Thursday, September 4, 2014

Minipuhkus, Duncan Crevice koopad

Duncani koobastesse sisenemas
Bruce / Duncan - Kolmapäev Aug 27
Öösel oli telgist hästi kuulda kui väljas toimus kaklus ning miskit krabisevat asja lohistati kisa saatel ringi. Tegu muidugi pesukarude jõuguga, kes leidsid laua alla unustatud küpsisepakendi ja läksid selle pärast kiskuma. Koera haugatuste peale lasid kiirelt jalga. Öö oli tavatult külm, millest andsid tunnistust mu suured plikad, kes hommikuks oma magamiskottidega kahelt poolt issi külje vastu pugenud. Tänu sellele mul muidugi mõnusalt soe.

Hommikul tegime kohvi ja küpsetasime lõkkel viimased küüslaugusaiad. Sõime kõhud täis, võtsime telgid maha, pakkisime asjad kokku ja olimegi ilusti kella üheteistkümneks omadega valmis. Kiire jalutuskäik üle telgiplatsi, veendumaks et miskit maha ei jäänud, ja vurasime minema vanem laps roolis.

Otsustasime lähedal olevast "Laulvate liivade" nimelisest rannast läbi hüpata, ehkki eelmisest korrast mäletasin, et koht oli tookord üsna õnnetu. Kohale jõudes veendusime, et palju paremini sobiks lödisevad liivad. Kurb oli vaadata kuidas üks pisike poiss kannatlikult niisket räpast liiva kõrva äärde tõstis ja laulu üritas kuulata. Kui miskit oli muutunud siis halvemuse poole. Tegime lühikese jalutuskäigu metsateel, mis kuhugi ei viinud. Laudteest rabarada oli vaid kakssada meetrit pikk, nägime madu ja purde all ujuvat pisikest forelli, ei miskit muud huvitavat. Rannal jalutasin korra vee äärde, aga rand kõrkjaid täis kasvanud, liiv märg, vesi madal ja sogane. Ei tahtnud lasta isegi koeral juua, ujuma minekust rääkimata. Tagasi autosse ja Owen Soundi poole ajama.

Tund sõitu ning jõudsimegi juba tuttava Tim Hortoni ette. Lapsed einestama ja mina netis surfama leidmaks kohta kuhu veel minna, sest kojusõiduks nagu liiga vara kui oleme juba nii kaugele tulnud. Kiire pilguheit kaardil olevatele läheduses asuvatele põnevamatele kohtadele jättis sõelale kaks paika - Inverhuroni Provintsipargi ja Duncan Crevice koopad. Esimene kujutas endast piltide põhjal otsustades suht kena liivaranda kohaliku tuumajaama vahetus läheduses, teise kohta oli kirjutatud, et tegu väga harva külastatava kohaga, aga kes sinna viitsinud minna olid vaimustatud.

Et lapsed ikka veel kohvikus istusid, korkisin õlle ning postitasin mõned pildid lõustakas. Kui tüdrukud lõpuks saabusid pakkusin neile valiku välja. Lühikese mõtlemise peale otsustati koobaste kasuks, rannas vedelemine ja ujumas käimine ei tundunud enam suurt huvi pakkuvat. Mari rooli, mina kaardilugejaks, ja teele. Esimene jupp kulges järve äärt pidi nagu tulles, siis keerasime lõunasse. Valida oli 2 eri tee vahel, võtsin vähe suurema.

Paraku kaardil märgitud kohas polnud midagi näha, ei teeotsa ega silti. Otsustasin pisikese ringiga tagasi keerata, paarisaja meetri pärast märkas juht tee kõrval parkimisplatsi mitte rohkem kui 4'le autole ning pisikest silti viitega Duncan Crevice koobastele. Üks masin seisis siin ka, keerasime tema kõrvale ja kobisime välja. Ootamatult selgus, et kahel nooremal matkasellil polnudki tuju tulla, ühel peavalu, teisel kõhuvalu. Noh mis ikka, ega sundima ei hakka, võivad ju autos istuda, sellepärast meie minemata ei jäta. Suundusime koera ja vanemate neidudega parkimisplatsist algavale matkarajale, mis küll viis kaardiga võrreldes vales suunas, aga selle aja peale olin kaardi täpsuses tõsiselt kahtlema hakanud.

