Friday, January 2, 2015

Lumetormiga mäel 1. jaanuaril.

Kiki laskumas tuisusel mäel

Niisiis, olime otsustanud aasta esimese päeva suusamäel veeta ja viisime selle ka ellu. Sinna sõites põõnas pisem laps kõik kaks tundi tagaistmel peoväsimust välja. Kui tee peal oli sihuke tuul, mis aeg-ajalt autot kraavi poole puhus, siis mäele lähenedes avanes kergelt hirmutav pilt. Suusamäest paistis vaid alumine ots, ülemine mähkunud burgaa pilve sisse. Samas kihutas meile mäe poolt vastu tihe autodevool nagu põgeneksid inimesed paaniliselt tsunami eest. Kui veel nägime eespool politseiautot, mis blokeeris tee, tekkis hirm, et kogu piirkond miski looduskatasroofi tõttu suletud. Vaatasime lapsega teineteise otsa, ei tea kui hea mõte oli täna mäele tulla.

Paraku oli politsei aitamas üht kraavi vajunud autot ja peagi saime liikuma. Parkimisplatsil sain täieliku pettumuse osaliseks, sest vaatamata ähvardavale lumetormile oli parkla pilgeni täis. Ainus tühjem koht tuletõrje tee, kuhu seniks parksin kui suusad maha laadisime. Pinda käivale turvamehele pakkusin välja kihlvedu, et 5 minuti jooksul, mis mul kulub kolu maha laadimiseks, ei ole tuletõrjemasinail seda teed vaja. Vana õiendas edasi, aga selle ajaga olid lapsed suusad ja saapad välja saanud ning sõitsin minema otsima kohta kuhu auto jätta. Lähim vaba koht oli oma pool kilti eemal.

Nooremale lapsele tuli pilet osta, sest temal pole hooaja kaarti. Kassade juures jõlkusid niisama mitmed inimesed ja enne kui jõudsin sappa asuda, tuli üks mulle oma piletit pakkuma. Küsitava $30 asemel pakkusin $20, tüüp tegi nägusid aga kui mainisin, et tema jaoks pole sel enam niikuinii mingit väärtust oli kaup koos. Eks seepärast sain originaalselt rohkem kui $80 väärt pileti nii soodsalt, et ilm hirmutas rahva minema. Tavaline suusaturist tahab päikest ja ilusaid vaateid mitte sellises burgaas kihutamist, kus vahepeal üle 10 meetri ette ei näe.

Lund oli just sadama hakanud ja mõnda aega pühkis tuul selle mäe pealt metsa alla. Pind väga kõva ja kohati jäine, kiire sõidu suuskadele ideaalne. Lumesadu läks aina tihedamaks nii et väljas kiskus hämaraks. Kui lõunaks restosse läksime, jõudsid ka sõbrad kohale. Tegime kiire näksimise ning mäele tagasi. Vahepeal oli 40 minutiga lausa 10 senti maha sadanud ja kuna tuul veits vaibunud, jäi see kõik mäele. Paar laskumist võttis, et uute oludega kohaneda.

Sellise ilmaga läheb habe jäässe
Pehme lumi võtab hoogu maha nii, et kolisime üle mustale ehk "ekspertide" nõlvale. Siin oli väga lahe täiskiirusel kihutada, sest suusarandid pidasid hästi ja pehmesse lumme kukkumine poleks häda teinud. Sai proovida eriti kiiret ja madalat sõitu, keha nii kaldes, et põlved läksid lumehunnikutest läbi ja nii puusa kui käega sai aeg-ajalt mäge katsuda.

Lund sadas muudkui edasi, mul hakkas tekkima pisike mure teeolude pärast. Otsustasin, et võtame hotellitoa kui sõitmine peaks liiga aeganõudvaks või ohtlikuks kujunema. Uhasime lastega kümneni välja, nood keeldusid isegi einepausile minemast, väites et küll tagasiteel autos aega süüa. Pidin ise momendiks sisse hüppama, võtmaks kohv ja tee enne kui kohvik suletakse. Viimane sõit täiega kohviku ette, kus uhke lundpritsiva kaarega pidurdasime.

Mina kiirustasin autot tooma, et ei peaks liiga pikalt varustust tassima, lapsed hakkasid nodi kokku pakkima. Vanem tüdruk käis peale, et tema tahab proovida libedaga sõitu. Mulle see erilist vaimustust ei pakkunud, eks proovi kui oma auto ostad. Aga plika lubas hästi ettevaatlik olla ja lisas, et kas pole parem kui ma koos sinuga harjutan. Sain küll aru, et kavalusest öeldud kuid tõetera sees, muidugi parem kui saan kõrval jälgida ja juhendada. Noh olgu, istu rooli, vaatame kõigepealt kas saad parkimisplatsilt minema.

