea pooleteisemeetrine lainetest kokku kuhjatud klibuvall.

"Suitsev" meri
Ninad maas liikudes ei pannud tähelegi kui olime jõudnud neemikuni, siin ootas meid kaks üllatust - jalataldadele meeldiv paarikümne meetri laiuselt merre ulatuv tasane paekivipaljand ja suitsev või õigemini aurav meri. Miks meri nii ägedalt auras jäi selgusetuks, sest tavaliselt ju aurab soojem vedelik jahedama ja kuivema õhu käes. Paraku puhus õrn meretuul ja aur liikus sisemaa poole kusjuures meri ise küll õhust soem ei tundunud. Ainus võimalus, et eriti madalas osas suutis päike vee õhukese pealmise kihi auramiseks piisavalt soojaks kütta. Igatahes küllalt ebamaine pilt et mitte ainult fotografeerida vaid ka jupike videot võtta.

Piraka mereeluka kivistis
Paepinnas jalge all oli sile kuid parasjagu murenenud, siin-seal paljandusid kivistised, mõned neist õige pirakad. Kuna kivist välja neid kangutada poleks võimalik tegin pilte, aga mõõtude mõistmiseks modifitseerisin veidi geoloogide üldkasutatavat tehnikat kus nad fotografeeritava objekti kõrvale mündi asetavad.

Ürgmehel oli ikka vägev "riistvara" :)
Mul polnud raha kaasas, küll aga õlle kork taskus:) Nagu naabripoiss ütles, on see palju parem ja objektiivsem meetod, sest kui mündid erineva suurusega sõltuvalt nii päritolu maast kui nominatsioonist siis õllekork üle maailma standartne, kättesaadav ja üldkasutatav. No kes läheks mingile pikemale retkele ilma õlleta :D

Istusime rannal olevale üksikule palkpingile ja võtsime einet. Moblal kaarti uurides avastasin üllatusega, et siin on Wifi levi ja lausa lukustamata. Mis mõttes, ümberringi pole ju mingit asustust ja wifi ulatub maksimaalselt 30 meetri peale, kusagil peab miski ruuter saatejaamaga olema. Paraku ei hakanud mingit muud inimtegevuse märki silma kui seesamune pink millel istusime. Jalutasin metsa äärde, tegin mõned pildid lilledest ning noortest kuusevõsudest kui jäi silma vaevumärgatav rada.


Murueide suvila :)
Pilku tõstes märkasin puude vahel hästi maskeeritud tillukest palkidest suvilahütti. Nüüd oli selge, nii wifi allikas kui põhjus miks poolikust palgist pink mere ääres asus. Küllap käisid omanikud siin merevaadet või päikeseloojakut nautimas. Majake ise oli eriliselt hubane, polegi miskit muud vaja kui sellist pisikest, kus ahi nurgas ning voodi ja laud sisse mahuvad. Eriti mugavaks teeb asjaolu, et ei mingit niitmist ega aiatööd, selline peakski üks õige suvila olema, kuhu lähed puhkama aga mitte tööle.

Kostis müristamist, ida poole vaadates jäi silma pirakas äikesepilv. Raske ennustada kuhupoole see liigub aga vihma kätte ei tahtnud jääda, kas või juba selle pärast, et unustasin kilekotid autosse, mis oleks moblale ja fotokale varju pakkunud. Kiviklibu peale polnud isu tagasi minna, otsustasime proovida kuidas oleks metsa ääres jalutada. Samblale astudes jumalik tunne taldade all, nii pehme nagu jalutaks sulgtekil. Paraku pidime varsti tagasi rannale pöörama, sest kõrgem metsaalune lõppes madalama võsase ja märja alaga.

Plikat enam eest ei leidnud, ta oli igaks juhuks auto juurde läinud nagu liivale jäetud teatest võisime lugeda. Parkimisplatsile jõudes tundus, et äikesepilv siiski meie poole ei liigu. Otsustasime ka lahe idapoolse neemeni jalutada, ilm ilus ja kiiret kuhugi polnud. Siin oli asustust veidi rohkem, mida rõhutas ka asjaolu, et mingi seltskond oli oma joogid randa unustanud, Kaks õlut ja paar naistejooki vedelesid veepiiril liival ilmselt juba eelmisest nädalavahetusest, sest ühel õllepurkidest oli imepisikene auk kust seda varbaga tonksates peenike juga välja purskas. Kaugemal hakkasid silma mõned omapärased hooned, millest üks hiidpuravikku meenutas.

Kes küll peidab end kivi taga ?
Esmakoorunud linnupoeg muidugi.
Idapoolse neeme tipus oli samuti paepaljand aga oluliselt väiksem ja kivististevaesem kui võrrelda läänepoolsega. Ilm oli nii palavaks kiskunud, et ka ilma särgita ajas jalutamine higistama. Tagasiteel märkasid lapsed, et meid enne tülitanud tiirude või kajakate pesa on siinsamas rannaäärsel kivil. Lähemal uurimisel selgus, miks vanalinnud nii ärevad olid. Lisaks kahele munale pesas peitis end selle varjus kivi peal ka esmakoorunud tibu. Tegin nii pesast kui tibust mitu pilti, udusulenutsakas surus end vastu kivi üritades teeselda, et teda pole olemas.

Sellisest seenest saaks terve polk söönuks
Tagasiteel oli laps kogu aeg roolis. Keilas astusime Rõõmu kubamajast läbi ostes veidi söögipoolist koju. Siin tegi laps parkides pisikese apsu vajutades piduri asemel sidurit (automaatkasti häda), õnneks kiirus nii väike, et miskit muud ei juhtunud kui auto jäi sutsu äkilisemalt seisma kui tavaliselt.  vahepeal Tallinna juures sadas kõvasti vihma, hoiatasin et tee võib olla libedam kui tavaliselt. Kokkuvõttes igati tore päev uusi looduskauneid kohti avastades.

No comments:

Post a Comment