Maa-aluse maailma eeskoda
Pragu läheb kitsamaks ja sügavamaks
Rada kulges metsa vahel lauge paerusukallaku äärel, mingit märki polnud, et kusagil võiks koopad olla. Jalutasime edasi, kui aga kilomeetri pärast ei tundunud mingit muutust ette tulevat jäin kõhklema. Koobaste jaoks peaks ju olema õige kõrge ja järsk paekallas, eriti selliste, mis Ontarios äramärkimist väärivad. Läksime veel nats edasi lootuses, et maastik muutub, aga jõudes heinamaale otsustasime tagasi pöörata, võibolla on koopad teiselpool teed, kus paekallas tundus palju järsem olevat.

Tagasiteel tuli vastu üks pere: isa, ema ja sõna otseses mõttes kari lapsi. Tervitasime viisakalt nagu kohane üksikus kohas teisi inimloomi nähes ja marssisime tagasi. Parkimisplatsile jõudes läksin üle tee uurima, kas kusagil hakkab silma Bruce Traili ehk matkaraja teine ots, mis võiks metsa sisse paekalda juurde viia. Ei leidnud kusagilt kuni lapsed juhtisid tähelepanu asjaolule, et rada tähistavad valged märgid jätkuvad maantee äärsetel postidel suunaga paekaldast eemale. Ilmselgelt polnud siis enne vales suunas läinud. Kummaline, oleksin tõsiselt kahelnud, kas oleme õiges kohas poleks seda silti koobaste nimega olnud.

Otsustasime veel kord tagasi minna, äkki lihtsalt polnud küllalt kaugele kõmpinud. Uuesti heinamaani jõudes avastasime, et siin tee hargneb. Vasakpoolne Bruce trail, parempoolne moodustab kõrvalharu, mis kolme kildi pärast kaarega Bruce Trailile tagasi jõuab. Siin polnud koobastest sõnagi, otsustasime selle ringi ära teha. Arutades, mis suunas minna nägime, et enne kohatud pere oli valinud kõrvalharu. Läheme samas suunas, äkki teavad kuhu lähevad. Järgi jõudes küsisin, ega nad ei ole kuulnud, kus siin need koopad võiks olla. Tulge järgi, just sinna läheme oli vastuseks.

Sügaval kurat, saab siit pärast üles ?
Koer mõtles poolel teel ümber
Edaspidise jutuajamise käigus selgus, et nemadki olid koha juhuslikult leidnud ja kui ei tea kust koopaid otsida võid väga lihtsalt mööda jalutada. Mees oli õpetaja ametis ja tundus väga avara silmaringiga, huvitav vestluskaaslane. Naine kuuendat kuud beebiootel aga marssis vapralt kaasa, hiljem isegi ronis koobastes, lihtsalt igalt poolt ei mahtunud läbi. Rada viis üle heinamaa veidi kõrgema metsaga kaetud mäeni. Ja seal raja kõrval algasidki koopad, millest oleks tõepoolest võinud hooletult mööda jalutada.

Tegu polnud klassikaliste koobastega, hoopiski tohutute lahtimurdunud paelahmakate vahele jäänud pragudega. Kaljuplokkide vahele jäänud tühimikke ühendasid sügavad ja kitsad praod ning kohati ka õige pikad koopajupid. Nii mõnestki august poleks julgenud sisse ronida kui teadjamad poleks ees läinud, sest kohati oli võimalus õige sügavale kaljuprakku kukkuda, eriti pimedas ja niiskusest libedal pinnal.

Sissekäik allilma
Esialgu kitsavõitu pugemine
Koer põhjustas probleeme, sest ei julgenud meile järgi tulla ja tihtipeale osutusid astangud talle ronimiseks liiga järskudeks. Lahendusena haarasin looma sülle ning tassisin mõnest kohast süles üle. Koko oli parasjagu hirmul, millest andis tunnistust käppadega kramplikult kaela ümbert kinni hoidmine ja nina mu kaela vastu surumine. Sügavamatesse koobastesse teda kaasa ei tirinud, kukub veel kuhugi auku, kust elukat enam kätte ei saa. Neis käisime vaheldumisi kusjuures üks meist hoidis looma. Pealambid kulusid sellistes kohtades marjaks ära, ilma poleks julgenud sisse minna, kartuses kuhugi sisse kukkuda.

