Thursday, July 31, 2014

USA Ukraina endine suursaadik: Kuidas peaks Venemaaga käituma.

Vähehaaval hakkab ka läände pärale jõudma arusaamine, et pätt ilusast jutust aru ei saa. Kõigepealt tuleb lõuga anda nii et paugult siruli, kui veel möliseb siis jalaga paar korda kõhtu. Seepeale tuleb ette lugeda tingimused mille alusel lubatakse end põlvili ajada ja, et liiga kiiresti õppetund ei ununeks peab enne lahkumist lihtsalt moe pärast kurgi viltu virutama. Eelneva käitumise soovitus kõlab diplomaatilisse keelde tõlgituna pisut teistmoodi aga mõte jääb samaks.

Lühikokkuvõte suursaadik Taylori ettekandest USA esindajatekojas (originaalteksti saab lugeda lingile klikkides):

Venemaa on momendil suurim oht rahule Euroopas.
Järgneb kokkuvõte viimase poole aasta sündmustest Ukrainas mille lõpetuseks rõhutab suursaadik, et kuna lääs ei reageerinud Krimmi okupeerimisele jõuliselt nägi Putin selles rohelist tuld edasiseks Ukraina ründamiseks.

Mida peaks ette võtma:
1. Tuleb tagada ohutu ja vaba ligipääs rahvusvahelistele ekspertidele lennuki rusude juurde. Kui separatistid seda ei tee, tuleb kasutada relvastatud üksusi ekspertide julgeoleku tagamiseks.
2. Rahvusvaheline üldsus USA'ga eesrinnas peab Ukrainale osutama igakülgset, kaasa arvatud relvaabi, tema suveräänsuse kaitseks.
3. Venemaa suhtes tuleb rakendada laiaulatuslikke ja mõjuvaid majanduslikke sanktsioone.
4. Ukrainale tuleb osutada suuremahulist finantsabi aitamaks reformida majandust agressiooni tingimustes.
5. Ukrainal tuleb lubada ise vabalt otsustada, milliste rahvusvaheliste organisatsioonidega ta tahab liituda (kaasa arvatud NATO ja EU).

Kahju, et rahvusvahelist üldsust sundis Vene agressiooni vastu astuma alles lennukatastroof. Kui me ei tee seda otsustavalt praegu siis ainult julgustame Venemaad edasistele sammudele, ta ei peatu Donetskis.

Tugevad sõnad, aga kas neile ka tegusid järgneb, ma mõtlen tõepoolest mõjuvaid nagu neid härra Taylor soovitas, julgen kahelda. USA's on küll isegi demokraatide juures tekkinud toetus Ukrainale relvaabi andmise osas, kas Obama julgeb sihukest sammu ette võtta on iseküsimus. Sarnases toonis artikkel "A web of lies" ehk "Valede võrk" avaldati nädala eest Economistis. Loodetavasti ei piirduta ainult täna avalikustatud meetmetega, mis pole kaugeltki küllaldased.

Lugesin just uudist, mida ei tahaks oma naiivsuses kuidagi uskuda. Nimelt olevat toimumas Molotov-Ribbentropi pakti teine vaatus. Kuulu järgi pidavat Saksamaa ja Venemaa salaläbirääkimisi Ukraina jagamise osas. Esialgse kava kohaselt saaks Venemaa Krimmi täiskoosseisus, Saksamaa ülejäänud Ukraina üle majandusliku ülemvõimu Euroliidu lepingu näol. Lisas lubaks Venemaa lõpetada separatistide toetamise ja tagaks Ukraina varustamise odava gaasiga vastutasuks Ukraina lubadusele mitte NATO'sse astuda. Ausalt öeldes ei tundu mulle realistlik, sest esiteks ei kujuta ette, et Ukraina loobuks Krimmist gaasi eest ja teiseks kui Ukraina pole nõus, ei tunnusta USA, Inglismaa ega suur osa EL'st taolist lepet.

Ainüksi läbirääkimiste avalikukstulek oleks suur skandaal ja blamaazh Saksa imagole. Loodetavasti on siiski ka sakslased aru saanud, et Venemaaga lepinguid sõlmida on mõttetu, sest neist peetakse kinni vaid seni kui kasulik. Kui rahvusvaheline üldsus talitaks Taylori soovituste järgi, oleks võimalik kogu kriis õige kiiresti lahendada, sest Venemaa lihtsalt surutaks majanduslikult ja sõjaliselt põlvili. See tooks suure tõenäosusega kaasa Putini kuritegeliku rezhiimi kokkuvarisemise ja annaks Venemaale võimaluse normaalseks demokraatlikuks riigiks muutuda. Kardan siiski, et tegu soovunelma mitte tõelisusega. Siin avaldub lääne demokraatia nõrkus: kuna poliitikud valitavad, ei julge nad teha ebapopulaarseid aga moraalselt õigeid otsuseid, mis tooks kaasa majanduslikke probleeme lähemal ajal. 

No comments:

Post a Comment