Wednesday, October 1, 2014

Õunafarm ja Suve loojang


Plika Õunafarmis, enamus viljapuid ongi sellised kääbusvormid.
Pühapäeval oli ilm ikka veel jube ilus ja otsustasime, et miskit peaks ette võtma. Hommikul oli kavas terve perega õunafarmi sõita, aga kaasal tuli peavalu ning pisem plika hakkas kah vastu jonnima. Ei viitsinud temaga vaielda, läksime vanemaga kahekesi. Oleme varemgi sellistes kohtades käinud ja teame, et sealt korjatud õunad on tihtipeale kallimad kui poes, ehkki korjamisevaev ja transport kliendi poolt, mis peaks ubina hinna madalamaks ajama.

Aga tegu rohkem turismitalu ettevõtmisega, sest suurele osale linnarahvast on eriliselt eksootiline ise õuna puu otsast korjata ja nad on valmis selle eest peale maksma. Paljud ilmselt polnud varem elusuuruses õunapuud näinudki, sest tervete perekondadega poseeriti õunapuude all, et pilte teha ja sugulastele saata. No enamasti muidugi tegu kübe teise nahatooniga rahvaga, kui seda näiteks Eestis võib kohata. Saan täitsa aru mis tundega neegrid mind vaataksid kui banaanipuu all poseerin, mulle ju banaanipuu nägemine korjamisest rääkimata samuti hirmus eksootiline :)

Cortland
Igatahes seekord oldi kommertsiaalsusega tavalisest kaugemale mindud ja kasseeriti juba ainuüksi farmi piiridesse minemise eest $2.5 nina pealt, mis peaks kompenseerima meie pool nahka pandud õunad, mida nad üle lugeda ei saa. Mis muud, kui peame nii palju õunu kerre keerama kui kõht välja kannatab. Fakt et korjata lubati ainult kolme sorti, millest meile vaid Cortland meeldis, jättis juba enne esimese õuna ampsamist hapu meki suhu.

Suundusime omal käel puude vahele ja tänu oma pikkusele sain siiski pool kotti sanktsioneerimata Royal Gala õunu täis, mis lapse lemmiksordiks. Cortland oli veel natu toores ja kohapeal söömiseks liialt hapu. See eest avastasin miskid pisikesed kollased "Närimiskummi" (Bubblegum) nimelised õunapuud, mis olid küll tühjaks korjatud aga mille alla hulk õunu vedelema jäänud. Rahval pole muidugi aimu, et kohesel söömisel on just need maha kukkunud kõige paremad, mida ka maitsmine kinnitas. Hästi magusad ning pea olematu happega, meenutasid kuldreneti ja Golden Delicious segu.

Kõige maitsvamad õunad on ju maas
Muidugi oli näha ohtralt raiskamist ja kultuuritust, mis väljendus lugematutes ühe ampsuga maha visatud õuntes ja kohati isegi murtud okstes, kui linnarahvas polnud ulatanud kõrgematel okstel kasvavate õunteni. Paar tüüpi olid puu otsa roninud, ime et saage polnud kaasa toodud. Kaua pisikesed puud küll sihukesele röövlikarjale vastu ei pea.

Kui algul oli kavas kaks kotitäit korjata, siis nähes hinda ja õunte kvaliteeti otsustasime ühega rahulduda. Pugisime nii palju kui jaksasime aga ega ju tavaline inimene ühe hooga üle viie kuue õuna jõua ära süüa. Kokkuvõttes sai kotti seitse kilo kolme sorti õunu enam-vähem võrdsetes kogustes. Maksma läks see nali 17 dollarit pluss 5 sissepääsumaksu pluss bensu, auto ja ajakulu. Kindlasti pole ma kunagi nii kalleid õunu söönud aga ok, pühapäeva pealelõuna sai sisustatud ja mis peamine, laps rahul. Järgmised õunad ostan kas turult või toidupoest, ega ma oma raha peale vihane ole.

Selle aasta suvi loojub, pilt tehtud tagaaias
Kuna ilm õhtul ikka veel uskumatult soe istusin tagaaias ja nautisin viimast "Scientific Americani" lugedes õllekest. Mingi moment tõstsin pilgu ajakirjalt ning märkasin, et taevas oli eriliselt punaka varjundi omandanud. Loojuv päike paistis õhukese pilvekihi alla, võõbates selle punaseks nagu metsamarja Hapsi. Muidugi jooksuga tuppa fotoka järgi - siin see pilt on, millegi pärast ei paista aga pooltki nii vapustav kui tegelik seda vaade oli.

No comments:

Post a Comment