Saturday, March 7, 2015

Öösel tuisuga mäel


Päris tugevasti tuiskab mäe otsas
Neljapäeval vaatasin töö juures ilmateadet ja seadsin sammud ülemuse kabineti poole. Niipea kui too mind nägi, pakkus muigega välja, et homme vist on hea suusailm. Viimasel ajal on nimelt see olnud ainsaks põhjuseks, miks olen teda tülitamas käinud. Mnjah, nagu tahaks mäele minna. OK, pole probleemi, laupäeval tuled tööle? No muidugi, kui selle eest saan kaks vaba päeva suusatamiseks. Kokkuvõttes lambad terved ja hundid söönud, suurepärane lahendus.

Õnneks polnud teisipäevane jäävihm Blue Mountainini ulatanud, seal oli ainult lund sadanud, lumepind jällekord ideaalne. See aasta on ikka uskumatult vedanud lumeoludega, pooleteise kuu jooksul pole sulailma mäel olnud, paremat lund ei oska tahta. Järv on juba pikemat aega jääs olnud, mistõttu lumehulk tavalisest veits väiksem aga poolteist meetrit on mäesuusatamiseks rohkem kui küll.

Lapsed võistlemas, minu Fisherid esiplaanil  
Jälle olid võistlejad mäel, hommikupoole treeningsõidud, lõuna ajal võistlus. Isegi päris pisikesed uhasid väravate vahelt läbi. Mul võtab alati hommikul mõned sõidud aega, et hea tunne sisse saada aga seekord hakkas kohe hästi minema. Peale esimest näksi ja õllepeatust tagasi minnes lausa lendasin mäest alla. Et tegu ainult minu ettekujutusega polnud kinnitas üks tüüp kes tõstukitoolis ülessõites juttu tegi.

Mees alustas, et sul head suusad, ma mühatasin, on jah mõnusad kõval pinnal sõita. Tüüp teadis, et seda marki kasutas koondis paari aasta eest treeningutel ja siis tundis huvi mis aastakäigu mees ma olen. Mis mõttes ei saanud ma kohe aru. Ma näen et oled (racer) võistlussuusataja, mis ajal rajal olid. Eee ... ma olen iseõppija ja pole kunagi võistelnud, jope ostsin suusashowlt. Tüüp vaatas kahtlevalt, ei jäänud vist uskuma, hea et jõudsime üles ja ma ei pidanud rohkem jutustama. Aga ei saa salata, et hea tunne oli ikkagi.

Õhtupoole läks tuul tugevamaks ja ilm külmemaks. Õnneks suunaga mäest alla andes kõvasti hoogu juurde. Samas tõstukil hakkas isegi minu jopega jahe. Vahepeal oli selg veits valusaks läinud, sest kasutasin pöörete läbimisel keha väändes hoidmisel lihaseid, mis muidu unarusse jäävad. Lõpuks tuiskas mäe otsas sihukese hooga, et kohati polnud suusatajaid näha. Pilti tehes ja videot võttes läksid näpud paari minutiga nii jäässe, et moblat taskusse tagasi toppides ei saanud enam näppudega lukku kinni. Enne allasõitu pidin käsi kinnastes rusikas soendama, et kepid kangestunud kätest ei pudeneks.

No comments:

Post a Comment