Allpool läheb veidi avaramaks ...
... ja väga pimedaks
Mõned praod olid nii kitsad, et mina vaevu sain jalad või külg ees läbi pugeda. Olin parasjagu ühes sellises kui kuulsin raginat, potsatust, moment vaikust ja siis lapse hädakisa. Kurat kas mõni tõepoolest oskas kuhugi sügavale kaljuprakku kukkuda oli esimene mõte. Karjumine ja nutt kostsid siiski liiga selgelt ja piisavalt pikalt, andes aimu, et ei saanud olla tegu liiga tõsise olukorraga. Selleks ajaks kui ise maa alt välja ronisin oli nutt nuuksumiseks taandunud ja juba käis kangelaseepose loomine, kus haldjas 10 meetri kõrguselt oli kaljudele prantsatanud. Tegelikkus osutus veidi proosalisemaks, 8 aastane plika libastus ülal ja kukkus esiteks praos oleva pikali vedeleva kuuse peale ning veeres sealt maha kividele. Käsi veidi valutas aga ilmselgelt olid kõik luud kondid terved.

Oli vaja seda õlut juua, kitsas kurat !
Valgus paistab, no kas mahun läbi :P
Selleks ajaks olid ka enamus ligipääsetavaid koopaid läbi ronitud ja meiegi tundsime, et aeg tagasiteele asutada. Lobisesime oma uute tuttavatega ja nemad teatasid laste suureks rõõmuks, et siin lähedal asub kohvik, kus pakutakse Ontario parimat jäätist. Vaadates tüdrukute näoilmeid oli selge, et pole nagu mõtet küsima hakata, ega te sinna taha minna. Mees teatas, et sõidavad ise maiustama ja kui tahame võime neile sappa võtta, muidugi oli mu autojuhist laps õhinal nõus. Autode juurde jõudes avastasime noored magamast, uni asendus kiirelt äreva ootusega kui kuulsid kuhu suundume, tore et ikka veel see iga kui jäätis meele rõõmsaks teeb.

Tüdrukud ja koer igatahes said välja
Kümmekond kilti ja jõudsimegi tee kõrval asuva sara moodi ehitise juurde, mis sildi järgi pidi endast poodi ja kohvikut kujutama. Andsin lastele raha pihku ja lasin nad kauplusse. Ise korkisin õlle ning istusin koeraga väljas asuvasse mugavasse rannatooli lootes, et keegi avaliku alko tarbimise pärast minuga õiendama ei tule. Poe välimus oli osutunud petlikuks, sest uksest väljuvatel lastel olid kõige pirakamad vahvlijäätised käes, mida olen näinud. Lapsed seletasid õhinal, et see kuhjaga jäätist täis surutud rannaämbri mõõdus vahvlitops olevat vaid "keskmine" suurus. Issi kui tahad siis saab ka suurt ja ekstra suurt. Ettenägelikult keeldusin, sest viimase tassimisega ilmselgelt üksi hakkama ei saaks ja minu autosse sihuke jäätis niikuinii ei mahuks. 

Millegipärast oli mul tunne, et ka ilma enda personaalse maiuseta jäätisest ilma ma ei jää. Kümmekonna minuti pärast võisin veenduda aimduse korrektsuses kui järjest ampsusid asuti pakkuma, et saaksin maitsta kui hea jäätisega tegu. Lõpuks pidin mõlema oma lapse keskmises mõõdus jäätiste alumise kolmandiku nahka pistma, sest nad ise lihtsalt ei jaksanud enam. Soome plikad olid mõistlikumad olnud tellides "pisikese", millest ühe inimese jõud hädaga üle käis. Tuleb aga tunnistada, et jäätis oli hea ja lisaks ka vahvlitops korralik paks ning tugev nii, et sulama kippuv mass sellest läbi ei tilkunud. Ainuüksi vahvlist oleks kõhu täis saanud, sest massi poolest oli tegu vähemalt poole pisemat sorti saiaga.

Koju saime kenasti kuueks, tassisime auto kolust tühjaks ja siis kukkusid lapsed vooditesse pikali, nii väsitav puhkus oli olnud. Oma voodi ikka palju mugavam kui konarlik paekivi külje all. Isegi koer vajus sirakile vaibale viitsimata kassi kiusata ja heitmata pilkugi oma lemmikpallide või söögikausi poole. Veerandtunniga kostis igast nurgast rahulolevat norinat. Nii et igati korda läinud minipuhkus eriti arvestades, et mul veel neli pool nädalat sel aastal järgi :P Selle mõttega võib tõsta kannukese riigitöö terviseks - juhhei!!!

P.S.  Nüüd blogi toksides ja netist rohkem infi nende koobaste kohta uurides tundub, et käisime läbi vaid pisikese lõigu, koopaid, kaljusid ja jugasid peaks tollel rajalõigul ohtralt rohkem olema. Pole hullu, jääbki midagi järgmiseks korraks avastada.

No comments:

Post a Comment