Friday, March 27, 2015

1944 - Eesti filmi klassika


Eile käisin Toronto Eesti Majas paljupromotud filmi "1944" vaatamas. Selle võimaluse organiseeris Eesti Ohvitseride Kogu Kanadas. Pileti hind oli sümboolne $10. Teist niipalju poetasin Eesti sõdurite laste toetuse korjanduskarpi. Meie perest olin ainus esindaja, sest kaasa kartis, et film tema jaoks liiga emotsionaalne vaadata, lastel oli õppimisega kiire, ehkki mõlemad oleks soovinud tulla. Pole hullu, eks ostan Eestist DVD, saavad kodus vaadata.
 
Film ise oli tõepoolest väga hästi tehtud. Eriti meeldis mulle esituse realism, või vähemalt realismi tunne, mis suudeti vaatajates tekitada. Tavalise inimesena tean sõja reaalsust ju vaid dokumentaalfilmide ja memuaaride alusel, mitte isiklikust kogemusest. Tehnilise külje pealt väga hea - mürsuplahvatused, pihtasaamised ja kostümeerimine koos grimmiga. Põhjus olevat selles, et filmiti ehtsa lahingumoona plahvatusi kaitseväe polügoni õppustel. Kuulitabamuste ja heliefektide puhul oli ilmselt kõvasti kodutööd tehtud. Mees kes haavatut mängis oli Afganistanis jala kaotanud, seega teadis täpselt kuidas see päris elus välja näeb.
 
Leegionipoisid
Paar pisikest tehnilist viga jäi silma, filmi lõpuosas laevasuurtükkide tõkketuli oli liiga väikesekaliibrilistest relvadest, plahvatused tugevuselt pigem tankimürsu mõõtu. Venelaste ründelennukid lendasid kuidagi kummaliselt aeglaselt, imelike pööretega ja kuju põhjal minu arust ei meenutanud tolle aja nõukogude lennukeid. Kindlasti oli muid pisiasju, mida alles filmi ülevaatamisel võiks märgata, esimesel korral olin tegevusest liiga haaratud et tähele panna.
 
Kaks Karli - Eestlane ja Hollandlane Sinimägedes
Jutuosa ehk süzhee, mis on vist peenem termin tegevuskäigu kohta, tundus samuti päris realistlik. Olles lugenud hulka eesti sõjameeste memuaare jäi mulje, et nii see võis tõepoolest olla. Ainult moment kus keset lahingukära eestlased teineteist ära tunnevad ja laskmise lõpetavad, ei olnud kõige paremini välja mängitud. Madinas on tavaliselt adrenaliin nii laes, et keegi ei suuda niimoodi lihtsalt lõpetada. Samas on teada juhtumeid, kus saksa ja vene mundrites eestlaste kolonnid vaikimisi isegi koos liikusid. Neil puhkudel aga oli kontakt saavutatud enne, mitte lahingu käigus.
 
Filmi lõpp vajus veits ära, oleks oodanud Sõrve sääre lahingute kajastamist võimsa lõppakordina, eriti just Vintri dessandi näitel. Nõuka ajal räägiti palju Tehumardi öölahingust, mis oli küll erakordne seoses ööpimeduses tekkinud segadusega, kuid tegelikkuses ei kujunenud kummelegi poolele edukaks. Langenuid 200 ringis mõlemal pool kusjuures sakslaste 360 mehe vastu võitles 370 venelast ja 300 laskurkorpuse eestlast. Teine ja palju valusam kaotus eesti meestele oli viimane kahest katastroofilisest dessandist Sõrve säärele.
 
Vintri dessandi põhijõuks oli 300 Eesti laskurpolk, kusjuures venelastest paadimeeskonnad sundisid mehed relvaähvardusel vette pool kilomeetrit rannast eemal, kohati ülepea vees. Osa uppusid varustuse raskuse tõttu, ülejäänud proovisid sügavas vees kahlates varjuda kivide taha, paadid põgenesid sakslaste tule all. Lühikese ühepoolse lahingu lõpuks oli 200 laskurpolgu meest surma saanud, 250 võeti vangi. Sakslastele oli suureks üllatuseks, et tegu eestlastega, kaks politrukki lasti koha peal maha, ülejäänud pandi randa istuma ja toodi süüa. Eestlastest sõjavangid evakueeriti Saksamaale, kus nii mõnigi pääses hiljem läände. 
 
