Wednesday, September 10, 2014

Ukraina - Soome paralleelid ja vastuolud

Ukraina sõda meenutab mulle omapärast kombinatsiooni Soome Kodusõjast ja Talvesõjast, elemente mõlemast. Soome kodusõjas oli arvestatav määr Soome punaseid, kes Vene toel Helsinki valitsuse vastu sõdisid. Praeguses Ukraina sõjas on Venemaa panus oluliselt suurem kui Soome Kodusõjas kuid päris Talvesõja mõõtu välja ei anna. Rahvusliku iseteadvuse jõuline tõus Ukrainas ja idealism tunduvad olema samad, mida Soome ja ka Eesti oma vabadussõdades läbi elasid.

Praegu Ukraina pool langevad sõdurid saavad olema tulevastele põlvkondadele kangelasteks. Venemaa hukkunuid kuuldavasti maetakse salaja kuna Venemaa ei tunnista oma osavõttu sõjast. Paremal juhul kujuneb mälestus neist kui laguneva impeeriumi tuhmuva kuulsuse nimel toodud viimastest mõttetutest ohvritest. Halvemal juhul saab sarnanema teise maailmasõja saksa sõdurite saatusele, keda peale konflikti lõppu mäletatati nende kõige hullemate kuritegude järgi pannes kõik ühte patta sõltumata tegelikust osalusest. Lõpliku otsuse langetab muidugi asjaolu, kes võidab, sest võitjad teatavasti kirjutavad ajaloo.

Paraku ajalugu aluseks võttes on selge, et isegi kui ajutiselt õnnestub Venemaal ülekaalu saada siis lõpuks nad ikkagi kaotavad ja seda majanduslikel aga eelkõige ideoloogilistel põhjustel. Korrupsioonil ja dikdatuuri tingimustes tegutsev majandus lihtsalt ei saa kunagi efektiivne olla. Kui kommunismi ideoloogiaga oli võimalik ka teisi riike lollitada siis vene marurahvusluse ja neoimperialismi probleemiks ongi ideoloogia rahvusvaheline suutmatus. Väites, et ainult sinu rahvas on kõige parem ja sinu usk see ainuõige välistab tõeliste liitlaste omamise. Mõnda aega võivad ühed või teised riigid poliitiliselt toetust avaldada aga seda ainult majanduliku surve, hetkelise kasu või sõjalise ähvarduse tõttu. Esimesel võimalusel nad jätavad maha oma isanda, just nagu oleks teinud suur osa endise nõuka sõjaväelastest, kes sunniviisilisel armees teenisid. Samas julgen ennustada, et Putin lõpetab koos oma lähema kaaskonnaga paremal juhul Haagi kohtus ja halvemal juhul järgmisel "Nürmbergi" protsessil.

Venemaa valis otsese agressiooni, kasutades regulaararmee mitmetuhande mehelist väegruppi, ehkki jätkuvalt eitab oma osalust. Ükski riik ei saa enam seda fakti eitada Venemaa uskumisest rääkimata. Saavutati märkimisväärne sõjaline edu, ehkki Ukraina kergelt relvastatud vabatahtlike politseipataljonid avaldasid ootamatult visa vastupanu. Venemaa põhiline võit saavutati Ilovaiski all, kus umbes 800 ukrainlast vangi langes ja 200 - 300 hukkus. Lugedes sealsete lahingute kirjeldust tuleb Vene vägede salakaval tegevus kahtlaselt tuttav ette, sarnanedes teise maailmasõja lõpuperioodiga. Enamus Ukraina mehi langes kui Vene väed lubasid läbirääkimiste tulemusel Ukraina kolonnil lahkuda selle eest et vene vangilangenud dessantlased üle antakse. Esimesest piiramisrõngast lasti läbi, teises püüti ukrainlased lõksu ja hakati tulistama kõigist relvadest. Ukraina sõjaväelased aga ei pannud jooksu vaid hoopis ründasid. Pisemail gruppidel õnnestus suurte kaotuste hinnaga läbi murda, suurem osa taganes ja andis lõpuks alla. Venelaste kaotused, 100 surnut, osutusid ootamatult suureks arvestades nende tohutut ülekaalu ja reeturlikku rünnakut.

Momendil tehtav ajalugu pöörab jäädavalt Ukraina näoga läände. Venemaa saavutab kokkuvõttes risti vastupidise tulemuse loodetule. Putinil on valida, kas lasta Ukrainal minna või okupeerida oluline osa sellest. Hädalahendusena kõlbab ka konflikti hõõguma jätmine Donbassi. Momendil ikka veel kehtib vormiliselt vaherahu vaatamata mõningatele rikkumistele nii kergete kui raskerelvade kasutamise näol. Augusti lõpus oli Venemaa selge valiku ees: kas lasta separatistide "vabariikidel" kokku kukkuda või minna appi regulaararmeega, sest paljast relvastusest enam ei piisanud. Terroristidel oli küllalt relvi kuid meestest karjuv puudus. Nende juba niigi madal populaarsus kohalike hulgas ei võimaldanud uute meeste värbamist, eriti kaotusseisu tingimustes.

Ja nüüd kui Euroopa kavatseb rakendada uusi sanktsioone, on kuuldavasti Soome see, kes pidurdab nende rakendamist. Kas tõepoolest on nad oma ajaloo unustanud pidades paari protsenti majandusest tähtsamaks kui lääne demokraatia väärtusi rääkimata sellest, millist ohtu taoline käitume ka Soome iseseisvusele võib kujutada. Putin on ju Venemaa suuruse taastamise all pidanud silmas suurt osa Ida-Euroopast, Soome aga kuulus kunagi pikka aega tsaaririigi koosseisu. Tänaste avaldustega küll proovis nende peaminister end distantseerida sanktsioonide pidurdamisest aga praeguse venitamise taustal tundus see jutt kuidagi kahtlane.

Väga huvitavaks kujuneb Ukraina parlamendivalimiste tulemus, mis saab olema indikaatoriks kui tugev tegelikult Ukrainlaste ühtsustunne ja Vene vastasus on. Kui mingeid mastaapseid tagasilööke ei tule, ennustaksin, et valimistel võidavad pika puuga Ukrainameelsed parteid. Eks aeg peagi näitab, kas mul õigus oli või mitte. Üheks oluliseks põhjuseks, miks Ukraina pole sõajseisukorda välja kuulutanud ongi asjaolu, et sellisel juhul ei saaks parlamendivalimisi korraldada. Venemaa huvides on kindlasti neid takistada, sest kui jutt fashistlikust presidendist ja neonatslikust valitsusest läheb veel kuidagi venelastele peale, siis terve Ukraina rahva fashistideks ja bendeerlasteks tembeldamine ei kosta vist isegi lihtrahvale eriti usutav.

No comments:

Post a Comment