Jaanituled

Jaanipäev oli planeeritud nagu eelmine aasta ainult selle pisikese vahega, et puudus pisem laps. Esiteks oli hommikul kavas sõita koos vanematega suvilasse ja siis peale lõunat sõbra poole Kõnnusse. Ärkasime hiljavõitu tänu millele saime ka hiljem minema kui plaanitud. Hommikul vaatasin telekast otseülekandes võidupüha paraadi ja presidendi kõnet. Uhke tunne on olla eestlane, sõjavägi on küll pisike aga näeb asjalik välja ja president pidas soliidse kõne nagu alati. Momendil ongi suuremaks murekohaks, kust saada järgmist Eestit vääriliselt esindavat presidenti. Ei kujutagi kedagi ette, loodetavasti ikka üks rahva väärikas poeg või tütar astub õigel momendil esile. Kõige hullemaks variandiks oleks mõne populisti pukki ronimine.

    

Ilm oli hommikupoolikul kena nagu Norrakad lubanud. Teedel palju rahvast polnud, eks enamus ammu kohal. Teeäärsest uuest Muraste lähedal asuvast Konsumi poest krabasime veits jooki ja toidukraami kaasa. Suvila juures sättisin sel ajal lõket üles kui laps otsustas tamme otsa ronida et kuivanud oksi maha võtta. Vanaisa pidi talle käsisae leidma, sest suurt ja teravamat ei mahtunud kuidagi tihedas oksarägastikus kasutama. Lõkkematerjaliks võtsin puuriida najale laotatud kuivemaid ronte. Paraku tuli siiski piisavalt suitsu, mis ajas lapse tamme otsast alla. Oligi paras aeg hoogu võtnud lõkke juures pildi tegemiseks. 

 
Kui suurem tuli põlenud küpsetasime süte kohal "Lambasooles jäägrivorstikesi" mis musta leiva ja õllega imehead maitsesid. Tüdruk tegi vahukomme (Marshmellows) ja pakkus neid imetegusid ka vanavanematele. Jällegi saime tõdeda, et sääski polnud nagu eelmiselgi aastal. Enda arust eriti pikalt aega ei viitnud aga kõigele vaatamata saime tulema alles kolme paiku. Vanavanemad viisime Pääskülla, panime sealt eelnevalt kokkupakitud kraami peale ja jooksime autosse, sest just hakkas vihma kallama - tüüpiline Jaanipäev.

 

Tüdruk roolis keerasime kõigepealt Järve Selverisse, et vajalik toidukraam õlle , liha ja arbuusi näol kaasa osta. Enne linnast välja saamist meenus mahaununenud hambahari, hüppasin Maksimarketist läbi ja ostsin ühe, pood oli sisuliselt inimtühi, kõik juba peol. Vaatamata neile peatustele saime üllatavalt kiirelt Tallinna piiridest Kõnnusse poole tunniga kohale, laps lasi 110 km/h kus vähegi lubatud. Aeg-ajalt rabistas vihma, maja ette keerates oli selge, et siingi olukord parem polnud, seltskond istus laia sauna räästa all varjus.

Tervitasime vanu tuttavaid ja asutasime endidki paika. Lihad veel valmis polnud, alustasime salati ja õllega. Ega üritusest endast suurt miskit erilist kirjutada polegi. Peale liha mugimist tegime saunatreti millega kaasnes tiigis karastav külma vette kastmine. Vahepeal esitas üks sõber ka mõned vanad malevaajast tuttavad muusikapalad lõõtspillil, et olemist lõbusamaks teha. Vihma tuli ikka veel vahelduva eduga ehkki Jaanitule süütamise ajaks jäi järgi.
 

Lõpuks võttis tuli hoo sisse

Naised kelmikalt saunast jalga näitamas

Lõke oli plaanitud nii, et loojuva päikese kiirtes selles suunas püsti olev ruunimärk paistaks, aga päikest muidugi polnud ollagi. Nüüd asusid täiega kiusama kihulased, mida ma mujal Eestimaal pole suurt kohanud. Sihukesed pisikesed nagu mustad tolmuterad aga hammustavad valusalt, samas positiivse momendina tuleb mainida, et vähemalt minul punaseid kuppe ei tule ja sügelema ei hakka, kui ehk siis pisikesed laigukesed mis hommikuks kadunud.

Lõke ise oli vägev, ehkki algul ei tahtnud tänu märjaks sadanud materjalile vedu võtta Leegid tõusid lõpuks oma 5 meetri peale nii, et isegi naabrid ilmusid vaatama. Lõpupoole küpsetasid lapsed paari lõkkeasemest eemale tõmmatud tuki paistel vahukomme. Täiskasvanud lasid veel paar õllekest ja nokitsesid liha kallal. Paraku muutus kogu kamp kiirelt uniseks ja keris magama, see oli üle pika aja kõige rahulikum Jaanituli, oleme vist vanaks jäänud :( Positiivse koha pealt ei saa salata, et hommikune ärkamine kujunes harukordselt mõnusaks :P