Tagasi filmi juurde: Kahe sõdurist peategelase surmad olid meisterlikult ajastatud. mis Ameerika silutud romantiliste ja poliitiliselt korrektsete filmide kõrval paistab eriti silma. Muidugi ei saanud ka siin mööda paarist romantilisest ja haledast momendist, kuid need olid piisavalt lühikesed ja taktitundelised rikkumata üldmuljet. Venelasi peale ühe eesti korpusesse sattunu (seegi vist eesti juurtega) ei näidatud mujal kui lahingustseenides massidena. Ilmselt ei tahetud rikkuda filmi realistlikku olemust, sest venelaste kujutamine vähegi positiivses valguses oleks kogu filmile varju jätnud. Kindlasti teeb see filmi vastuvõetavamaks ka laiemale publikule.
 
 
Samas ilma Eesti ajalugu tundmata ei usu, et film suudaks pakkuda pinget mitte-eestlastest publikule. Paljud vihjed ja nüansid jääks märkamata või arusaamatuks (kas või vene mammi Tallinna korteris). Saksa SS mundris eestlaste ja teiste Euroopa rahvuste (Hollandlaste) näitamine positiivses vaatevinklis jääks seoses rohkem kui poolesaja aastase ajupesuga asjatundmatutele mõistmatuks.
 
Isiklikult oli filmis nii mõnigi moment, mis tõstis pinnale vanema põlvkonna poolt jutustatud mälestusi. Toidu pakkumine sõduritele, mu vanaema küll ütles et poole söömise pealt toodud teate peale järgmise päeva lahingust panid mehed lusikad kõrvale. Keegi ei tahtnud kuuli täis kõhtu saada. Vene lennuki kuulipildujatule alt on ema lapsena pääsenud. Onu teenis Saksa lennuväe abiteenistuses, andis flakiga Vene lennukite pihta tuld. Vanaonu Eesti armees, mobiliseeriti Venemaale, tuli üle Saksa poolele, jäi Eestisse sakslaste taganedes ja võeti uuesti Vene armeesse, kus oli sõja lõpuni.
 
Foto aastast 1944 päris Narva lahingust
Kokkuvõttes annan viis tärni viiest, tegu ikkagi ühe parima Eesti filmiga ja sõjafilmiga üldse, mis meile peaks sama tähtis olema kui soomlastele Väinö Linna "Tuntematon sotilas" ekraniseering. Kolmandaks võrreldavaks pakuksin Inglise-Saksa koostöös valminud "The Cross of Iron", ameeriklaste omad kõik efektidele üles ehitatud ja ülepolitiseeritud, venelaste omad enamasti puhas propaganda kui sommidega koos tehtud "Kukushka" välja arvata.
 
Soovitan soojalt vaatama minna. Mina kavatsen vähemalt korra veel suurelt ekraanilt vaadata, loodetavasti juba see suvi Eestis kinos.

3 comments:

  1. Mul samuti kange soov seda filmi suurel ekraanil vaadata, loodetavasti on suvel veel kinodes. Kas tead, et M. Laarilt ilmus alternatiivajalooraamat "Sügissõda 1939"?

    ReplyDelete
  2. See on küll huvitav uudis, eks on saanud päris palju spekuleerida selle üle, mis oleks saanud kui oleksime vastu hakanud. Teema ülestõstmine vägagi ajakohane ! Loodetavasti ei pea me varsti sellise valiku ees seisma aga hea kui rahvas ja ühiskond saanud aega mõelda kui valitsusel äkki peaks olema vaja tundisega otsus vastu võtta.

    ReplyDelete
  3. Väga hea ning põhjalik ulevaade! Ajakirjandusele ei taha pakkuda?

    ReplyDelete