Sunday, February 15, 2015

Kuradi Külm

Veebruar on meil tagasihoidlikult öeldes jahe olnud. Plussi poole peale pole temperatuur kordagi kaldunud. Esmaspäeval käisime külma ilmaga suuskamas nagu võis üleeelmisest postitusest lugeda. Reede, kolmeteistkümnenda olin töölt sama mõttega vabaks võtnud, sest pisemal lapsel koolist vaba päev. Ilmaennustus oli külmapoolne ja seoses sellega hüppasid kõik sõbrad tuttavad alt ära, kes tavaliselt kaasa tulevad. Sõitsime Kikiga kahekesi.
 
Hommikul mökutasime tavalisest kauem, kolmveerand kaheksa saime minema. Väga ei kahetsenud, sest varahommik oleks niikuinii kõige külmem aeg. Liiklus oli hõre ja parkimisplats suht tühi, mäel ei paistnud ka palju rahvast olevat. Kohvikus oli tükk tegu, et suusasaapaid jalga ajada, plastik külmaga nii jäigaks tõmmanud. Mägi sile ning kõva kinnitambitud külma ilma lumega kaetud, lust sõita.
 
Paraku hakkas -20C lapsele peagi mõjuma, muidu polnud viga aga näpud külmetasid plikal. Totuke oli õhemad kindad kaasa võtnud. Mina tundsin end täitsa soojalt, ainult habe läks jäässe nagu tavaliselt kui külma alla -10C. Käisime tavalisest tihemini kohvikus vastavalt maitsele kakaod ja kohvi mekkimas ja näppe soendamas. Lõuna ajal lasin pizzatüki kõrvale jaheda õlle hinge alla. Konjakit sai külmarohuks tõstukitoolil mekkida, nüüd olin targem ja hoidsin plaskusuud vuntsist eemal. et kinni ei külmuks nagu eelmine kord.
 
Suusatasime kuueni, siis otsustasime kodinad kokku korjata. Esiteks läks ilm päikese loojudes veel külmemaks ja teiseks tegid lumetraktorid mäe liiga siledaks ning pehmeks. Sihukese ilmaga oli traktori taga rehitsetud lumi nagu tuhk oma 5 sendi paksuse kihina. Kiirelt sõites ei pakkunud pöördes piisavalt tuge, väga imelik tunne oli. Lisaks kavas ka järgmisel päeval peale lõunat koos sõbraga mäele minna, sest ilmaennustus lubas normaalset -10C temperatuuri.
 
Ennustus pani muidugi puusse, tegelikkuses osutus järgmine päev, ehk laupäev kõige külmemaks sel talvel. Kaalusime tükk aega aga lõpuks leidsime, et -20C ja 40 km/h tuulega pole mõtet mäele minna, ilmaasjata enda piinamine. Täna ehk pühapäeva hommikul oli tuulefaktoriga Torontos -40C, selleks ajaks kui ekraanipildi maha kopeerisin -38C peale tõusnud. Isegi koer, kes entusiastlikult õue tormas tegi ahvikiirusel oma toimetused ja jooksis tagasi tuppa.
 
Muudest uudistest seda, et pliidi ahjuosa andis otsad. Kaasa oli selle isepuhastamisrezhiimi peale lülitanud, mis kõik sodi ära põletab aga pliit kukkus piiksuma ja saatis miski veakoodi. Tegu olevat ukselukustusmehhanismi rikkega. Selleks ajaks kui koju jõudsin oli naine juba kruvikeerajaga ise pliidi kallal askeldamas. Viskasin ka pilgu peale, tundub et suurem ettevõtmine, sest tegemaks kindlaks mis täpselt viga, tuleb pliit välja sikutada ja tagakaanel asuvat elektriskeemi uurida. Tagavara jupid maksavad vingelt (lüliti ise $124), ei taha enne tellida kui täitsa kindel mis viga, sest tagasi neid ei võeta kui ise parandad. Õnneks pliidipealne osa funksib nii, et nälga päris ei jää.
 
Rahvusvaheliselt areenilt tundub, et vaherahu Ukrainas vaevu peab. Ehkki aeg-ajalt pommitatakse Ukraina positsioone pole seni suuremaks tulevahetuseks läinud. Aga nagu mainisin eelnevas postituses ei usu selle vaherahu pikemasse kestmisse kohe üldse mitte.

No comments:

Post a Comment