Friday, January 16, 2015

Brain Bugs - Sissejuhatus

Lõpuks olen jõudnud selle raamatu kohta blogimise juurde, mida sai millalgi suvel autos sõites kuulatud. Poolteist kuud tagasi võtsin ta paberkandjal välja, tähelepanu nõudvat teksti on nii mugavam läbi töötada. Esialgu tahtsin postitada lihtsalt lühida kokkuvõtte aga suht õhukesse trükisesse on nii palju huvitavat ja mainimisväärset kontsentreeritud, et otsustasin teha mitu postitust selle raamatu teemal. Brain Bugs all mõeldakse aju puhul esile tulevaid apsakaid ja viltuminemisi, just nagu muidu normaalselt töötavas arvutiprogrammis varjatult esinevaid pisivigasid, mis teatud situatsioonides esile tulevad põhjustades kas tühiseid häireid või süsteemi kokkujooksmist.

Ehkki inimaju on väidetavalt meile teadaolevatest keeruliseim informatsioonitöötlus aparaat pole ta sugugi täiuslik. Omades pinnapealseid süsteemiinseneri teadmisi oskan omalt poolt lisada, et mida keerulisem ja suuremahulisem süsteem seda suurem on võimalus, et sellel esinevad rikked. Töökindlust väljendab laias laastus väga lihtne valem, mis korrutab läbi kõigi süsteemikomponentide töökindluse teatud aja peale. Kuna elementide töökindlus on alati väiksem kui 1, siis on süsteemi töökindlus alati väiksem kui kõige viletsama elemendi töökindlus. Lihtne on mõista, et mida rohkem elemente seda väiksem on süsteemi töökindlus. Elementidel on muidugi erinev kaal kogu süsteemi funktsioneerimise juures, mistõttu paljude elementide rikke korral süsteem ei lähe lõplikult rikki vaid lihtsalt kaotab osa oma funktsionaalsusest.

Eriti tähtsate süsteemiosade puhul kasutatakse paralleelset dubleeritust, et ühe elemendi rikke korral võtaks teine element funktsiooni üle. Kui kosmoselaevadel näiteks on kõige kriitilisemad elemendid lausa 7 kordselt dubleeritud siis ei saa see kaugeltki lähedale ajule, kus neuronid on võimelised suures osas üksteist asendama, neuroneid on aga miljardeid. Arvatakse et aju puhul hakkavad olulised häired ilmnema kui umbes 20% neuronitest surnud, arvuti puhul aga piisab tihtipeale paari transistori läbipõlemisest muutmaks süsteemi töökõlbmatuks. Siin avaldub üks põhilisi erinevusi aju ja arvuti vahel, ühe riistvara on staatiliselt paika pandud, teisel paindlik ja adapteeruv, aju loob pidevalt uusi ühendusi neuronite vahele ja isegi kasvatab piiratud määral uusi neuroneid.

Nii aju kui arvuti on info töötlemise vahendid aga nad teevad seda erineval moel isegi kui lahendavad sama probleemi - näiteks malemäng. Aju kasutab suures osas intuitsiooni ja mustri äratundmist, arvuti lihtsalt analüüsib võimalikult suurt hulka võimalikke kombinatsioone. Paraku on arvutite võimsus saavutnud sellise taseme, et inimene enam neile males vastu ei saa. Esimesel pilgul tundub, et arvuti intelligentseks muutumise takistuseks on juba praegu ainult piisavalt hea programmi puudumine. Päris nii lihtne see siiski pole, sest ka riistvara osas jääb arvuti maha. Kui transistore või mäluelementide ja neuronite arv on juba võrreldav siis nende vaheliste ühenduste arvu poolest on aju suurusjärkude jagu ees.
 
Teada tuntud Turingi testiga olevat võimalik määrata, millal arvuti intelligentsus saavutab sama taseme, mis inimesel. Sisuks oleks, et vestluse käigus ei suuda inimene otsustada kas tegu teise inimese või arvutiga. Momendil on see suht lihtne aga võimsamate arvutite puhul on vahel õnnestunud inimest ära petta. Tegu seni siiski pigem ebaõnnestunud küsimustiku kui arvuti tegeliku intelligentsiga. Igatahes peame oma testküsimusi järjest erilisemaks muutma, et arvuti ei suudaks neid lahendada. Samas teistpidine test, arvutit teeskleva inimese paljastamine on väga lihtne. Piisab kui esitada veidi mahukam matemaatikaülesanne või detailse mälu kontroll, mille arvuti lahendab hoobilt.

Nagu mainitud on ajul sellele vaatamata hulk vajakajäämisi ja nii mõnegi funktsiooni poolest jääb ta pikalt maha arvutitest. Inimese mälu on esiteks piiratud ja teiseks üsna ebatäpne. Aju poolt vastuvõetud otsused on tihtipeale mõjutatud täiesti mitteolulistest või asjasse absoluutselt mitte puutuvatest faktoritest. Seda on ammu mõistnud reklaamiagentuurid ja poliitikud, kes neid vajakajäämisi edukalt ja varjatult ära kasutavad. Tihtipeale on ka enda arust loogiliselt mõtlevate inimeste otsused kõike muud kui ratsionaalsed kui neid sügavamalt analüüsida.

Aju teeb inimesest isiksuse ja on teadvuse allikas. Aju arenes välja analüüsimaks meeleorganite poolt toodavat infot et selle tulemusel juhtida organismi tegevust. Aga kui arvutiprogrammi vigasid saab alati parandada järgmise allalaaditava täiendusega siis aju puhul pole see võimalik. Parandused tuleb teha käigupealt ja need peavad töötama, sest süsteemi kokkujooksmise korral pole võimalik teha restarti. Heaks võrdluseks oleks arvutimäng ja tegelik sõda või ralli, kui mängu puhul eksimuse korral alustad lihtsalt otsast peale või momendist kus "surma said" siis päris elus sellist luksust pole. Seepärast päriselus riskitakse oluliselt vähem, iga viga võib viimaseks jääda ja ellu jäävad ainult need kes suuri vigu ei tee. Käigu pealt tehtud parandused on tihtipeale piisavad momendi kriisi lahendamiseks, enamasti mitte optimaalsed ja rusikameetodil tehtud.
 
Raamatus on eraldi käsitletud mitmeid teemasid nagu: Mälu, Aju kokkujooksmine, Aja tunnetamine, Hirm, Ebaratsionaalsus, Reklaam, Ebausk ja lõpuks Aju programmide parandamine. Otsustasin, et blogistan igal teemal lühikese postituse põnevamatest momentidest. Aga on selge, et kes sügavamat huvi tunneb, peaks ise originaali lugema. Minu arust on tegu raamatuga, mida lausa peaks ametlikult Eesti keelde tõlkima.

No comments:

Post a Comment