Veidi loksutamist ja veeresime tasakesi lumisel teel. Siis hakkas plika kurtma, et kole paha on üle kapotile jäänud 20 sendise lumehunniku teed näha. Hei, see on autojuhi asi enne rooli istumist kindlaks teha kas masin sõidukorras targutasin. Ja muide kas kontrollisid kummid üle, bensu ikka jätkub uurisin muiates edasi. Selle peale tuli valjuhäälne issiiii ....., ok ma vaatasin aga see on sinu asi! Tee oli libe ja esimesed kümmekond kilti sõitsime 40 km/h ühe suure neljarattaveolise taga.

Suuremal neljarealisel teel oli ainult üks rada kummaski suunas rattajälgedega, ülejäänu paksu lumekihi all, sellel sai nii kaheksakümnega minna. Kaherealisele maanteele keerates muutusid olud keerulisemaks, polnud ei lund ajatud ega soola puistatud. Kohati tee puhas, sest tuul oli lume ära puhunud, metsa vahel aga kinnisõidetud lumi peal ja libe. Peagi jõudsime mingi hädapunni taha, kes 80 piirkonnas 50 ja 60 vahel sõitis. Kiirus iseenesest polnud nii suureks probleemiks, kuid tüüp pidurdas igakord kui keegi vastu sõitis või tee mäest alla läks ja kiirus veidi tõusis. Absoluutselt lubamatu tegevus sihukeste teeoludega.

Meie eestlaste jõuk eelviimasel laskumisel
Möödasõiduks otsisime tükk aega võimalust aga tänu piiratud nähtavusele lumesajus ja pimedas oli ohutut paika raske leida. Venisime oma veerand tundi selle äpu juhi taga, sest liiga ligi ei julgenud minna kartes, et tüüp kaotab pidurdamisega juhitavuse. Lõpuks avanes võimalus ja Mari kaldus aeglaselt vastasvööndisse, lisas kiirust ning keeras siis aegapidi tagasi oma sõiduritta. Veidikese ajaga jäi see masin seljataha. Kümmekonna kildi pärast tulid mõned järsemad tõusud metsa vahel. Tee oli nii libe, et rattad käisid ringi ja vaatamata veojõu kontrollile muutus masin raskesti juhitavaks. Kui eriti kriitilise tõusu tippu napilt kohale jõudsime polnud plikal miskit selle vastu, et läheksin rooli.

Tee oli tõepoolest libe, isegi paigalt minema saamisega tegu. Veidi maad edasi nägime eessõitvat autot sama trikki tegemas, vahetasid juhti. Teed tundes teadsin, et kõige raskem koht ootab ees, Hockley Valley tõus. Kogusin aegsalt nii palju kiirust kui julgesin ja uhasin hooga üles. Gaasiga mängides suutsin esimesest järsemast kohast kenasti üles saada, aga enne järgmisele jõudmist nägin ees masinaid, mis tõusu lõpuosas raskustes, vibasid ja liikusid vaevaliselt edasi. Lasin hooga neile järgi lootes, et ikka saavad üles. Kõige jamam kui hakkavad tagasi libisema, hoidsin nii palju vahet kui sain proovides minimaalselt kiirust kaotada.

Nüüd hakkasid minulgi rattad ringi käima, otsisin tee peal kohti, mis veidi paremat haaret pakkusid ja lähenesin ebamugavalt eessõitjaile. Otsustasin et veel veidi ja olen sunnitud tee äärde seisma jääma, muidu lähen liiga ligi. Ülesmäge minema muidugi enam ei saaks, aga sõidaks tagasi alla ja siis jõeorgu pidi kümmekond kilti risti teisele suurele teele millel väiksem tõus. Õnneks siiski said nii minu ees olevad masinad kui meie ise mäe tippu, selleks ajaks oli küll kiirusest vaid nii 5 km/h järgi jäänud. Edasine oli juba naljategu, viimase otsa sõitsime oma lõpuks järgi jõudnud Eesti sõpradega pea tühjal maanteel paralleelselt kõrvuti nagu maanteehuligaanid. Lastel muidugi hirmus lõbus. Ägedalt möödunud aasta esimene päev.

2 comments:

  1. Päris kõhedust tekitav lugu, mul on allergia igasuguste jamade tee- ja ilmaolude suhtes :)... aga saan aru, et see võib ka naudingut pakkuda, ükskõik, kas siis roolis või mäest alla!
    Toogu siis uus aasta jätkuvalt ägedaid üleelamisi!

    ReplyDelete
  2. Tänud, noh roolis olles on alati lihtsam kui kõrvalistmel, mida kinnitab ka asjaolu, et kaasa eriti ei taha autos olla kui laps roolis :P

    ReplyDelete